Jarmo Mäkelä: miks Venemaa Soomet kiusab?

Jarmo Mäkelä Foto: Pm

Eelmise aasta detsembris avaldas Venemaa välisministeerium oma esimese inimõiguste raporti. Selles pole juttu Venemaa territooriumil elavate kodanike inimõigustest ega nende rikkumisest – sellist raportit Venemaa ametnikelt niipea ei tule. Jutuks on rikkumised, mis on ametnike arvates saanud osaks Venemaa kodanikele välismaal.

Patuste nimekirja tipus on USA, kellele adresseeritud süüdistusi leiame raportist 17 lehekülje jagu, teiseks tulid Balti riigid 16 leheküljega ning kolmanda koha pälvis väike Gruusia kümne leheküljega.

Soome vastu suunatud süüdistused on kirja pandud viiel lehel. See nimekiri on piisavalt pikk näitamaks, et sinisilmsed on need, kes endiselt arvavad, et Soomel on Venemaa silmis «hea naabrina» mingisugune eriline positsioon. Kõik Soome süüdistused puudutasid perekonnaõigust.

Osana suurriigi positsiooni taastamisest on Venemaal mitme aasta vältel loodud süsteemi, mille eesmärk on toetada Venemaa sise- ja välispoliitilisi pürgimusi enam kui 35 miljoni välismaal elava Venemaa kodaniku ja sealt pärit inimese abil. Aluseks on 2010. aasta suvel uuendatud välismaal elavate kaasmaalaste toetamise seadus.

Sellele eelnes 2008. aastal heaks kiidetud Venemaa välispoliitika kontseptsioon. Seal määratleti ühena välispoliitika eesmärkidest välismaal elavate Venemaa kodanike ja kaasmaalaste õiguste ning nende õigustatud eeliste kaitsmine. Selles dokumendis reserveeris Venemaa endale ka õiguse kaitsta oma kodanikke ning nende õigusi välismaal relva jõul. Rahvusvahelise pahameele peale seletas Venemaa, et silmas peetakse kaitset relvastatud rünnaku vastu. Kaitstavate hulka kuuluvaks loeti peale venelaste ja nende järeltulijate ka vene kultuuri ja keelt hindavad teiste riikide kodanikud.

Seda poliitikat ajab riiklik välismaal elavate kaasmaalaste komitee ning vastav SRÜ maade jaoks loodud organ. Tegevust rahastatakse 2007. aastal loodud sihtasutuse Russki Mir kaudu. Masinavärk täienes selle aasta alguses, kui tööd alustas välismaal elavate kaasmaalaste õigusi toetav ja kaitsev rahastu. Kõigi nende organite tegevust juhib Venemaa välisminister Sergei Lavrov.

Miks panustab Venemaa sellesse nii palju administratiivseid ja majanduslikke ressursse? Enne presidendivalimisi ilmunud välispoliitikat puudutavas artiklis väljendas Vladimir Putin asja nii: «Austus, mida kodanikud oma riigi vastu tunnevad, tugineb muu hulgas riigi võimele kaitsta oma kodanike õigusi välismaal.» See poliitika on Venemaal populaarne. Kui seda teravdatakse, suurendades ja võltsides kannatusi, mida kaasmaalased välismaal kogevad, siis kasvab inimeste usaldus oma maa juhtide vastu, kodanike soov emigreeruda väheneb ning parimal juhul võib neid koguni Venemaale tagasi kolima meelitada.

Kremli seisukohalt on kurb, et väljaspool Venemaa piire on see poliitika erakordselt ebapopulaarne. Välismaale kolinud venelased ei taha organiseeruda koordinatsiooninõukogude taktikepi alla, mida Venemaa on asutanud juba enam kui 80 riiki. Nad ei tunne ka erilist soovi Venemaale tagasi minna. Ehkki eelmisel aastal oli Venemaale tagasi kolijaid enam kui kunagi enne – 31 000 inimest –, on väljarändajaid siiski rohkem. Venemaa professionaalse masinavärgi vastas on Soomes sotsiaalametnikud, kes pole avalike esinemistega harjunud ning kellelt on seadusega võetud õigus kaitsta oma tegevust ja oma au. Neis on Venemaa ära tundnud tänuväärse saagi, millest kergelt ei loobuta.

Artikkel ilmus esmaspäeval (7.10) Soome ajalehes Maaseudun Tulevaisuus. Postimees avaldab selle autori ja väljaande loal.