/nginx/o/2008/10/16/84127t1h8d8a.jpg)
On üks, lihtne ning pikka aega kestev roheline tõde: inimkond on ökosüsteemi osa kogu enda loodud tehiskeskkonna ja lugudega. Just osa, mitte sellest väljaspool elav kontrollija-suunaja, kes ebamugavuste tekkel võib viuhti näiteks Marsile elama kolida.
Tegelikult pole see isegi mitte rõhutatult roheline tõde, vaid lihtsalt tõde.
See ongi rohelise mõtteviisi lihtsaimalt välja öeldud alustõde. Nii nagu on näiteks liberaalse maailmanägemise aluseks laias laastus arusaam, et inimese tahe on ülim tegutsemise alus.
Ilma mingite piirideta. Isikuvabaduse sättimine ülimuslikuks väärtuseks oludes, kus inimesed koos lehmade, sigade ja muude pudulojustega kaaluvad kokku sama palju kui ülejäänud loomad (samasugune on ka inimkonna mõju ulatus loodusele), on pehmelt öeldes veider.
Seda enam, et inimeste ja pudulojuste ning põldude olemise eelduseks on kõik ülejäänud elusolendid.
On ka teine tõde: elava Maaga seotu püsib, edeneb ning kohaneb Päikeselt, Maa sisemusest ja Kuu liikumisest pärit energiast.
Neist tõdedest ja mõõdukast maailmamõistmisest ning haridusest piisab, et teha mõned järeldused. Näiteks järelduse, et majandamisel on piirid ja need on paratamatud. Või et vajadus tarbimist piirata pole mitte ideoloogiline kius või kinnisidee, vaid ikkagi rehkenduse tulemus. See on aga ülesanne, kus vaid poolt rehkendust tehes ei saa asjadest arugi, rääkimata kiitusest.
Viimase 40 aasta jooksul on Maa rahvastik kasvanud kolmelt miljardilt enam kui kuuele miljardile. Keskmine energiatarbimine Maa elaniku kohta on aga kasvanud 12 500 kWh-lt
17 500 kWh-le aastas. Vaatamata võimalusele kasutada tehnoloogiaarendusega kaasas käivat.
Föderaalreserviks kutsutav erapank loobus dollari kullatagatisest ning taganes seega ka 1944. aastal Bretton Woodsis sõlmitud kokkuleppe ühest osast. Sama kokkuleppe alusel teadupoolest loodi ka tänapäeval tuntud Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond. See otsus oli loomult liberaalne ning lähtus suurel määral just mängiva inimese tahtest ja kirest.
Just see otsus avas ukse kontrollimatu väärtusega kapitaliajastule. Rahas mõõdetavat väärtust hakkasid juurde looma nii pangad kui väärtpaberibörsid, kuhu tekkisid elukauged tuletisväärtpaberid ning nendega toimimise reeglid.
Inimese vaba tahe oli eiranud tervet mõistust ning oli loodud rahasüsteem, mis käivitas jõulisemalt kui kunagi varem tarbimismehhanismid. Tarbimislaenud võimaldasid soetada unistuste kaupu. Mõistetavalt tuli neid luua aina rohkem ning laene enda laiendamiseks said ka tööstused. Kuna nende aktsiatest ei piisanud börsidel osalejate mängukire rahuldamiseks, siis tekkis juurde hulgaliselt muid väärtpabereid, kuid ei mingeid tõsisemaid regulatsioone nendele piiri panekuks.
Just tarbimise kiirendamine mainitud (liberaalsetel) põhjustel tekitas tööstuse ja tarbimise enneolematult kiire kasvu. See omakorda on ka üks peamisi ressursside ületarbimise ja tohutu keskkonnamõju põhjustajaid. Kui 1960. aastal kasutas inimkond enda elushoidmiseks poolt elusast Maast, siis 1987. aastal kulutas inimkond ära juba kogu elusa Maa tekitatud võimalused. Alates sellest ajast on inimkonna ökoloogiline jalajälg kasvanud ning eelmisel aastal oli elusa Maa kasutus pea kolmandiku võrra suurem või kiirem kui pakutavad võimalused. Ja seda suure tõenäosusega mitte muu kui käivitatud kontrollimatu mängukire tõttu. Selle tõttu, et kergemeelselt on üle hinnatud inimese kui ühe liigi tähendust ja võimalusi. Kahjuks.
Nii nagu hakkab otsa saama SMS-laenude ajastu ning kasiinod sulgevad uksi, on lõppemas ka globaalne liigliberaalsel rahamängul põhinev kasiinokapitalism. On arvatud, et üheks praegust finants- ja majanduskriisi kiirendanud asjaoluks sai juba mainitud Föderaalreservi käibele lastud dollarite hulga salastamine 2006. aasta algul. Läbipaistmatu rahasüsteem on aga nagu valemängijaga kaardilauas istumine.
Praegu räägitakse uue leppe vajadusest nii Ameerika Ühendriikides kui Euroopas. Räägitakse, kuid ei avata eriti selle sisu. Rahamaailma reeglitel on mõju maailmale, nii nagu raha-, võimu- ja hasardilood panevad toimima sootuks kummaliselt ka inimaju, väidavad aju-uurijad. On selge, et kui neis uutes reeglites või uues leppes ei ole sõnagi looduse paratamatutest piiridest, ei sõnagi vajadusest, et rahandusmaailm peab olema läbipaistev ja tagausteta, pole lootagi muud kui järgmist kriisi ettevalmistavat põlvkonnapikkust ajastut.
Inimmõte on tänapäevaks loonud võimalused kasutada kõikides eluvaldkondades väiksema energia- ja materjalimahukusega tehnoloogiaid. Meie kodude energiavajaduse võib kavandada mitu korda väiksemana, kui me seda oma harjumustest teeme. Säästlikumalt ja kohalikku majandust edendavalt saab toota ka toitu, käidelda reovett jne. Töökorralduse muutused ja sisuline nihe kaugtöölahenduse poole võimaldab juba praegu loobuda inimeste möödapääsmatuna näivat liikumist töökohtadele. Arukad planeeringud linnades võimaldaksid juba praegu kasutada rohkem energiasäästlikku kergtransporti.
Roheline (tegelikult lihtsalt arukas ja maailma tervikuna nägev) mõtteviis ei ole mitte üleskutse minna tagasi koopasse, vaid edasi järgmiste põlvkondade piire pidavate tehnoloogiate juurde. Neile, kes seda teha tahavad, on see sageli vaev. Pole põhjust eeskuju loojatele seda vaeva ette heita. Seda enam, et see ei oleks vaev, kui keskkonnas olevate piiride mõistmine ning nendest kinnipidamine oleks seaduste ja rahanduslugude loomupärane osa.
Vaadakem siis rohelisele tõele selgemalt näkku: Friedmani väärtustega mängiva inimese ajastu on lõppemas. Uued lood on lood tegelikkusest, kus võimalused ja piirid on olemas ikkagi loodusseaduste, mitte pelgalt poliitiliste ideoloogiate tõttu.
/nginx/o/2019/02/27/11829583t1h1781.jpg)