Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Margo Miljand pakub arstide streigi ja palgamure lahenduseks välja kergelt saadud tulu kõrgema maksustamise ning astmelise käibemaksu kehtestamise.
Miljand: palgamure lahendaks astmeline käibemaks ja teised maksutõusud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahulolematus elatustaset maadligi suruva kärpimismehhanismiga on eurotsooniriikides ja mujalgi tõusmas üldiseks vastuhakuks. Meie oleme selle harakiri juba teinud, mis on mujal alles algamas. Meil käib jagelus elujärje parandamise eest, nn heaolumaades aga järsu halvenemise vastu.
Tahame raha rohkem ja nõuame seda valitsuselt. Lihtne ja loomulik soov. Valitsus aga vastab: «Raha ka ei tahaks anda, õieti polegi teist.» Streikijad aga õhutavad valitsust «oma hinge eest hoolt kandma». Ja nii see punnseis pingestub. Senist asjaajamist jälgides jääb mulje, et põhiline aur ja vile läheb emotsioonidele. Lahenduste asemel süüdistused, kohmakad õigustused ning viljatud heietused. Aeg on emotsioonid maha suruda ja pead tööle panna. Peaksime endile aru andma, et riigipalgaliste nõudmised on sedavõrd suured, et kosmeetiliste võtetega (sisemiste reservide arvelt) olukorda õiglaselt ei lahenda. Nõudjate poolelt oleks muidugi soliidne, kui ka neil oleks ähmanegi ettekujutus realistlikest (lisaraha hankimise) lahendusvariantidest. Eriti käib see nõudmise kohta peatada (arstide) ränne heaoluriikidesse. Streikima võiks hakata pärast seda, kui valitsus rumala põikpäisusega kõik arukad, realistlikud ja sotsiaalõiguslikult läbimõeldud ettepanekud on tagasi lükanud.
Vaieldamatult tuleb meditsiinitöötajate töötasu suurendada ja töötingimusi parandada. Sama võib öelda ka õpetajate, päästetöötajate, politseinike, piirikontrollide jt kohta.
Tervis on meie kalleim vara ja selle nimel pole ohvrid liiast. On ju tervishoius toimuv meie elu ja surma küsimus ja seda kõige otsesemalt. Pealegi on ravijate töö väga raske. Ühiskonna esmavajadusi tagavate töötajate õiglaste nõudmiste rahuldamiseks vajame maksukoormuse tõusu. Leidub valdkondi, kus jutud «õhukesest riigist» pole mingilgi määral õigustatud. Kuna Eestil pole loodusvarasid, mida eksportida, soodsat kliimat päikeseturistidelt teenimiseks ega võimsaid relvajõude, mille abil teisi riike paljaks röövida, siis oleme sunnitud millegi nimel midagi ohverdama. Sest me ei saa tõsta palku ja langetada makse või hoida need rekordmadalad. Seda pole võimeline tegema ükski valitsus, kuigi rahvale see väga meeldiks.
Praegu peaks valitsus siiski revideerima senist madalate maksude poliitikat. Milliseid makse siis kehtestada, milliseid tõsta ja kui palju? Selles küsimuses vajame ühiskondlikku lepet.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond soovitab kergelt saadud tulu maksustada raskelt. Näiteks oleks ammu aeg kergitada maksukoormust vahendajatel, liiakasuvõtjatel, spekulantidel, mõrtsukalike laenuintresside pealt teenimiselt, bakhanaalsete ürituste korraldajail (ööklubid) jt. Kogu varimajandus tuleks maksustada. Seda saab teha luksusvillade, luksusautode, jahtide, kaatrite ja muu luksusliku eluviisi maksustamisega. Kui ikka uhke häärberi omanikul pole tuludeklaratsiooni esitada, tuleb sellest teha karmid järeldused ja tema vara piisavalt raskelt maksustada. Kindlasti tuleks kehtestada astmeline käibemaks. Kusjuures astmed peaksid tõusma eelkõige lähtuvalt näiteks sellest kui suurel määral on tegu rämpstoiduga. Energiajoogid ja muu liialt keemiat sisaldav toidutoodang ei tohiks olla odav. Kõrgem käibemaks võiks olla ka ehetel, ja muudel tarbeks otseselt mittavajalikel asjadel. Kogu seesugune maksujutt tundub olevat üsnagi vastik. Aga ehk on õiglane maksustamine siiski parem lahendus, kui laseme tervishoiu, hariduse, päästetöö ja teised vältimatud riigiteenused allavett. Parimad lahendused peaks leidma rahandusministeeriumi maksupoliitika osakond. Alkoholi- ja tubakaaktsiisi võiks ka veel tõsta, piirikontrolörid ja politseinikud aga võiksid endi palgalisa teenida ka konfiskeeritud salaviina liitrite pealt. Karistusalused ei peaks elama maksumaksja kulul, vaid saama ülalpidamist vastavalt enda töö eest teenitule.
Mida väiksem rahvas, seda traagilisemate tagajärgedega mõjuvad sisemised vastuolud. Lahkhelid ja vastastikused süüdistused edasi ei vii. Küll aga meeldiksid need meie vaenlastele. Ärgem siis tehkem neile seda rõõmu.