Arstitudengid: kes on Eesti tervishoiu peremees?

Streigipäevadel näeb kliinikumis niisuguseid plakateid. Foto: Repro

Iga inimene kannab oma tervise eest hoolt vastavalt võimalustele ja paremale äranägemisele. Tänapäeva ühiskond väärtustab põhimõtet, et ennekõike vastutab oma tervise eest inimene ise. Sellel vastutusel on aga piir. Kõik me võime haigestuda, ükskõik kui hästi me oma tervise eest ka ei hoolitse. Tervis on inimõigus. Nii on seda oma 1978. aasta deklaratsioonis sõnastanud Maailma Tervise­organisatsioon. Nii selle dokumendi kui ka Eesti põhiseaduse järgi on igal inimesel õigus tervise kaitsele.

Riik kui inimõiguste tagaja on aga niivõrd lai mõiste, et vastutuse piirid üksikisiku tervise osas muutuvad häguseks. Meditsiinimaailmas vastutab arst selgetes piirides. Juhul, kui ta jätab patsiendi teadlikult ravimata, siis võidakse ta selle eest võtta kriminaalkorras vastutusele.

Rahvaloenduse ajal on riigil õigus koputada kodaniku uksele ning uurida, kes ja kuidas elab. Kus asub aga see uks, mille tagant kodanik võiks nõutada õigust oma tervise kaitsele? Kas see on arstide liidu, tervishoiutöötajate kutseliidu, haiglate liidu, sotsiaalministeeriumi, haigekassa, terviseameti või võhivõõra lävepakk? Viimastel päevadel avaldatud arvamuslugudes on kirjeldatud nii tervishoius esinevaid murekohti kui ka välja pakutud võimalikke lahendusi. Samal ajal jääb selgusetuks, kes need ellu viib.

Patsiendile on nördimustvalmistav joosta eriarstide vahel, kui spetsialistid ei taha tema muret omaks tunnistada. Täpselt samasugune tunne valdab praegu kõiki tervishoiutöötajaid. Nad ootavad, et mõjuvõimu omavad osapooled, lisaks murede otsimisele, ilmutaksid valmidust võtta enda kanda ka vastutus. Kust võiks leida tervishoiusüsteemi kui terviku eest seisjat? Siinkohal tuleb rõhutada, et kirjeldatud probleemile lahenduse leidmine ongi meie hinnangul streigi olulisim eesmärk. Streigi sisu on märksa laiem, kui meedias seni enim tähelepanu pälvinud palgatüli kuvand.

Streik on toonud avalikkuse ette diskussiooni, kas, kes ja kuidas saaks tervishoiusüsteemi arendada Eesti elanikele soodsas suunas. Eesti rahval on õigus saada vastused küsimustele, kuhu suundub meie tervishoid. Kuhu jõuab haiglate reform, millal tõuseb õdede hulk ühe arsti kohta, kuidas tagada meedikute õppekvaliteet, kus on kollegiaalsus, mis saab esmatasandimeditsiinist? Ja mis kõige olulisem - kes need asjad ära teeb. Ühiskonnal on aeg avalikult välja öelda oma arvamus ning survestada otsustajaid võtma vastutust siiani ebapopulaarseid otsuseid vajavates küsimustes. See tooks heaolu kogu ühiskonnale laiemalt, mitte ainult üksikisikutele.

Ühine vastutus päädib vastutamatusena. Ei piisa sellest, et igal asutusel on eraldiseisev arengukava, kuid puudub ühine nägemus ja tahe seda ellu viia. Sedasi ei saa ükski asi aetud. Arstitudengid on meie seas ja juba panustavad ning seisavad valdkonna arengu eest.

Parima esimese sammuna näeme, et töötatame välja tervikliku nägemuse tulevikust, mida jagavad kõik asjassepuutuvad ametkonnad. Sellel kevadel kutsusime kokku ümarlaua, kuhu kogunesid tervishoiuvaldkonna juhtfiguurid. Me arutlesime, kuhu ja kuidas ühiselt edasi liikuda. Nägime, et on võimalik koostöö tervishoiu pikaajalise strateegia suunal.

See andis meile veel ühe põhjuse siiralt uskuda ning töötada Eesti meditsiini tuleviku nimel.