Mart Helme: piirileping Vene diplomaatias

Mart Helme. Foto: Pm

Suursaadik Mart Helme kirjutab Moskva eesmärkidest, mida pidas silmas Vene välisminister Lavrov piirikõneluste taasalustamisest rääkides.

Venemaa välisministri Sergei Lavrovi diplomaatiaüliõpilaste ees väljendatud arvamus, nagu võiks piiriläbirääkimisi Eestiga uuesti alustada, on meil esile kutsunud üsna hääleka vastukaja. Arvestades Venemaa kaalukategooriat rahvusvahelistes suhetes, meie ajaloolist mälu ning Venemaa ambivalentsust naabrina, on see muidugi mõistetav.

Samas tasub tähele panna, et Venemaal ei tekitanud Lavrovi väljaütlemine peaaegu mingit reaktsiooni. Ehk siis – see ütlus oligi mõeldud meile ja eelkõige väliseks kasutamiseks. Ning kui arvestada esitatu vormi, siis samal ajal mitte millekski kohustav.

Miks Lavrov sellise initsiatiiviga siis välja tuli? Nagu Vene diplomaatia puhul ikka, on taust mitmekihiline.

Kõigepealt laiem kontekst. Maailmas on praegu lõppfaasi jõudnud mitmed protsessid, mille algusaeg ulatub 1990. aastate keskpaika. See oli periood, kui Nõukogude Liidu kollapsist läbi raputatud Venemaa hakkas ennast taas suuriigina tundma ning seesugusena ka kehtestama. Impeeriumimeelse välisministri Jevgeni Primakovi juhtimisel seadiski Moskva oma välispoliitika aluseks rahvusvaheliste suhete käsitlemise multipolaarsena. Loomulikult kujutas Venemaa endast selles koos teda ümbritseva nn lähivälismaaga omaette päikesesüsteemi.

Ent mitte ainult. Lähis-Ida spetsialisti Primakovi eestvedamisel alustas Venemaa riskantset ja keerulist USA-le siilide püksi toppimise (Nikita Hruštšovi väljend) mängu ka Lähis-Idas. Selle diversioonipoliitika nurgakiviks sai Iraani tuumaprogrammi toetamine, sõprus Saddam Husseini Iraagiga, aga järgnevalt ka suhete sisseseadmine terroriorganisatsiooniga Hamas ja lähedaste liitlasvahekordade loomine Süüria diktaatori Assadiga.

Praeguseks on Venemaa nimetatud poliitiline liin Lähis-Idas kõikjal ummikusse jooksnud. Venemaa võib küll kõiki sealseid kriisiotsuseid ÜRO Julgeolekunõukogus blokeerida ja Ida-Vahemerel ka laevastikuõppusi korraldades endast korraks kõnelema panna, ent see ei muuda olematuks tõsiasja, et Venemaast vaadatakse Lähis-Idas lihtsalt mööda. Ehk siis Moskva poolteist aastakümmet aetud poliitika on läbi kukkunud.

Hullemgi veel. Assadi vältimatu kukutamine Süürias ning Iraani Islamivabariigi eelseisev purustamine ja tükeldamine seavad hoopis uude geopoliitilisse olukorda ka Venemaa kõhualuse Taga-Kaukaasias, kust Moskva tõenäoliselt lõplikult välja tõrjutakse.

Ja siin tulemegi mängu meie ja meie piiritemaatika. Lühidalt öeldes: Moskva vajab hädasti kaarte, mida suures mängus oma olukorra parandamiseks lauale visata, ning kaudse surve avaldamine USA-le Baltikumis on üks, kuigi mitte eriti kaalukas kaart.

Sest pangem tähele: paralleelselt mitteformaalselt esitatud ettepanekuga alustada uuesti piiriläbirääkimisi kritiseeris Lavrov täiesti ametlikult järjekordselt Eesti kodakondsuspoliitikat, nimetades seda häbiväärseks. Ühtaegu on suhetes Eestiga Venemaa poolt endiselt kriitika all ka meie keelepoliitika (praegu vene gümnaasiumide eesti keelele üleviimise kontekstis) ja õigeusu kiriku varadesse puutuv.

