Jüri Saar : kes kardab Breivikit?

Jüri Saar Foto: Toomas Huik

Tartu Ülikooli kriminoloogia professor Jüri Saar kirjutab, et Breiviki kohtuotsus võib avada tee keeldudele ja piirangutele, mida Norra peaminister Stoltenberg vahetult pärast hirmsat intsidenti lubas ära hoida.

Tuntud rahvatarkuse järgi on mõistlik enne kuhugi sisenemist teha kindlaks, kuidas sealt välja saab. See mõte tuli meelde, saades teada Norra kohtus massimõrvar Breivikile langetatud otsusest. Breivikile mõisteti vanglakaristuseks 21 aastat, mis on Norra seaduste järgi rangeim võimalik karistus. Kõige olulisem on, et kohus tunnistas Breviki süüdivaks, see tähendab isikuks, kes sai aru enda toimepandud tegude tähendusest ja nende tagajärgedest ning suutis oma käitumist kontrollida ja juhtida.

Kohus keeldus arvestamast esimese psühhiaatrilise ekspertiisi tulemusi, mis oleksid toonud kaasa kohtualusele sundravi määramise, ja aktsepteeris teist ekspertiisi, mis tunnistas ta süüdivaks.

Miks seda täpselt tehti, jääb kohtuotsuse tegijate teada, kindlasti nende diskretsiooniõiguse piiresse, kuid vähemalt eemalt vaadates näib, et sellise otsuse tingis paljuski väline surve. Eelkõige vasakspektrist pärinev, mille tekitajad algusest peale püüdsid väita, nagu esindaks Breivik oma arusaamade ja tegudega mingit reaalset, jõudu koguvat ohtlikku tendentsi Norra ja üldse läänemaailma poliitilises mõtlemises. Ning millega nõuti aktiivselt võitlusse astumist, et oht juba eos purustada.

Norra kohus ei lahendanud oma otsusega olulisi probleeme ei Breiviki, Norra ega maailma jaoks. Tegelikult võib kohtuotsus avada tee keeldudele ja piirangutele, mida Norra peaminister Stoltenberg vahetult pärast hirmsat intsidenti lubas ära hoida. Praktilise poole pealt võib ainult ette kujutada, mis saab seniste tendentside jätkudes edaspidi.

Mõne aja pärast teatab näiteks Breiviki advokaat tõsimeelselt, et kliendi arvates rünnatakse vangi tundmatut päritolu kiirgusega ja klient nõuab oma eluruumidele kaitsekilpi. Peale selle nõuab kinnipeetav kokkusaamist maailma juhtpoliitikutega, et teatada neile oma ideedest globaalse valitsuse loomiseks. Mida teha, kas alustada vastavaid uuringuid ja mõõtmisi või neist keelduda? Mida teha, kas saata taotlus edasi või visata prügikasti? Kummaline etendus pole äsja tehtud kohtuotsusega lõppenud, vaid alles algfaasis, ning tõenäoliselt järgnevad üha uued ja uued arutelud ja ekspertiisid.

Kui Breivik oleks tunnistatud süüdimatuks, oleks sellest loost saanud meditsiiniline juhtum, üks paljude hulgas. Tähendab, oleks aktsepteeritud võimalust, et kellegi «katus võib ära sõita» tohutul hulgal põhjustel. Ning et sügav ebaadekvaatsus mõtlemises ja tegudes võib olla varjutatud ka väliselt justkui normaalse retoorikaga, mis on «üksnes» äärmuslik, ekstremistlik. Haige inimene võib hakata ette kujutama, et ta asub võitlusse ülemaailmsete «kurjajõududega», tal on inimkonna päästmise missioon ja selle nimel võib tuua ohvriks lugematul hulgal teisi inimesi ning iseenda.

Enamasti kaasneb mõtlemise ja taju ebaadekvaatsusega käitumise ebaloogilisus, tavamõistuse jaoks mõistetamatute tegude toimepanek, millega seoses inimene sattub õiguskaitse- ja meditsiiniametkondade vaatevälja. Niisugused juhtumid on psühhiaatriapraktikas suhteliselt tavalised ning alati on patsientide hulgas olnud «Lenineid, Stalineid, Hitlereid ja muid tähtsaid tegelasi».

Päris Stalinit või Hitlerit eristab haigemaja asukatest see, et esimesed on olnud suutelised oma hullumeelseks osutunud ideid ellu viima. Nad on osanud veenda oma kaaslasi ja hiljem paljusid selles, et üritus on «püha» ja nende teod õiged. Nad on suutnud end reaalselt kehtestada, ületades teiste inimeste tahte vastupanu ja keskkonna entroopia. Neid ei panda vaimuhaiglasse, kui selleks ongi põhjust.

Näiteks Stalini puhul on väidetud, et akadeemik Behterev diagnoosis tal paranoidse psühhoosi 1920. aastate keskel, kuid Stalinit loomulikult kui patsienti vaimuhaiglasse ei suunatud. Mis edasi sai, näitab Behterevi surmadaatum – 1927 – ja räägitakse, et akadeemiku surm olevat olnud ootamatu ja kiire. Päris Leninid, Stalinid, Hitlerid vastutavad oma tegude eest kaotajatena ikka kui kurjategijad ning just niiviisi kohtles Breivikit Norra kohus. Nagu ta oleks «päriselt» see, kellena ennast välja pakkus.

