Rivo Noorkõiv: riigi arengule regionaalne mõõde

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rivo Noorkõiv
Rivo Noorkõiv Foto: SCANPIX

OÜ Geomedia juht Rivo Noorkõiv jagab Postimehe arvamusportaalis nippe, kuidas peagi meieni jõudvaid euromiljardeid targemini kasutada.

Eestis käib usin ettevalmistus Euroopa Liidu programmeerimise perioodiks 2014-2020. Üha enam ilmnevad uue seitsmeaastaku siseriiklikud kontuurid, mis iseloomustavad Eesti liikumist Euroopa Liidu võimalikus peavoolus. Ideoloogia põhineb Euroopa Ülemkogu initsieeritud strateegial «Euroopa 2020», millega soovitakse liikmesriikidele anda tõuge aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu suunas.

Riigi ruumikorraldus on ressurss

Käesoleva aasta augusti lõpus kehtestas valitsus üleriigilise planeeringu «Eesti 2030+». See sisaldab riigi regionaalse arengu suunamise ruumilisi aluseid ja üldisi sihte.

Eesti tuleviku ruumipilti maalitakse sidusa ruumistruktuuriga, mitmekesise elukeskkonnaga ja välismaailmaga hästi ühendatud hajalinnastunud riigina. Samas pole selge, et kuidas näiteks Eesti rahvastiku-, haridus-, ettevõtlus-, ühistranspordi-, keskkonnapoliitika või teised riiklikud valdkondlikud poliitikad soovitud regionaalset mustrit toetavad ja kohalike omavalitsuste arengusihtidega seostuvad.

Määratlemata on eri haldustasandite koostöö ja territoriaalse arengu vastutus avaliku sektori poliitika regionaalarengu kontekstis tervikuna.

Asjaolu, et maavanematele on pandud vastutus maakonna tasakaalustatud arengu tagamise eest on vaid deklaratiivne, sest selleks puuduvad neil regionaalarengut mõjutavad hoovad.

Lõpptulemusena jääb keskvalitsuse võim tasakaalustamata ning linnade ja valdade arengutasemete vahed on riigisiseselt jätkuvalt suured. Olukorra teeb keeruliseks veel asjaolu, et Eesti on kahaneva ja vananeva rahvastikuga riik, kus üle 40 protsendi rahvastikust elab Harjumaal ja linnastumine jätkub.

Regionaalpoliitika vajab integreeritud piirkondlikke initsiatiive

Regionaalpoliitikat on määratletud kui majandustegevuse ja sotsiaalse heaolu regioonidevahelise jaotumise mõjutamist eesmärgiga vähendada ebavõrdsust. Seega on riigi regionaalpoliitika ülesanne aidata avaliku sektori poolt teadliku mõjutamisega tasandada riigisiseseid territoriaalse arengu erisusi, misläbi luua võimekus kõigi piirkondade arengueelduste tõhusaks kasutamiseks nii piirkondade endi kui kogu riigi arengu ja rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks. Neile peab andma sisu koostatav «Eesti regionaalarengu strateegia 2020».

Igal piirkonnal on oma lähtepositsioon ja eeldused arenguks, mis sõltuvad tema sotsiaal-majanduslikust, kultuurilisest, keskkonnaalasest ja institutsioonilisest potentsiaalist. Seega tuleb arvestada territoriaalsete tingimuste erinevustega ning sõnastada need ümber kohapõhisteks arenguvõimalusteks koos meetmetega neid positiivselt võimestada.

Maavalitsuste ja maakondlike omavalitsuste liitude eestvedamisel ongi käivitatud maakondlike arengustrateegiate uuendamisalane töö. Soovitakse luua maakondlikud arenguplatvormid aastateks 2014-2020 ja pakkuda arendustööga seotutele eesmärgistatult kujundada piirkondade arengut.

Paraku pole maakondlikul strateegial jätkuvalt seaduse jõudu, puuduvad selle omanikud ja seadustamata on kavandatu elluviijad. Samuti pole selge ressursside tagamine ja vastutus. Kui strateegia seob parimal juhul omavalitsusüksuste, erasektori ja vabaühenduste poliitikavaldkonnad maakondlikul tasandil, siis kahetsusväärselt jäävad need lõimimata riikliku tasandiga.