Siit jõuamegi juba konkreetselt Moskva huvini piiriläbirääkimisi uuesti alustada. Erinevalt lääne tavadest on Venemaal kombeks püüda läbirääkimistel erinevaid teemasid paketti siduda ning sundida sel moel läbirääkimispartnereid tegema järeleandmisi ka valdkondades, mis käsil olevate läbirääkimiste teemasse otseselt ei puutu. Olen seepärast enam kui veendunud, et Moskva eesmärgid uutel läbirääkimistel Eestiga oleksid järgmised.

Esiteks. Saavutada riigikogu poolt vastu võetud Tartu rahu teemalise avalduse tühistamine ning seeläbi ka meie riikliku järjepidevuse põhimõtte diskrediteerimine.

Teiseks. Eestile Venemaaga avatud piiri pealesurumine, nõudes piiriäärsete alade elanikele või vähemalt teatud elanikerühmadele lihtsustatud piiriületuskorda.

Kolmandaks. Venemaale majandusliku domineerimise kindlustamine piirveekogudel, olgu tegemist siis elektri tootmise, kalapüügi või turismiga. Samuti võidakse nõuda mingeid eksterritoriaalseid õigusi transiidi vallas.

Neljandaks. Vaba juurdepääsu taotlemine Venemaa õigeusklikele Eestis asuvatesse õigeusu kirikutesse ja pühapaikadesse. Sellesse konteksti mahub ka ehitatav õigeusu kirik Lasnamäel ning patriarh Aleksius II ausammas.

Viiendaks. Vene keelega seotud nõudmised alates kohanimedest ja lõpetades üldpoliitilistega.

Kuuendaks. Kindlasti püütakse Eestile peale suruda kohustust piiriäärsete alade demilitariseerimiseks või vähemalt võõrpäritolu (loe: NATO ja USA) üksuste ja tehnika Venemaa piiri lähedal dislotseerumise keelustamiseks.

Piirijoone – kontrolljoone – kulgemine ise pakub venelastele teisejärgulist huvi. Nad on niigi veendunud, et Eesti Vabariik lähtub kõrvalekaldumatult Eesti NSV aegsest administratiivpiirist, ning meie väiksemaid tagasisurumisi kusagil üritavad nad teoks teha pigem mängu ilu ja ärategemisrõõmu kui suure poliitilise eesmärgi pärast.

Samuti ei ole seekordse initsiatiivi taga mingeid kaalutlusi seoses Venemaa ja Euroopa Liidu vahelise viisavabadusega. Moskvas teatakse suurepäraselt, et vastav kokkulepe sõlmitakse või ei sõlmita Berliinis, Pariisis ja Brüsselis ning et praeguste juhtidega Eesti täidab kõiki sealt tulevaid suuniseid truualamlikult ja kõrvalekaldumatult.

Mida Eesti tegema peaks? Kõigepealt tuleb ära oodata Venemaa ametlik seisukohavõtt. Mõnede mõlema poole parlamendisaadikute suuresti isiklikest ambitsioonidest kantud tõmblemist ei maksa siinkohal üldse tähele panna.

Kui mingi ametlik ettepanek lõpuks tuleb, sõltub sisust, kuidas vastata. Põhimõtteliselt on välisminister Urmas Paetil õigus, kui ta ütleb, et pall on Venemaa poolel. Selle mänguväline viskamine meie poolele ei kohusta meid millekski.

Kui meil tõepoolest tuleb aga uuesti läbirääkimisi pidama hakata, peame tuimalt alustama nullist. Ehk siis Tartu rahu piirist, okupatsioonikahjudest, Vene poolele jäänud maa- ja muude loodusvarade hindamisest, Eesti kodanike mahajäetud kinnisvara kompenseerimisest jne. Sest kes tahab saavutada realistlikke tulemusi, peab alustama ebarealistlike nõudmistega. Nii nagu see Vene diplomaatias sajandeid traditsiooniks on olnud.

Autor esindas Eestit suursaadikuna Moskvas aastatel 1995–1999.