Küsiks nüüd Breiviki kui «normaalse psüühikaga kurjategija» puhul: kus on tema kaaslased, organisatsioon, tegelik poliitiline ja organisatoorne tegevus? Seda pole kunagi olnud ja keegi pole isegi sellele viitavatest märkidest midagi kuulnud. Kõik oli virtuaalne, toimus kuni massimõrva toimepanekuni ainult tema peas ega olnud kuidagi seotud reaalsusega.

Kui vaadata teleülekandest tema loodud kummalist tervitusviisi (sisenedes kohtusaali), õndsat naeratust (kohtuotsust kuulates), heldimuspisaraid (seoses enda nn poliitilise manifestiga), süveneb arusaam temast kui ebaadekvaatsest ja psüühiliselt häiritud subjektist. Kas internetis surfamine, absurdsete tekstide tootmine ja kive täis seljakotiga matkamine annab kuidagi tunnistust arukast, sihipärasest tegevusest, millel on ratsionaalsed eesmärgid? Minu arvates on vastus eitav ja enne interneti ning moodsa meedia leiutamist poleks tal üldse olnudki võimalust oma mõtteidusid levitada, samuti mitte muretseda lõhkeainet ja politseivormi.

Lendlehed, tekstid kusagil majaseinal ja muu selline lapsikus oleks olnud pea ainuke kättesaadav enese esitlemise viis. See, et Breivik tänapäevastes tingimustes suutis oma hirmsad teod ette valmistada ja need ellu viia, räägib pigem meie muutunud tehiskeskkonna hõlmamatuks kasvanud ohupotentsiaalist. Ehk ohtudest, mida ebaadekvaatne psüühika koos tehnoloogiliste võimekustega endast kujutada võivad.

Norra kohus valis nüüd tee, millel on ilmselt viletsad tagajärjed. Asi hakkas käest ära minema juba siis, kui Breiviki advokaat teatas, et tema klient pole nõus ekspertiisi otsusega, mille järgi ta tunnistati süüdimatuks.
Asi on selles, et psüühiliselt haige inimene ei ole peale muu ka võimeline adekvaatselt hindama oma vaimset seisundit. Praeguseni kehtiva arusaama järgi normi ja patoloogia vahekordadest kujutavad tema tehtud hinnangud maailma ja enda suhtes ohtu talle endale ja maailmale. Ta ei vaja selle järgi enda kaitseks mitte advokaati, vaid eestkostjat, tema õigused on õigusriigis kaitstud teist laadi seadustega (inglise keeles insanity defence).

Kohtu valiku loogikat aitab selgitada kaasaegse maailma keerukus, mis on inimpsüühika jaoks üha hoomamatum. Reaalsus ja virtuaalsus (näivus) võivad sassi minna ja olla keerulises vahekorras paljudel juhtudel.
Kujutagem endale näiteks ette pilooti, kes pärast omas kodus hommikueine söömist läheb teenistusse lennuväebaasi. Istub kabiini ja lendab sõjalisele missioonile kusagil teisel pool ookeani. Kogu lennu juhtimine on üles ehitatud satelliitsidele, nagu ka sihtmärgi otsimine ja hävitamine.

Piloot juhib lennukit ekraanil olevate mõõteriistade järgi, teadmata midagi täpsemat oma lennu trajektoori ja sihtpunktide, -märkide kohta. Siis saabub ta tagasi koju ja läheb naise kõrvale magama ning sel päeval toimunu erines vähe virtuaalsest mängust või õppustest trenažööril.

Kui ta nüüd kunagi peaks sattuma kohtu alla, süüdistatuna rahulike elanike mõrvas, keda ta pole iialgi kohanud, näinud, kellest ta midagi teada ei saagi, pole tal ilmselt kuigi lihtne ennast kuriteoga seostada ja selle toimepanijana tunda.

Küsimusele, kas tema hinnang oma teole on siinjuures adekvaatne või mitte, pole üldse lihtne vastata, sest mängu tulevad mitmetasandilised argumendid. Psüühiliste hälvete juurde kuulunud ebaadekvaatsus on saanud ja saab üha uuemat sisu, sest nüüdisaja tipptehnoloogia kasutamine on tehtud niivõrd lihtsaks, isegi primitiivseks, kuid selle olemus on tohutult keeruline ja kasutamise tagajärjed on kasvanud enneolematult suureks.

Raske on öelda, kus on väljapääs sellest keerulisest ruumist, kuhu oleme sattunud, ning kuidas peaks saama adekvaatselt hinnata inimkäitumise aspekte. Igatahes süveneb arusaam, et Norra riik ja kohus põrkasid Breiviki juhtumi näol kokku millegi täiesti uuega, millele tavapärasel viisil reageerimine, eriti kui keegi püüab siit saada poliitilist laadi boonust, on lühinägelik ja pikemas perspektiivis vastutustundetu.

Võib-olla vajab maailm seoses uut laadi globaalsete ohtudega uut laadi hälvete klassifitseerimist, sealhulgas tänapäevasemaid diagnoose. 20. sajandi alguses loodud psüühiliste häirete klassifitseerimise põhimõtted, mille pani paika varemalt Tartu Ülikoolis töötanud kuulus Emil Kraepelin, ei pruugi sobida 21. sajandi alguse vajadustega. Igatahes on, mille üle mõelda.