Milleks meile need Maksud

Raha. Foto: Kristjan Teedema

Neid riike, kus on levinud maksude «optimeerimine», võiks vaadata keskaja inimese pilguga. Kõigis neis näeb konflikti ühelt poolt suverääni vahel, kes soovib koguda rohkem raha ühisteks kulutusteks, ja teiselt poolt alamate vahel, kes tahavad raha endale jätta, mitte ära anda.

Eesti võib vaadata lääne demokraatlike riikide majanduskriisi kaastundega ja isegi mõningase üleolekuga. Erinevuse põhjus peitub selles, et Eestis, nagu ka Islandil, Rootsis ja Norras, kus maksude kogumise kulu on samuti väike, peetakse makse üldiselt õiglaseks ning enamik inimesi on valmis kandma oma osa avalikest kulutustest, samal ajal kui Suurbritannias, Ühendriikides ja Lääne-Euroopas ei peeta makse õiglaseks ning maksumaksjad otsivad «optimeerivaid» skeeme, millega oma kohustusi vältida või vähemalt minimaalseks muuta.

Õpetlik oleks vaadata neid riike keskaja inimese pilguga. Kõigis neis näeb konflikti ühelt poolt suverääni vahel, kes soovib koguda rohkem raha ühisteks kulutusteks, ja teiselt poolt alamate vahel, kes tahavad raha endale jätta, mitte ära anda.

See on kõige teravam Ühendriikides, mille asutamise taga seisis vastuseis maksudele, aga millel iseseisva riigina tekkisid ka kollektiivsed taotlused. Riik toimib jätkusuutmatu defitsiidi peal, sest vabariiklik partei paneb veto kõigile maksude tõstmise kavadele, demokraatlik partei nõuab aga sotsiaalkulutuste säilitamist või suurendamist.

Mõlemal erakonnal on omamoodi õigus. Vabariiklaste seisukohast kõlab vastu Bostoni teejoomine, mistõttu nad võivad väita, et põhiseadus pandigi selleks kirja, et föderaalvalitsus ei kisuks endale üleliia võimu, ning võim peab olema kodanike, mitte riigi käes. Kuid president Obama sai ametisse demokraatlike valimistega ning võib õigustatult tunda, et talle ja tema erakonnale on antud mandaat astuda kõiki vajalikke samme, et päästa ameeriklased tervisega seotud hirmude käest.

Ajalugu on teejoojate poolel. Parlamendi standardne ajalugu kõneleb sellest, et keskaja Inglismaa kuningad mõistsid, et vajavad maksude kogumisel parlamendi toetust, ning rahakotiraudade kontrollimise kaudu muutus parlament valitsejast tähtsamaks, mis tõi kaasa demokraatia triumfi päriliku monarhia üle.

Prantsusmaal pidasid kuningad kauem vastu, kuid just vajadus raha koguda sundis Louis XVI kutsuma kokku generaalstaadid ja seeläbi sisuliselt algatama Prantsuse revolutsiooni.

Kuid suverääni loogika on teistsugune ja sestap on ka lugu teistsugune. Parlament ei kontrolli enam täitevvõimu, vaid täitevvõim kontrollib parlamenti. Üldvalimised sarnanevad üha enam presidendivalimistega. Alamkoda muutub Ühendriikide valimiskogu sarnaseks organiks, kuigi jätkuvalt püsib tagasikutsumise õigus, mida, tõsi küll, ei kasutata. Parteiline distsipliin annab fraktsioonijuhtidele lisavõimutäiust.

Tavalistel parlamendiliikmetel pole õieti mingit sõnaõigust. Isegi ministreid juhivad sageli kantslerid. Kroon pole enam monarhi, vaid valitsuse peas, mis enam ei kinnita, et tema võim on pärit Jumalalt, kuid millele sageli omistatakse peaaegu jumalikku kõikvõimsust ja millele tõepoolest kuulub reaalne võim. Võimuga kaasneb vastutus. See, et mõned alamad ei pruugi tehtavaga nõustuda, ei loe.

Kui nad vastuseisu tõttu tõrguvad, võivad tagajärjed olla hirmsad. 1054. aastal kärpis Inglismaa laevastikukulutusi, mistõttu tosin aastat hiljem võis Normandia hertsog maale tungida ja selle allutada. Charles I üritas suurendada laevamaksu, aga see tal ei õnnestunud – ning hollandlased võisid rahumeeli seilata Medwayle.

1930. aastatel kogus Suur-britannias jõudu rahutõotuse liikumine ning 1940. aastatel oleksime peaaegu kaotanud sõja Hitleriga. Välisvaenlased ei ole riikluse ainuke oht. Ühendriikide demokraadid võivad väita, et ilma sotsiaaltoetusteta tekib suur, võõrandunud ja nördinud alamkiht, kes on masendusest ja meeleheitest aetuna valmis alustama mässu.

