Aime Keis: arstide lahkumise tagamaadest

Aime Keis Foto: Erakogu

Tartu Ülikooli kliinikumi arst-õppejõud, ortopeed Aime Keis kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et noori arste sunnib Eestist lahkuma ebakindlus tuleviku suhtes ning see, et nad tunnevad, et nende tööd ja ohverdusi ei hinnata Eesti ühiskonnas piisavalt.

Mind ajendas sulge haarama 26. septembri «Foorumi» saates sotsiaalministri väljakäidud fakt, et 1990. aastatel oli residentuuri kohtade arv nii väike, et käesoleval ajal on meil 40. aastates arstidest tõsine puudus käes. Tegelikult on see õige fakt.

Lõpetasin Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1993. aastal. Aasta varem hakkas Eestis kehtima nõue, et pärast kuueaastast õppeperioodi tuli läbida residentuur. Enne seda oli võimalik spetsialistiks saada põhiõppele järgnenud üheaastases internatuuris vastavalt valitud erialale.

1990ndate alguses aga algasid eksperimendid arstide ettevalmistusega. Meie kursust õnnistati kaheaastase üldinternatuuriga, selleks et valmistada ette võimalikult palju üldarste, kuna jaoskonnaarstide süsteem hakkas muutuma perearstide süsteemiks.

Iseenesest hea algatus, aga välja kukkus nii nagu alati. Internid saadeti erinevatesse Eesti piirkondadesse laiali.

Minul õnnestus jääda Tartusse ja mind arvati linnapolikliiniku hingekirja. Üsna varsti pärast seda, kui me olime saanud internatuuriga alustada, leiti, et meile ei ole rahapuudusel võimalik palka maksta. Sellel ajal oli iga tervishoiuasutuse enda otsustada, kuidas ja kas maksta internidele.

Esimest korda elus ähvardas meid sissetulekuta õppeprotsessi jätkamine seega juba 1993. aastal. Kursusekaaslase isa oli toona riigikogus ja tänu sellele jõudis meie probleem riigikokku ja otsustati, et internid hakkavad saama stipendiumi.

Praeguseks on internatuur üldse klassikalisel kujul arstiõppest kadunud ja on jäänud 6. kursuse kevadsemestril midagi iseseisva praktika taolist, millele järgneb lõpueksam ja lõpetajad saavad üldarsti diplomi. Kas see on hea või halb näitab aeg, nii nagu ta näitas ka seda, et ilmselt mõned otsused, mis 1993. aastal tehti, on valeks osutunud.

1990. aastatel kujutas residentuuri minek endast järgmist. Oli kaks varianti. Õnnelik oli see, kes sai riiklikult tasustatava residentuuri koha. Neid kohti oli ikka väga vähe.

Teine võimalus oli leida haigla, kes maksis residendi eest ja tingimusel, et arst töötab viis aastat samas haiglas.

Mina töötasin kaks aastat pärast internatuuri lõppu üldarstina ja alles siis, kui erialal, mis mind huvitas, avati riiklikud residentuuri kohad, oli mul võimalus kandideerida ja saada residentuuri koht.

Kuid meie kursuselt loobusid paljud residentuuri edasi minemast ja põhjuseks ühelt poolt residentuurikohtade puudus ja teisalt väike sissetulek.

Aga siis ei mindud Skandinaaviasse, polnudki võimalik nii lihtsalt minna nagu praegu. Tartu Ülikooli arstidiplomit siis ei aktsepteeritud mujal Euroopas. Mindi tööle ravimfirmadesse. See oli aeg, kus ravimfirmad hakkasid Eestis kanda kinnitama.

Seega praegu me korjame 15 aasta taguse tegevuse «vilju».

Ebakindlus ja ühiskonna suhtumine

Miks siis täna paljud noored arstid ei jää Eestisse? Siin on ju kõik võimalused heaks spetsialistiks saada. Residentuurikohtade arv on enam-vähem tasakaalus ülikooli lõpetajate arvuga.

Üks põhjus on korduvalt välja toodud ebakindlus Eesti tervishoiusüsteemi tuleviku suhtes.

Paljud tahavad jääda tööle Tartusse või Tallinnasse. Marjamaale paraku igaüks ei saa. Ida-Virumaa on meil kahjuks üldse «põlatud» piirkond. Sinna ei soovi keegi minna ja nii töötavad seal enamasti Venemaal väljaõppinud arstid. Pärnu veel tuleb kõne alla ning Valga ja Võru eelis on Tartu lähedus.

Eelmisel aastal noorarstidega kohtudes jäi kõrvu üks põhjendustest Eestist äraminekule, et maakondadesse ei soovita minna tööle, kuna puudub võimalus sotsiaalseks suhtlemiseks. Ma ei tea, kas Lapimaal väikses linnas töötades on sotsiaalne keskkond parem kui Kohtla-Järvel. Eesti on piisavalt väike, et oma sõpradel eri paigus külas saaks käia.

Teisalt, ühiskonna suhtumine meditsiini on väga muutunud, võrreldes kasvõi nõuka-ajaga. Arst, õde ja hooldaja on spetsialistid, kelle kätes on inimesele kõige väärtuslikum vara – tervis.

Meedikute tööd tänapäeval ei väärtustata. Mujal riikides võimaldab töökorraldus valves olles hinge tõmmata. Eestis see sageli nii ei ole. Kuid meist keegi ei ole võimeline töötama söömata-joomata 24 tundi järjest. Ometi eeldatakse, et just meedikud on need, kes suudavad 24 tundi väsimatult tööd teha. Teevad ka.

Meedikutel ei ole sageli võimalust pühasid koos perega tähistada, nädalavahetused tuleb veeta haiglas teisi aidates. Inimesed, kes selle elukutse on valinud, on suuremat tunnustamist väärt, kui senini. See on ka põhjus, miks noor arst pigem läheb ära, kui jääb siia ja on lükata-tõugata.

Meil valitseb ühiskonnas mingil määral ebavõrdsus. Arstide tunnitasu on väiksem kui mõne kutsekooli lõpetaud ehitaja oma. Ma ei alaväärista kuidagi ehitajaid, vaid tahan öelda, et väärtused ühiskonnas on nihkes.

Üks mu tuttav viis oma arvuti parandusse ning arvuti diagnostika eest küsiti 32 eurot. Inimene maksab selle ära, kuna arvutit tal on vaja. Ravi- ja diagnostikaprotseduuride eest keegi maksma nõus ei ole. Soovitakse, et meditsiin oleks kätte saadav tasuta. Praegu on meil võimalik saada ravi ilma omavastutuseta.

Ausalt öelda ei olegi ju kiiret lahendust ühiskonna väärtuste muutmisele. See võtab aega, aga meie teha on, millises suunas need väärtused muutuvad. Kas me õpime väärtustama ameteid ja tööd.

Lõpetada soovin siiski positiivse tooniga. Nii mõnigi arst, kes loobus 90ndate alguses oma tööst ja ravimifirmasse suundus, on nüüd ringiga tagasi, lõpetanud residentuuri ja jätkab tööd arstina Eestis.