Ühtse riigivalitsemise võimestamine

Puuduvad lüngad saab täita, kui maakondade põhjal moodustada kohustuslikud koostööregioonid, seadustada nende strateegiad ja luua juhtimiseks regionaalsed kogud. Viimased moodustatakse kohalike omavalitsuste esindajatest, kaasates liidrid ärisektorist ja vabaühendustest.

Kogud vastutavad regionaalarengu suunamise ja planeeringute alaste kohalike initsiatiivide eest. Nende ülesanne on tagada regiooni laiapõhjalise strateegia elluviimine, samuti kohaliku koostöö koordinatsioon ja keskvalitsuse institutsioonidega suhtlemine regionaalarengu küsimustes.

Oluline on sõlmida kogude ja keskvalitsuse vahel integreeritud regionaalsed partnerluslepped. Nende sisuks on riigi valitsemistasandite (kohalik, regionaalne ja riiklik) vaheline kokkulepe partnerluse põhimõttel eesmärgiga rakendada eri valdkondade poliitikat kooskõlastatult riiklikest ja regionaalsetest ühishuvidest.

Selline koostöö haaraks endasse valdkondade vahelise horisontaalse ja vertikaalse koostöö, järgides subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Lähenemisviis toimiks asjakohastel riiklikel ja regionaalpoliitilistel eesmärkidel ning mõõdikutel, mida lepingupartnerid jälgivad.

Samuti tuleb kooskõlastada poliitikavahendite rahastamiskanalid ning järelevalve- ja hindamismehhanism, mille alusel määrata strateegiate elluviimise kord poliitikameetmete tõhusaks rakendamiseks. Tekib suurem võimalus võtta vastutust kohtadel, seda kohalike omavalitsuste, riiklike ja ka Euroopa Liidu struktuurivahendite raha üksteist täiendava kasutamise üle. Partnerluslepetega saaks panna aluse mitmetasandilise valitsemise riiklikule strateegiale, milles on regionaalne mõõde ja selle omaksvõtmine eri tasanditel.

Uut lähenemist tuleks vaadelda ka võimalusena valdkonnapoliitikate tõhustamiseks ja institutsioonide vahelise koostöö suurendamiseks, mis arvestab enam kohalike eripäradega ja käivitab projektipõhiselt koordineerimata arengult ülemineku programmipõhisele, et suurendada elluviidavate tegevuste tõhusust ja läbipaistvust, vältida dubleerimist, stimuleerida kohtadel kompetentsi suurendamist ja toetada isemajandavaid lahendusi elukorralduseks.

Õppida teiste riikide praktikatest

Alustuseks on vajalik osaliste mõttemuutus senisest koostööpraktikast, mis on kantud ennekõike päevapoliitilisest rivaalitsemisest, mitte niivõrd koostööst sündiva kestliku arengu taotlemisest. Samuti tuleb selgeks vaielda institutsionaalne lahendus regionaalarengu otsustus- ja tegevusprotsesside läbiviimise haldamises.

Häid näiteid selleks on võtta näiteks Soome, Suurbritannia ja Prantsusmaa halduspraktikatest, kus regionaalne koostöö on riiklikul tasemel seadusandlikult reguleeritud. Koostöölepped on initsieeritud soovist kasutada piirkondlikke arengueeliseid, suurendada teatud kohalikke kompetentse läbi institutsioonide spetsialiseerumise riikliku toetamise ning seeläbi võimestada regioonide suutlikkust osaleda riiklikes koostöövõrgustikes ja üleilmastuvas konkurentsis.

Neid eesmärke on kindlasti asjakohane pidada silmas ka Eesti riigireformi kavandamisel, mille üheks osaks peaks olema eesti ruumimustri väärtuse vaesustumise pidurdamine ja regioonide konkurentsivõime tõstmine. Eesti riigi teekaardi koostamine eeldab reformikava, mis peaks hõlmama ka ümberkorraldusi regionaalpoliitikas ja seda ennekõike partnerluse suurendamise läbi ühtse riigivalitsemise põhimõtetest lähtuvalt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles