Juhtkiri: üüratu lõhe

Foto: Urmas Nemvalts

Arstide streik algab 1. oktoobril

Eile teatasid Eesti Arstide Liit ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit, et hakkavad 1. oktoobrist streikima. Sellest päevast peatatakse plaanilised ambulatoorsed vastuvõtud Tallinna ja Tartu haiglates, 8. oktoobrist võib tööseisak neis haiglates laieneda statsionaari ning streigiga liituvad Pärnu, Viljandi, Narva ja Kuressaare haigla plaanilise ambulatoorse arstiabi süsteem. Tööle jäävad kiirabi ja erakorralise meditsiini osakonnad, nii et vältimatut arstiabi siiski antakse.

Selle plaani järgi oleks tegemist pikima tööseisakuga Eestis, nii et streigi peamine eesmärk – pidurdada arstide ja õdede Eestist lahkumist ning peatada tervishoiusüsteemi lagunemine – jõuab probleemina kindlasti kõigile kohale.

Hoopis iseküsimus on see, millist vilja suurejoonelisena plaanitud ettevõtmine tegelikult kannab, sest arstide liidu väljaütlemistest jääb mulje, et lahendused peituvad vaid palgatõusus.

Selge on see, et palgatõusu ootab praegu enamik töötajatest – masu ajal on pingutatud küllalt, elukallidus hakkab eest ära minema. Siiski, erinevalt õdede ja hooldajate töötasust ei ole arstide palk Eesti kontekstis selline, millega hakkama ei saaks. Võrdlust Soomega see muidugi ei kannata, kuid seda ei kannata enamik töötasusid Eestis.  

Seega – kui oma reputatsiooni ära kasutades oleks arstide liit kuulutanud streigi õdede ja hooldajate palganõudmiste toetuseks, siis oleks see poolehoidu väärt ja auväärne žest, mis hilisemates palgaläbirääkimistes võiks saada kaalukaks argumendiks ka arstidele endile. Ent kui tuuakse näiteks arste, kelle töötundide arv ületab 40-tunnise töönädala mitu korda, siis palgatõus oleks siin väga lühiajaline leevendus.

See tähendab, et probleemid tervishoiu korraldamisel on palju mastaapsemad kui ainult palk. Kahjuks on sotsiaalminister Hanno Pevkur ka meedikute streigiähvardustele vastanud vana mantraga: nende tööandjaiks on haiglad, nendega tulebki rääkida. Lükates enda asemel ette terviseala asekantsleri, püüab minister kõigest hingest vältida seda, et tuleks hakata tegema poliitilisi otsuseid.

Ometi just neid tervishoiukorraldus vajabki, sest ükskõik, kui palju ministeeriumi ametnikud sotsiaalpartneritega tervishoiu rahastamist ei arutaks, ei vii see poliitilise tahteta kuhugi. Arste ja õdesid napib Eestis juba aastaid, haiglavõrgu optimeerimine on jäänud pooleli, patsiendid pole rahul ravijärjekordadega jne – kõik see on märk vajadusest poliitiliste otsuste järele, kuid sotsiaalminister pole isegi arutamiseks midagi välja suutnud pakkuda.

Väheusutav, et arstid ei mõista, kui keeruline on Eesti keskmist või alla selle palka saavatel inimestel nende nõudmistele kaasa elada. Paraku on elu näidanud, et õdede ja hooldajate häälest ei piisa, tervishoius hakkavad asjad liikuma alles siis, kui arstid muutuvad ähvardavaks.