Viimane saade «Vabariigi kodanikud», kus arutati kohaliku vene telekanali perspektiive, jättis üsna masendava mulje. Eriti kirjaniku Andrei Hvostovi arvamusavaldused, mis olid liiga traagilised ja mõnikord isegi hüsteerilised.
Oleg Samorodni: vene telekanal kui vajalik alternatiiv
Kõigepealt olin väga imestunud nähes, kuidas Hvostov kaitseb Yana Toomi, kes tema arvates, tunneb muret eesti rahva tuleviku pärast ja sellepärast rääkis Venemaa ajakirjanikule, et eesti keel satub varsti hävinud keelte hulka. Igaüks mõistab seda iseviisi, kuid inimestele, kes ei kuulu Toomi fänniklubisse, on ilmselge, et Toom formuleeris põhjenduse, miks mitte-eestlastest lapsed ei pea pingutama eesti keele õpingutega.
Mulle tundub, et Hvostov orienteerub paremini eesti, kui venekeelse kogukonna elus. Kord ta avaldas Eesti Ekspessis intervjuu Toomiga pealkirjaga: «Yana Toom on Eesti venelaste aru, au ja südametunnistus». Eesti venelaste veel rängemat solvangut on raske endale ette kujutada.
Ja miks Hvostov on nii veendunud, et mitte-eestlased hakkavad vaatama kohalikku vene telekanalit, ainult kui seal hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni mustatakse Eesti Vabariiki? Meenutan, et europarlamendi valimistel hääletas Toomi poolt vähem, kui 10 protsenti mitte-eestlastest EV kodanikke. Olen veendunud, et Eesti venekeelse elanikkonna enamus on absoluutselt adekvaatsed inimesed.
Eesti venelased vaatavad Venemaa propagandistlikke telekanaleid, sest neil ei ole alternatiivi. Objektiivne reaalsus on selline, et inimesed tahavad iga õhtul istuda televiisori eest ja soovivad, et selles telekas räägitakse nende emakeeles. Ja eesti venelased vaatavad Venemaa telekanalites eeskätt meelelahutuslikke saateid ja siis edasi inertsi mõjul propagandistlikke saateid.
Pole vähimatki kahtlust, et vene telekanal leiab oma vaatajad. Kui palju? Suurel määral sõltub see sellest, kas see telekanalit hakkavad tegema inimesed, kes on siiralt veendunud tema vajaduses. Kui «vene telekanali» eesvedajad hakkavad kõige pealt mõtlema, kuidas jagada oma sõprade vahel raha, mis on ette nähtud selle telekanali arendamiseks, siis loomulikult sellest ei tule midagi välja.
Olukord on väga tõsine. Venemaa riiklikud telekanalid on muutunud relvaks mitte niivõrd info, kui psühholoogilises sõjas. Totaalne valetamine ja ühiskondliku meeleolu jultunud manipuleerimine ei oma midagi ühist tõelise teleajakirjandusega.
Televisioon võib avaldada suurt mõju inimeste mõtlemisviisile. Totalitaarsed režiimid, sealhulgas ka Putini režiim, kasutavad seda oma alatutel eesmärkidel. Ja selles osas me ei saa midagi teha. Kuid me saame pakkuda Eesti venekeelsele inimestele alternatiivi – normaalset vene telekanalit, mis tegutseb rangelt ajakirjanduse eetika koodeksi raames.
Ja kui keegi arvab, et see on ainult kohalike venelaste probleem, siis ta eksib. See on meie ühine probleem, kui me tõesti oleme huvitatud Eesti riigi stabiilsest arengust.