Vambola Paavo: mõttetustele raha leidub

Vambola Paavo Foto: SCANPIX

Hiljutises Vikerraadio saates «Reporteritund» vaieldi tuliselt lastetoetuste üle.

19 eurot areneva lapse kohta on häbematult vähe, eriti kui kõrvutada seda teistes riikides makstavaga. Riik põhjendab kõike nappide eelarvevahenditega, ent kui avarama pilguga ringi vaadata, võib näha, et meil valitseb mõneski valdkonnas priiskamine.

Aasta tagasi raporteeriti Koidulas ja Luhamaal idapiiri ületamist ootavatele autojuhtidele ootealade valmimisest. Kulutati miljonid. Kõige käigushoidmine nõuab ka vahendeid. Praegu ulub Kagu-Eesti piiripunktides tuul, järjekordi pole ja oleme saanud kasutult seisvad, ent ülalpidamist nõudvad rajatised. Milleks oli vaja teha kõike nii suurejooneliselt, kui oli teada, et varsti asutakse kütusevedajaid pitsitama? Kindlasti oli mõnes ametkonnas info olemas. Vaevalt et otsus salakütusevedu piirata sündis üleöö. Enne tehakse ja siis mõeldakse. Tahtmatult hakkad mõtlema, et elu käib jätkuvalt kampaania korras nagu nõukogude ajal.

Luhamaa kui Koidula ootealad kuuluvad Paldiski Sadamatele, nii tõendab piiriületuse eest väljastatav enam kui viieeurone tšekk. Tegemist on riigi hallatava sadamaga ehk riik ajab  piiriületusega äri. Olematust ootejärjekorrast hoolimata suunatakse sõiduauto juht ootealale ja küsitakse raha, ehkki võiks liikuda otse piiripunkti, kui internetis on broneering tehtud. Aga ei, riigiettevõte kulutas kõige rajamiseks raha ja see tuleb nüüd tagasi teenida. Kas peaaegu tühjana seisvatest ootealadest saavad tulevikus kummitusrajatised, millele rakendust ei leita, on vastuseta küsimus. Ühed kummitused on meil juba lõunapiiril. Enam kui kümme aastat tagasi valmisid mastaapsed piiri- ja tollikontrolliks vajalikud hooned Eesti-Läti piiril Misso külje all ja ka Valgas. Praegu valitseb Valgas maantee piiripunktis tühjus, osal hoonetel on uksed-aknad kinni löödud.

Ometi on need Läti territooriumil asuvad rajatised jätkuvalt Eesti bilansis ehk Eesti riik peab tasuma nende haldamise ja ülalpidamisega seotud kulud. Läti on siiani keeldunud ja tõrkunud neid oma bilanssi võtmast. Tõenäoliselt saame kummitused ka kagupiirile kampaania korras rajatud ootealade näol. Raskeveokite osakaal piiriületuses pole enam endine. Millegipärast eelistatakse Venemaale minna Narva kaudu ja tekitatakse seal päevadepikkused järjekorrad. Riigi institutsioonid võiksid kaubavedajatele rohkem reklaamida pooltühjasid Koidula ja Luhamaa piiripunkti. Narvaski on tekkimas lahendus. Vene kapitalil baseeruv laevafirma St. PetersLine avab praamiliini Sillmäe ja Ust-Luga vahel. Nelja tunniga pääsevad veosed üle piiri. Tagasilöök tabab ka Narva ooteala. Veofirmad eelistavad pigem rohkem maksta kui päevi järjekorras passida. Laevas saab juht kõhu täis süüa ja rahuldada elementaarsed hügieenivajadused.

Teine näide mõtlematust tegutsemisest on rahvuslik lennufirma Estonian Air.

Riigile kuuluv ettevõte teenib päevas keskmiselt 80 000 eurot kahjumit, aga lennufirma juhti ei saa ametikohalt tagasi kutsuda, sest keegi kõrge riigiametnik on teinud sellise lepingu. Kui Tero Taskila vabastada enneaegu ametist, tuleb talle tasuda 100 000-eurone hüvitis ehk kolme kuu palk. Taskilale makstava aastatasu eest saaksime 20 800 lapsele aastas anda lisaks praegusele 19 euro suurusele kuutoetusele ühekordselt sama suure summa.

Kui tahame investeerida tulevastesse põlvedesse, peaksime lõpetama arutu priiskamise ja tõkestama läbi mõtlemata otsused. Raiskamiseks raha leitakse, ent laste jaoks mitte.