Priit Pullerits: nüüd ma ütlen!

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Peeter Langovits

Vesi oli kahtlemata külm. Aga kaks umbes 15-aastast noormeest, kes möödunud nädalal Hiiumaal Mangu randa saabusid, tahtsid näidata, et neid see ei heiduta. Hooga jooksid nad liivalt lainetesse, sukeldusid, pea ees ... ja kui siis ühe peanupp taas pinnale tuli, lendas ta huulilt: «T***, külm, raisk!»
Teine jagas tema arvamust, aga teiste sõnadega: «Täitsa p***is!» Emb-kumb neist lasi kaldale sumbates kuuldavale kolmandagi hinnangu: «V***u küll!»

Muidugi ei kasutanud nemad tärne, vaid t-sõnana kõlas Ameerika modellisaatest tuttava Banksi eestipärase hääldusega eesnimi, v-sõnana Saksa legendaarse iluuisutaja Katarina perekonnanimi ja p-sõnana ingliskeelse verbi «panema» kolmas pööre (put + s).

Praamiga mandrile sõites kriipis kõrva, kui kaks 18-aastast noormeest kasutasid samaealiste tütarlaste seltsis enesestmõistetavusega t-sõna. Samal päeval Eesti teises otsas Võru rattaralli finišis seisnud kolleegi jahmatas, kuidas vaat et kõigi finišeerinud noormeeste leksikasse kuulus pettumuse väljendamiseks t-sõna («t*** küll, rehv läks!»).

Teine kolleeg kirjeldas intsidenti Tartus Annelinnas, kus politseiga kembelnud 11–13-aastased kaks poissi ja tüdruk rajasid oma valjuhäälse argumentatsiooni t-, p- ja m-sõnade üleküllusele (m-sõnaks elu24s kuulsaks kirjutatud Ameerika näitlejanna Olivia perekonnanimi).

Väidate vastu, et alati on ropendatud? Aga kas just selliste sõnadega ja nõnda avalikult? Noorusajast mäletan, et kui keegi kellegi p***e ehk tagumikku saatis, oli see vängeim sõnavõtt, mida kõva häälega tehti. Et kaaskondsete kõnepruuk oli varem viisakam, tõestab seegi, et veel ühe kolleegi soomlasest tuttav, kes Eestis pikalt äri ajanud, tunnistas poolteist kümnendit tagasi, et eestlased ei ropenda nii palju nagu soomlased, kellel v-sõna oli juba toona liigagi argiseks kujunenud.

Parema mäluga inimesed mäletavad ilmselt sedagi, kuidas Nõukogude ajal pidasid eesti inimesed end kultuursemaks kui venelased, kelle juttu vürtsitas materštšina ehk roppused. Need sõnad olid venelaste seas nii levinud, et edukaks kommunikatsiooniks polnud teisi vajagi.

Meenub Vene sõjaväest, kuidas lipnik pahandas soldatiga: «Eeh, hui, nahuja dohuja nahujaril?» (Situatsiooni arvestades ütles ta: «Kuule, lollpea, miks sa nii palju kirsasaapaid hunnikusse kokku ajasid?»)

Tänu noore põlvkonna pingutustele teataval keelerindel oleme soomlastele ja venelastele järele jõudnud ja tundub, et venelastest hakkame juba möödumagi.

Kui noored ise ei kuule, kui võikalt nende sõnakasutus teistele kõlab, tuletagu meelde eelmist taliolümpiat, kui Eesti tuntud suusataja viletsa libisemise kirumiseks lendulastud t-sõna teleri vahendusel kõigi kodudesse jõudis. Ei mäleta, et keegi oleks kiitnud: oi, kui hästi ja tabavalt ütles!