Riigi rahakotile esitatakse palju taotlusi. Isegi kui avalik kord ja julgeolek pole probleemiks, on raske rahakotiraudu põhiseaduslikule printsiibile toetudes kinni hoida: välisriikides leidub rõhutud vähemusi ja miljoneid nälgivaid inimesi, kodumaal on vaja edendada teadust ja kunsti.

Oleks kohatu ja võib-olla otse vale lüüa silmad maha ja pöörata selg, kui me võime riigina võtta enda kanda vähemalt osa kulutusi, mida on vaja maailma parandamiseks. Võim nõuab, et teda teostataks, ning teostamisel nõudmised kasvavad, niisiis, mida paremini võimu teostada, seda parem.

Kui tegu on pelgalt föderatsiooniga, nagu kavandati esialgu Ühendriike ja nagu on tänapäeval Euroopa Liit, pole mõistuseväline väita, et paljud projektid, kui väärt need ka poleks, ei ole meie asi, aga sedamööda, kuidas areneb riiklik eneseteadvus, laieneb kollektiivse vastutuse sfäär ning suureneb vajadus piiramata võimu järele. Võim kaldub nõudma aina enam raha ning suveräänne võim otsib alati uusi sissetulekuallikaid.

Suurbritannias on maksustamisõigus praegu valitsuse käes. Eelarve võetakse alati vastu. Ehkki alamkoda lahkab seda põhjalikult ja eri huvide rahuldamiseks tehakse mõningaid muudatusi, ei langeta tegelikke otsuseid mitte Westminsteri palee parlamendiliikmed, vaid juba palju varem Whitehalli rahandusministeeriumi ametnikud.

Maksukogujad ei vaja enam maksumaksjate toetust või vähemalt nõusolekut: maksu- ja tolliamet kujutab endast võimsat maksukogumismasinat, mida võiks kadestada iga keskaja monarh. Valitsustele ei avaldata enam survet talitseda oma maksuaplust, kui nende poliitika tervikuna on valijaskonnale meeltmööda. Poliitiliselt võib olla otstarbekas kasutada maksudega kogutud raha valijate äraostmiseks.

Ehkki teataval hetkel võib soovimatus tasuda rohkem makse valijaskonna meeleolus muutusi esile kutsuda, võib ometi võimul vahelduvate erakondade valimisstrateegia pikema aja peale kaasa tuua üha suureneva maksukoorma.

Valitsusel ei ole vaja saavutada laialdast toetust maksudele, kui tema käsutuses on tõhus tulude suurendamise vahend, ning teine partei soovib sama kirglikult enda käsutusse maksumaksjate raha, mida kulutada.

Ehkki valijatel on nelja või viie aasta tagant mõningane valik konkureerivate erakondade vahel, mille esindusnäod ja loosungid erinevad, valitseb neid valitsus, mis jätkab samas vaimust ühtedest valimistest teisteni.

Varasemal ajal seadis valitsuse kalduvusele makse tõsta ühe takistuse asjaolu, et ka valitsuse liikmed ise pidid makse tasuma. Nii see Suurbritannias enam ei ole. Victoria ajajärgul kaasnes paljude ametikohtadega kulutusi, mida ametipidaja pidi oma taskust tasuma.

Kuni tulumaks oli üsna väike, oli see mõistlik ja kestlik asjade korraldus. See tähendas, et arve tasujal oli põhjust olla kokkuhoidlik ja vältida tarbetuid või rumalaid kulutusi. Aga mida enam tõusis tulumaks, seda vähem mõistlik see oli.

20. sajandil lahutati kulu tulust. Arve pidi tasuma tööandja, mitte töövõtja ning tasuta jookidega äriklass kujunes õhutsi reisivate valitsusesindajate eelistatud kuluartikliks. Kopsakate kulutuste võimaldamine oli töövõtjate tasustamisel «makse optimeeriv» võte, mida hakatigi üldiselt eeldama. 20. sajandi lõpul ei pidanud Briti valitsus mõistlikuks tõsta parlamendiliikmete palka ning fraktsioonijuhid selgitasid saadikutele, et selle asemel käsitletakse mõistvamalt nende kulusid.

Paljud saadikud on ausad ja panid kirja ainult summad, mida nad tõepoolest olid kulutanud. Ent piisavalt paljud kasutasid võimalust sel moel nihverdada raha, mille nad enda meelest olid igati ära teeninud. See tekitas skandaali, mis kahandas tugevasti usaldust parlamendi vastu.

