Janno Järve: on arstide suur palgatõus õiglane? Aga mõistlik?

Janno Järve Foto: Erakogu

Arstide palga tõstmisest targem on koolitada rohkem uusi tohtreid ning samas kohustada neid Eestis töötama, kirjutab rakendusuuringute keskuse Centar vanemanalüütik Janno Järve kirjutab Postimehe arvamusportaalis. Tema sõnul ei takista 20-protsendine palgatõus arstide välismaale mitu korda kõrgema palga peale minemist.

Tervishoiutöötajate streiki ja palganõudmisi võiks vaadata kahe nurga pealt – õigus ja pragmaatilisus.

Alustame esimesest – mõned päevad tagasi ilmus Eesti Päevalehes artikkel, mis võrdles tervishoiutöötajate palkade arengut Eestis enne kriisi ja pärast. Sõnum oli ühene – kui õdede, hooldajate ja abiõdede palgad on jätkuvalt alla kriisieelset taset, siis arstide palgad on juba üle selle taseme.

Kõnekad olid ka palkade absoluuttasemed – ühest küljest on loomulik, et arst teenib oluliselt rohkem kui õde, hooldaja või abiõde, kuid abiõdede palk on täna siiski tasemel, mis muudab sellest ära elamise keeruliseks (ca 490 eurot), samal ajal kui arstide keskmine palk on ligi kahekordne Eesti keskmine (ca 1700 eurot) – kindlasti mitte tase, mis normaalset, et mitte öelda head äraelamist ei võimaldaks.

Selleks, et ennetada tavalist kommentaari võtmes «palganumbrid ei ole päris täpsed», olgu öeldud, et euro pealt täpse palgastatistika puudumine ei ole siin väga suur probleem – kui vaadata suurusjärke, siis saame päris hästi aru, millises liigas need sissetulekud paiknevad.

Arstide puhul ei muuda isegi paarisaja eurone kõikumine oluliselt pilti – pea 95 protsenti Eestis töötavatest inimestest teenib vähem kui Eesti arstid keskmiselt.

Teine oluline aspekt õiglusest rääkides on see, et palgatõus tuleb alati kellegi taskust – müstilist allikat, millest saaks lihtsalt raha võtta, ei ole.

Antud juhul on tasku, mida tervishoiutöötajate palgatõus tühjendama hakkab, kõigi teiste, meditsiinisektoris mittetöötavate inimeste oma, sest kui meditsiini liigub riigieelarvest rohkem raha, siis tuleb see võtta inimestelt kas kõrgemate maksude abil või suunata tervishoidu vahendeid, mille eest muidu oleks saanud pakkuda teisi teenuseid.

Seega tuleks õigluse kontekstis mõelda meedikute palgatõusust nii – kas ma pean õiglaseks, et mina peaksin maksma tervishoiuteenuse eest rohkem?

Õigluse ümber keerlevat arutelu kokku võttes tunduvad abiõdede ja hooldajate tagasihoidlikud sissetulekud nii mõnelegi inimesele ebaõiglaselt väikesed ning suure tõenäosusega ollakse nende palga tõstmiseks valmis millestki loobuma.

Miks aga peaks enamik inimesi, kes teenivad oluliselt vähem kui arstid, pidama õiglaseks arstidele oma nendega võrreldes niigi tagasihoidlikust sissetulekust veel täiendavalt midagi loovutada? Iga kainelt mõtlev inimene peaks arstide 20% palgatõusu nõuet pidama pigem väljapressimiseks kui hädalise aitamiseks.

Aga õiglus õigluseks. Nii mõnedki pragmaatiliselt arutlevad inimesed võivad pidada diskussiooni õiglasest palgatasemest mõttetuks. Küsimus on ju lihtsalt selles, kas Eestis on kättesaadav normaalse kvaliteediga raviteenus või mitte. Pole mingit tähtsust, kas palk on õiglane – see peab olema selline, et arstid püsiksid Eestis.

Selle mõttekäigu ainuke viga seisneb selles, et Eesti elatusemest tulenevalt ei suuda me mingil juhul maksta piisavat palka selleks, et Soome või Rootsi palgatase ei oleks enam ahvatlev.

Soome statistikaameti andmetel on Soome keskmine palk veidi üle ca 3 000 euro.

OECD väljaanne Health at a Glance 2011 ütleb, et eriarsti palk Soomes oli 2009. aastal (värskemaid andmeid hetkel ei ole) 2,6-kordne Soome keskmine palk. Kes viitsib arvutada, saab teada, et eriarsti keskmine palk on ca 7700 eurot, millest pärast maksude mahaarvutamist jääb järgi üle 5000 euro.

Ka see number sõltub küllaltki palju mitmetest teguritest (nt laste arvust), seega leidub kindlasti arste, kes leiavad oma palganumbri Soomes sellest erineva olevat, kuid vaadake suurusjärku!

Olgu Soome arsti palk 4000 eurot või 6000 eurot – see on hoopis teine maailm. Meie arstide palkade 20, 30 või isegi 50protsendine tõus ei vii meie palkasid ligilähedalegi tasemele, mida Soomes pakutakse.

Samuti ei suuda (ja tõenäoliselt ka ei soovi) arstid garanteerida, et pärast 20-protsendist palgatõusu nad enam Soome poole ei vaata.

Kokkuvõttes oleks muljetavaldava palgatõusu ainukeseks tulemuseks suure tõenäosusega see, et aasta või kahe pärast tuleb meil läbirääkimisi alustada kõrgemalt platvormilt, kuid kandvaks teemaks jääb ikkagi see, et arstid soovivad palka juurde selleks, et nad Soome ära ei läheks.

Kuigi numbrid räägivad eeskätt erialaarstidest, kehtib see arutluskäik kahjuks ka teiste meditsiinitöötajate kohta.

Mida siis teha? Nendes ametites, kus inimestest puudus ja kus palgad tunduvad meile riigisiseselt ebaõiglaselt madalad (näiteks õendustöötajatel), oleks loomulikult mõistlik neid kohendada. See looks palgaläbirääkimisteks riigi poolt positiivsema fooni.

Tõenäoliselt tuleb meil aga arvestada sellega, et sõltumata tervishoiutöötajate Eesti-poolsest palgakujundusest liigub ka lähiaastatel meedikuid Soome. Selle asemel, et täita arstide Eesti mõistes utoopilisi palganõudmisi, võiks selle raha suunata hoopis suuremasse koolitustellimusse, sihitatud stipendiumidesse ning tõenäoliselt on aeg kaaluda tõsisemalt ka seda, kas valdkonnas, kus tasuta saadud haridus võimaldab kergesti välismaale suurt palka teenima minna, võiks olla prii haridus tingimuslik – kui töötad lõpetamisele järgnevast kümnest aastast vähemalt viis Eestis, siis tasuta, muidu aga tasuline.