Alar Irs: põhjus – allakäik, ajend – arrogants

Alar Irs Foto: SCANPIX

Arst-resident Alar Irs kirjutab, et nagu sõjal ja revolutsioonil on põhjused ja ajendid, on need olemas ka arstide streigil – probleemid tervishoius on ilmsed, ent poliitikud kordavad ainult, kui hästi kõik on.

Peaminister ütles paar päeva tagasi miskit seesugust, et ilmselt jättis haigekassa eelmine juht midagi olulist märkamata, et olukord arstide streigini viis. Kauaaegse riigiametnikuna tean, et poliitikute, eriti valitsuspoliitikute töö ei ole nii lihtne, nagu seda kodus (või haiglas) kohvitassi taga ette kujutatakse, aga see lause veenis mind, et valitsus ei soovi tervishoius tekkinud olukorraga sisuliselt tegeleda, ei saa aru enda vastutusest ses vallas ega paraku sellestki, et streik oli vajalik.

Mäletan ajalooõpetajat ühe teise riigikorra ajal rääkimas, et sõjal ja revolutsioonil on põhjused ja ajendid. Võib-olla on nii kirjas ka praeguses kooliõpikus. Mõlemad on olemas ka tervishoiutöötajate streigil, ja kurb küll, et peaminister pole neid märganud ning kolleegid pole pidanud vajalikuks teda neist teavitada.

Streigi, mille formaalseks põhjuseks on talumatu töökoormus ja selle põhjuseks olev meediku töötunni madal hind, sisuline põhjus on tervishoiutöötajate tõdemus, et europoliitikaga hõivatud valitsust ei huvita tervishoiu allakäik ja et riigi tasemel selle pööramiseks midagi ei tehta.

Ma ei ole näinud meedikut, kes ei tahaks teha oma tööd või kes ei oleks tõsiselt häiritud sellest, et patsiendid streigi läbi kannatavad. Aga meedikuid on õpetatud mõtlema paar sammu ette ja see, mida nad paar sammu eespool näevad, on nii halb ja valitsuse soovimatus seda märgata nii ilmne, et streik tundus ainsa meetodina sundimaks poliitikuid probleeme tunnistama ja nendega tegelema. Meedikud ilmselt ei streigiks, kui palk oleks madal, aga valitsusel oleks usutav pikaajaline kava, kuidas Eesti tervishoid kestab ja areneb.

Valitsuse katse meedikute muret naeruvääristada, rääkides minimaalse tunnipalga asemel valitud arstide maksimaalsest väljateenitud tulust, on lihtsalt veel üks viis, kuidas proovida tervishoiuprobleeme edasi ignoreerida ja oma töö taas tegemata jätta.

Varasemast on tervishoiutöötajail silme ees valitsuse soov lükata tervishoiuküsimused vaid sotsiaalministri õlule, kelleks paremerakondade valitsustes enamasti ei ole olnud erakonna suurima mõju või kogemusega poliitik (vähemalt oma ministrikarjääri alul). Loogiliselt järgnevad sellele sotsiaalministrite katsed jätta mulje, et tervishoiu alarahastamisega peab toime tulema haigekassa, kes paraku saab tekki ainult ühest voodiservast teise sikutada, mitte rahastamise aluseid sel moel revideerida, et tervishoiu ressursid vastaksid riigi üldisele jõukusele. Just sellest käib jutt – mitte Skandinaavia palkadest, vaid tervishoiu rahastamisest vastavalt riigi jõukusele.

Etteheited haigekassale või mõnele selle juhile, et miskit on tervishoius tähelepanuta jäetud, ei ole ausad. Kui keegi, siis haigekassa on aastaid analüüsinud ja lasknud analüüsida Eesti tervishoiu efektiivsust, kvaliteeti ja rahastamist ning nende analüüside alusel pakkunud poliitilisi valikuid, mis paraku kõik sisaldavad elementi, millega valitsus avalikkuse ette tulla ei julge (ühel või teisel viisil muude maksutulude kasutamist tervishoiu rahastamisel lisaks sotsiaalmaksule, mille laekumine väheneb elanikkonna vananedes, vastupidiselt samal ajal suurenevale tervishoiuteenuste vajadusele).