Võltsarvete ohu vältimiseks tundus mõistlik kehtestada fikseeritud kulueraldised. See oli tõepoolest mõistlik, kuid ühtlasi oli see samm topeltsüsteemi poole, milles poliitiline eliit – parlamendiliikmed, eluaegsed peerid ja üldse kvangokraadid – võib nautida maksuvaba sissetulekut, samal ajal kui Olümposelt välja jääjatele kehtestatakse rängad isiklikud maksud. See on kuritarvitus, mida saadikud vaevalt soovivad parandada.

Kunagi ammu nentis üks Prantsuse kommentaator, et vasakpoolsel saadikul ja parempoolsel saadikul on rohkem ühist kui vasakpoolsel saadikul ja vasakpoolsel valijal või parempoolsel saadikul ja parempoolsel valijal. Tasub tähele panna, et kui 2011. aastal korraldati referendum alternatiivse hääle kasutamise üle, seisid sellele vastu mõlemad suurparteid. Nad mõlemad olid huvitatud uute sissetungijate eemalhoidmisest Olümposelt.

Poliitilise eliidi soovimatus kanda oma osa maksukoormast avaldab halvavat mõju avalikkuse soovile makse tasuda või kulusid kärpida. Hiljutises valitsuse ja arstide mõõduvõtmises oli valitsus valmis puruks rebima alles hiljaaegu sõlmitud töötasude ja pensionide kokkuleppe põhjendusega, et seda pole enam võimalik täita.

Briti arstide ühing üritas väga ebamõistlikult korraldada streiki, mis nurjus, sest enamik arste jätkas hoolitsemist patsientide eest, ja mis seetõttu tõukas ainult avalikkust eemale, jättes mulje, et arstid hoolivad rohkem endast kui patsientidest.

Mõistlik oleks olnud tunnistada, et probleem on olemas ja selle üle ollakse valmis uusi kõnelusi pidama tingimusel, et samasuguseid kärpeid rakendatakse esmalt ministrite, parlamendiliikmetele, riigiametnike ja kvangokraatide sissetulekutele, kuludele ja pensionidele.

Kulude skandaal osutab laiemale probleemile. Kui maksud on madalad, võivad need olla lihtsad ja laiapõhjalised, aga kui on kõrged, hakkavad need ahistama majandustegevust, kui just ei kehtestata rohkelt erandeid ja vabastusi.

Briti egalitarismi pooldajad pidasid heaks mõtteks kehtestada kõrge pärandimaks, mis võimaldaks ümber jagada päritud vara. Ent siis nad nägid, et talusid hakatakse maha müüma ja perefirmad sulgevad uksi, mistõttu tehti erandid põllumajanduslikule maale, metsamaale ja tehastele, ning peagi hakkasid maksunõustajad leiutama viise, kuidas suunata vara põldudesse ja metsadesse ja muusse maksuvabasse varasse, et suure maksu eest pääseda.

Seepärast tasuvad Suurbritannias pärandimaksu ainult need, kes pole kuigi rikkad. Ühendriikides on samuti tulumaks formaalselt suur, aga seda ei maksa rikkad, kes võivad endale lubada kuluhüvitisi naftavarude läbipõletamiseks õhusõidukites ja muuks selliseks, vältides niimoodi päris seaduslikult maksude tasumist, mida enamik inimesi peab küllaltki õiglaseks.

Suurbritannias ja Ühendriikides oleks hädasti vaja tõsist arutelu fiskaalõigluse teemal. Vaevalt muidugi kokkuleppele jõutaks. Inimesed kipuvad ikka arvama, et just nende olukord nõuab erilist kohtlemist, ning leiutavad veenvana näivaid argumente, millega pääseda kõige koormavamate maksude tasumisest.

Aga kui argument on juba leiutatud, seisab sel ees vastuväidete kadalipp, mille käivad välja need, kellel on teistsugused erihuvid. Kogu maal, kõrtsides ja klubides, kodudes ja töökohtades möllavas sõnasõjas ja argumentide pildumises muutub praegu suurel määral taustal tiksuv eeldus, et maksud on midagi, mida peavad tasuma teised inimesed, aina ilmsemaks ja kaotab seeläbi jalgealust.

Erimeelsused kestaksid edasi, aga inimesed oleksid altimad jõudma üldisele konsensusele, altimad mõtlema pigem nii, et meil on vaja midagi ära anda, et midagi koguda, mitte aga et me oleme sunnitud midagi vägisi ära andma.

«Maksude optimeerimine» ei oleks siis enam lööklause, vaid midagi, mille pärast häbi tunda – nagu see õieti oligi minu väga varases lapsepõlves, 1930. aastatel, mil ma kuulsin, kuidas tauniti neid, kes hoidsid kõrvale tulumaksu tasumisest.

Lääne avalikul arvamusel võib kuluda õige kaua aega, kuni hakatakse korralikult mõistma panustavat õiglust tervikuna ja konkreetselt fiskaalõiglust. Aga võib-olla saame midagi õppida pilku Euroopa idaserva poole pöörates.