Trivimi Velliste: tegelgem oma asjaga?

Trivimi Velliste. Foto: PP

Endine ajakirjanik ja poliitik Trivimi Velliste kutsub üles mitte pigistama pragmaatiliselt ja poliitkorrektselt silmi kinni ilmselgete tõsiasjade ees.

Viimastel päevadel on Eesti kirjutavas ja rääkivas meedias arutletud kaitseminister Urmas Reinsalu artikli üle ajalehes Wall Street Journal. On küsitud, kas Eesti poliitikul on kohane avaldada arvamust teise riigi – Georgia* – sisepoliitika kohta, eriti veel vahetult enne sealseid parlamendivalimisi. Üks kunagine tuntud poliitik ja praegune suurärimees on selles seoses koguni soovitanud: Eesti poliitikud tegelgu Eesti probleemidega, mitte Venemaa omadega.

Samas kuuleme ikka ja jälle väljendeid nagu «ühe-teema-riik», millest Eesti peaks hoiduma nagu katkust. See üks teema on Venemaa. Millal hakatakse meil ükskord taipama, et Venemaa-teemast on võimalik lahti saada alles siis, kui kogu Eesti kolib ära Islandi saarele?

On ka veel teine võimalus – see teema hääbub, kui Eestist on saanud sajaprotsendiliselt venekeelne oblast. Seda teist võimalust peame esialgu veel teoreetiliseks.

Ent naaskem Georgia murede juurde! Ja seda teadmises, et ei ole enam olemas sellist asja nagu puhas ja segamatu Georgia sisepoliitika. Nii nagu pole ka olemas näiteks puhast ja segamatut Läti sisepoliitikat või mis tahes muu riigi sisepoliitikat.

Sisepoliitika on kõikjal põimunud välispoliitikaga kõige erinevamail tasandeil, varjatud mõjutustegevus kaasa arvatud. Venemaa varjatud mõjutustegevuse kohta on ilmunud isegi eesti keeles kümneid raamatuid, muust maailmast rääkimata. Kas me oleme tõesti pimedusega löödud, et me neid ei loe? Või peame neid ilukirjanduseks, mis ei puutu asjasse? Näiteks Georgia puhul.

Niisiis, kui Eesti poliitikutel soovitatakse tegelda «oma asjaga», siis tuleb tegelda ka Georgiaga, sest too maa tahab – meile ilmselgetel põhjustel – saada NATO liikmeks. Ja NATO on «meie asi». Lõpetatagu jutud sellest, «mida arvavad nende kodanikud, kui me nende asjadesse sekkume»! Igasugune poliitiline ja diplomaatiline tugi on Georgia huvides – kui see puudutab tolle maa julgeolekut ja vabadust. Ning lõppkokkuvõttes on see ka Eesti huvides, sest mida kaitstum on Georgia, seda suurem on lootus, et ka Eesti Vabariik jääb püsima.

On hämmastav, et Georgia-teemale reageerides ironiseeritakse hinnangute üle, mida Urmas Reinsalu annab Venemaa poliitilistele sammudele ja Venemaaga lähedalt seotud suurärimehele ning poliitilise opositsiooni Georgia Unistus juhile Bidzina Ivanišvilile.

On kahetsusväärne, et seda tehakse ebatäpsete ja liialdusi kasutavate refereeringute abil, omistades Eesti kaitseministrile väiteid, mida tema tekstis ei esine, nagu näiteks: Ivanišvili olevat «peaaegu terrorist».

Ja samas minnakse ükskõikselt mööda peamisest – president Vladimir Putini küünilisest ülestunnistusest, et kavatsuse rünnata Georgiat kiitis ta heaks juba kaks aastat enne sõda! Venemaa valmistas oma «rahuvalvajaid» Osseetias varakult selleks ette.

Ja demokraatlik lääs oma demokraatliku meedia kaasabil targutas lõputult: kumb oli süüdi, kes alustas? Kui kaua võib arutleda hundi ja kitsetalle süü vahekorra üle?! Kas kitsetall ehk lööb liiga palju kepsu ja tekitab hundis õigustatud söögiisu?

Eesti kaitseminister juhib tähelepanu tõsiasjale, et vahetult enne Georgia parlamendivalimisi korraldab Venemaa selle riigi piiril suured sõjaväeõppused – maa-, mere-, õhuväe, samuti piirivalvevägede osavõtul. Kui see pole mõjutustegevus, siis mis see on? Just sellised õppused toimusid ka neli aastat tagasi – traagiliste tagajärgedega Georgia rahvale, aga ka väga halva õppetunnina lääne poliitikale.

Ja ikka leidub meil neid, kes õpetavad: pidagem oma suu kinni ja parandagem suhteid Venemaaga. Eriti tülgastav on selliseid õpetussõnu kuulda seoses Teise maailmasõja veteranidega, hallipäiste meestega, kes oma nooruses panid Sinimägedes ja mujal oma elu kaalukausile. Ikka leidub veel neid, kes ei tea või ei taha teada, et nad tegid seda Eesti nimel, Eesti riigipea kohusetäitja käsul ja Eesti kodanikena, sest Eesti Vabariiki polnud mitte keegi lõppenuks kuulutanud!

Sellepärast on minu kui veteranide kokkutulekul kohalviibinu jaoks täiesti talumatu ironiseerida kaitseministri tervitussõnade üle veteranidele: «Teie vaprus päästis Eesti au!». Meil on ükskord aeg oma ajalugu endale selgeks teha ja mitte kirjutada: «Muidugi võttis Venemaa meedia selle üles ja sai sest lihtsalt teha «fašismi tunnustamise» süüdistuse. Kuid arupärijaid oli ka Lääneriikide Tallinnas resideerivate diplomaatide seas.» (Raimo Poom, EPL 13.09)

Kas tõesti oleks Eesti kaitseminister pidanud jätma veteranid – kelle riigikogu hiljuti kuulutas Eesti vabadusvõitlejaiks – tervitamata üksnes sellepärast, et Venemaa ei saaks avaldust teha?

Venemaa on alati leidnud endale sobiva ettekäände avalduste tegemiseks.

Meie seevastu võiksime iseendas vähendada koogutamise-harjumust. Ja võimalike diplomaatide pärimistele olgu meil vastus alati valmis. Jutt sellest, et meie ajalugu olevat nii keeruline, et seda ei saavat mitte kellelegi selgeks teha, on kõige hädisem jutt, mida ma kunagi kuulnud olen. Kui sellist juttu räägib Eesti riigiametnik, tuleks ta päevapealt vallandada!

Olen kaksteist aastat töötanud kutselise ajakirjanikuna – küll teistsugustes oludes – ja panen väga pahaks, et liiga suur osa ajakirjanikkonnast tahab vaid «oma lastele banaane osta». See tähendab, et liiga palju ollakse müügimehed ega anta endale aru, et ajakirjanikud vastutavad Eesti tuleviku eest sama palju – või rohkemgi! –, kui teevad seda poliitikud ja riigiametnikud.

Tõsiasi, et ajakirjandus on ühiskonna valvekoer, vaba ja sõltumatu, ei vabasta teda vastutusest. Iga rida, mis on kirjutatud ebasiiralt või kõrgi erapoolikusega, suurendab vastutusekoormat ja vähendab ülejäänud rahva väljavaateid tulevikule.

*) Autori soovil on käesolevas artiklis kasutatud Gruusia asemel Georgia.