Tervishoid vajab lisaressurssi ning selle hankimine tarku, aga üldsusele väga põhjalikku selgitamist vajavaid otsuseid – ilmselt ei tunne valitsus ennast nendeks suutelisena. Aga peaks tundma või tuleks lasta teistel proovida. Pidevalt tegemata oluliste otsuste taustal riivavad silma populistlikud pisiteod, näiteks mõne kalli meditsiiniseadme kaheldava mõistlikkusega soetamine suure furoori saatel.

Ajend ehk tõuge streigiks on poliitikute eskaleeruv arrogants, meedikute isetu töö, Eesti patsientide vähenõudlikkuse tõttu veel toimiva tervishoiusüsteemi eksponeerimine valitsuse tarkuse-tubliduse viljana ning lõpuks – läbinähtavas võimul püsimise ihas tegemata jäetavate hädavajalike poliitiliste otsuste foonil politiseerituse suurendamine rakendustasandil. Asja ei tee paremaks ka gastroleeriva europoliitiku poetatud ebapädev hinnang (et mitte öelda solvang) Eesti arstiabi kvaliteedile.

Tervishoiusüsteemi toimimist ja korraldust detailideni tundvad spetsialistid või seda magamata ööde ja piiratud pereeluga käigus hoidvad meedikud ei taha kuulata arvukate rahvusvaheliste analüüside tulemuste ühekülgset poliitpoleeritud esitamist: «Eesti tervishoiusüsteem on Euroopa efektiivseim.» Muidugi on, aga tõlkes tähendab see, et Eestis tervishoidu pandava raha eest saab nii palju kui üldse võimalik. Süsteemi sees enam olulist reservi tõhusamaks muutuda ei ole, välja arvatud poliitikute tegemata jäetud otsus mõnede ilmselgelt ebarentaablite haiglate sulgemiseks.

Viidatud analüüsid juhivad tähelepanu sellele, et raha koguhulk tervishoius on juba praegu Eesti jõukusega riigi jaoks väike (protsent SKTst, mis kulub tervishoiule, on meil väike ka meiega majanduslikult võrdsete seas), patsientide omaosalus on mitmel alal liiga suur ja isegi praeguse rahastamistaseme hoidmine, kasvatamisest rääkimata, ei ole senise rahastamismehhanismi püsides jätkusuutlik. Aga seda pole keegi võtnud avalikult arutada.

Paradoksaalsel kombel, ja vastupidiselt peaministri avaldatud mõttele haigekassa eelmise juhi rollist, on haigekassa juhi valiku ümber toimunud häbiväärne «Lible tegi, Lible tegi» näitemäng üks võimalik ajend, miks tervishoiutöötajad otsustasid radikaalsema tegutsemise kasuks. Olenemata sellest, kes on haigekassa juht, on seda asutust peetud apoliitiliseks ja ratsionaalseks ning selle joone võimalik muutumine koos vähe argumenteeritud jutuga, kuidas raha ümberjagamine eratervishoidu või ühiskondlikku lõhet teenuste kättesaadavuses suurendav eraravikindlustus tagab parema tervishoiuteenuse, ei jäänud mõjuta.

Tervishoiutöötajate soov on, et nii valitsusliidu kui opositsiooni poliitikud tegeleksid tervishoiu strateegilise arendamisega, pidades ühelt poolt silmas, et tervishoiuteenused oleksid jätkuvalt kättesaadavad olenemata patsiendi rikkusest, ning teisalt, et tervishoiutöötajatel oleks võimalik oma tööd teha nii, et antava abi kvaliteet teeks rõõmu nii patsiendile kui meedikule. Ja seda kõike ei saa teha sotsiaalminister üksi.

Arstid tahaksid olla kindlad, et valitsus mõtleb täna homsele, veel parem ülehomsele, on asjassepuutuvate osalistega dialoogis tuleviku üle ja võtab vastu kuitahes ebapopulaarsed tarvilikud otsused, mitte ei istu kaevikus, eitades probleeme ja produtseerides bullasid, mis kirjutavad sellest, kui hea on elu Eesti tervishoius. Patsientide ja meedikute jaoks on kuningas üsna alasti.

Autor on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kliinilise farmakoloogia lektor, aastatel 2003–2012 oli ta ravimiameti peadirektori asetäitja.