Justiitsminister Kristen Michali eile poliitilistele jõududele ja huvirühmadele saadetud kooseluseaduse «eel-eelnõu» on tõsine katse lahendada ära kaks probleemi.
Alo Raun: laskem koos elada
29. august 2012, 11:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esiteks on abielu tähtsus järelmoodsas ja usuleiges ühiskonnas kahanenud, mistõttu on enamik Eestis sündivatest lastest piisava kaitseta. Ja kaitseta on ka nende emad, kes ohverdavad sageli laste nimel oma karjääri, kuid suhte lagunedes jäävad üksi, pea igasuguse riigi kaitseta. Näitab ju lääne statistika, et mitteabielulised kooselud lagunevad sagedamini kui abielud.
Teiseks ütleb kaine mõistus, et tänapäeva ühiskonnas pole mõtet keelata täiskasvanud inimestel saada oma kooselule riigi tunnustust ja kaitset, olgu nad kasvõi samast soost. Sellele järeldusele on jõudnud Euroopa Inimõiguste Kohus ning Eesti õiguskantsler ja võrdõiguslikkuse volinik. Lihtsalt emotsioonid ja tavad on need, mis takistavad selle otsuse vastuvõtmist.
Arvestades nii sama- kui erisooliste paaride «vabaabielu» seadustamise konarlikku teed, on värske dokument märkimisväärne kompromiss. See rõhutab abielu pühadust ja kooselust nii sisult kui vormilt kõrgemal seismist, välistades homoabielu. Kuid samal ajal astutakse see tundlik samm, et lubatakse samasoolistel paaridel oma kooselu seadustada ja teatud harvadel tingimustel peresiseselt isegi lapsendada.
Minu meelest võiks mõlemad «vastaspooled» tunnustada ministeeriumi suuri pingutusi leida selles küsimuses ühisosa. Tegu on pika protsessi tulemusega, kus on näha tõsist püüdu jõuda tulemuseni. Vaevalt oleks võimalik leida veel täpsemat «hundid söönud, lambad terved» kompromissi, arvestades tänapäeva maailma ja meie ühiskonna tegelikkust.
Paneksin ühtlasi kõigile sel teemal arutlejatele südamele, et kooseluseaduse arutelu ei langeks nn homoabielu küsimuse ohvriks. Jah, samasoolistega seonduv tekitab enim emotsioone. Kuid arvestades, et abielu on Eesti elanike seas erand, mitte reegel, ei kannata me ühiskond enam kooselu seadustamise edasilükkamist. Ja kui me võtaks küll vastu kooseluseaduse, kuid see ei käiks samasooliste paaride kohta, jääks meist Euroopas väga tagurlik mulje.
Üks mõte selle teemaga seoses veel. Ilmselt pole kellelegi Eesti poliitika jälgijatest üllatus, et kooseluseadus tuli välja napilt enne seda, kui selgub, kas Kristen Michal saab Reformierakonna rahastamisskandaaliga seoses süüdistuse. Nii pole keeruline näha selles tüüpilist poliittehnoloogiat, kus üritatakse varjutada üht teemat teisega. Kuid leian, et kooseluseadusel ei peaks laskma muutuda ka Silvergate’i ohvriks – Eesti perede elu vajab reguleerimist nii Michaliga kui Michalita.