/nginx/o/2010/12/02/476946t1hac1b.jpg)
Kuigi paberil võib olukord näida vastupidine, on tegelikult koolijuhi võimalused omatahtsi asju korraldada peaaegu nullilähedased, kirjutab Postimehe arvamusportaalis Eesti Koolijuhtide Ühenduse aseesimees Martin Kaasik.
Martin Kaasik: direktori vabadus on nullilähedane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väga hea ülikonna saab ikka vaid väga heast materjalist. Ei ole just suur uudis, et kool töötab vaid tellija materjaliga. Heas koolis tehakse kasutada olevast materjalist võimalikult parim ja ei midagi enamat. Ainuüksi riigieksamite punktitabelite alusel kooli headuse määramine on loomulikult, pehmelt öeldes, lapsemeelne.
Nõustun, et meie riigis on koolidirektoritele jäänud veel suhteliselt suur otsustamisõigus, kuid kas ka võimalused seda õigust realiseerida?
Kui arvestame praktiliselt olematu õpetajate valimise võimalusega, parimatele miinimumist suurema palga maksmise võimatusega, koolipidaja ning kogukonna soovidega sundarvestamisega, riikliku kontrollsüsteemi (tasemetööd, eksamid) ette määratud õpitempoga ja palju muu ettemääratusega, siis tõdeme kahjuks, et koolijuhi võimalused omatahtsi asju korraldada on peaaegu nullilähedased.
Maie Kitsing ja Olev Must kirjutavad tabavalt, et on õnnetus, kui tagasihoidliku sotsiaalmajandusliku taustaga piirkonnas juhib kooli sarnase orientatsiooniga juht. Paraku meenub «direktorite viisaastakute» perioodist mitmeid juhtumeid, mil väga edumeelsed ning uuendustele orienteeritud koolijuhid said hundipassi just seetõttu, et kogukond eelistas uuendustele siiski «omasid». Seega – kelle jaoks õnnetus ja kelle jaos mitte!
Koolijuhte on erinevaid, kuid et juht saaks oma koolis haridusasju korraldada parimal moel, tuleb talle tagada parimad võimalikud võimalused ja alles seejärel hinnata, kui suurel määral ta suudab talle antud potentsiaali realiseerida – nii lihtne see ongi!
Eilses Postimehes kirjutasid Olev Must ja Maie Kitsing, et koolide eksamipingerida sünnib laste sotsiaalmajandusliku tausta ning konkreetsete koolide direktorite ja õpetajate taseme koosmõjus ehk siis nad peegeldavad mõlemat. Must ja Kitsing leidsid, et kõige hullem stsenaarium laste jaoks on, kui piirkonna nõrgad eeldused ning nõrk direktor kokku satuvad.