Urve Eslas: koolnud jänes

Foto: .

Kõigepealt, olles näinud NO99 uut lavastust «Kuidas seletada pilte surnud jänesele», pean olema nõus teatrijuhi Tiit Ojasoo öelduga, et lavastus räägib ka paljust muust kui üks õnnetu kultuuriminister ja sisaldab enamat kui täistegemisstseen, mida kommunikatsioonihäiretest viimase piirini viidud kunstiinimeste omakohtuna tõlgendatud on.

Aga erinevalt lavastajast ei ole ma imestunud, et just need lõigud lavastusest kõige enam elevust tekitasid. Ja mitte üksnes selles va kirutud meedias, vaid ka kultuuriinimeste endi hulgas. Kui napi kuu jooksul juba teist korda teatrilaval jänest retsitakse (esimene oli Teatrilabori etenduses «Harri magab»), võib arvata, et kultuuritegijad oma ministriga rahul ei ole.

On siis põhjuseks lõpmatud jutud «kultuuritarbimisest» ja «loomemajandusest» kui hardcore-majandusretoorika toomine kultuurimaailma või on see spordiministriks kutsutu isiklik maailmavaade, mis näib eelistavat spordi mõõdetavaid tulemusi kunsti mõõdetamatutele, kuid tõde on see, et ministrivalik ei ole seekord just õnnestunud. Ja tuleb tunnistada, ei olnud ka eelmise ministri puhul.

Jättes kõrvale küsimuse, kas juba oma olemuse tõttu saabki üldse olla kultuuriministrit, kes loomeinimestele meeldiks, peaks ometi küsima, kuidas leida eestseisja niimoodi, et määratust ei saaks mitte risti vastupidise asja ajaja või passiivne valitsuse kaasajooksik, vaid hea kultuuriinimeste hoidja.

Tunnistades tõsiasja, et ministrikoht on poliitiline ametipost, tuleks küsida, kas oleks võimalik, et ministri ametisse määrav erakond ei suhtuks sellesse kui ühte vähem olulisse ministritooli, mis kellelegi erakonnasiseselt lihtsalt ära anda tuleb. Rääkimata sellest, et kultuuriministri koht ei ole olnud just see, mille pärast erakondade vahel kähmluseks võiks minna.

Seetõttu määratakse sellele kohale tegelased, kel lisaks vähesele toetusele kultuuriinimeste hulgas ei ole mingit arvestatavat positsiooni ka poliitikas. See aga tähendab, et nende häält ei võeta kuulda.

Miskipärast peetakse näiteks välisministri puhul tähtsaks, et tal oleks nii Eestis kui maailmas aktsepteeritav kogemus ja reputatsioon. Siseministri puhul tundub enesestmõistetav, et tegu peab olema jõulise isiksusega, kes vajadusel oma seisukohad valitsuses läbi surub.

Kultuuriministri puhul aga pole ei jõulisust ega reputatsiooni kultuuriinimeste hulgas enam hulk aega oluliseks peetud, vaid seda kohta on parseldatud nagu koolnud hobust. Kui etenduse kontekstis jätkata, siis nagu koolnud jänest.

Kuid jah, asi ei ole ju praeguses ministris. Asi on suhtumises kultuurivaldkonda kui teisejärgulisse.