Ignar Fjuk: Eesti «eliit» on asunud oma võimu kindlustama

Ignar Fjuk Foto: Peeter Langovits

Eesti kui eestvedaja, teerajaja positsioon tundub enesestmõistetav, kirjutab 20. augusti klubi liige Ignar Fjuk Postimehe arvamusportaalis tänase tähtpäeva puhul. Samas märgib ta, et Eesti «eliit» on asunud enda võimu kindlustama ning see seab meie eduloo ohtu.

Veel mitte kordagi oma elu jooksul pole ma pidanud Eesti pärast häbi tundma. Ilmselt on mul olnud õnn kuuluda eestlaste selle osa hulka, kelle jaoks on iseenesestmõistetav, et Eesti on ja peab olema liider, teerajaja. Et me ei koopeeri juba olemasolevat, ei korda teiste vigu, et oleme isekad, õpivõimelised ja nõudlikud. Sealhulgas iseendi vastu.

Ja nii on see ka olnud: juba alates 16. novembri 1988. aasta suverääsusdeklaratsioonist paiknes Ida-Euroopa vabanemise «peastaap» Eestis.

Kindlasti on oma osa meie eduloos meie väiksusel. Ning sellel, et iseseisvuse ja riigi taastamise ainsaks ja ülimaks paleuseks on olnud demokraatlik õigusriik ja seaduslikkus.

Kuid ka selles, et okupatsiooniaastate demograafilised protsessid seadsid meid olukorda, kus me ei saanud enam eksida ega järele anda. Kus väikseimagi mõtlematuse või valearvestusega võisid kaasneda rahvuskehale pöördumatult negatiivsed tagajärjed.

Just sellele äratundmisele (hirmule), kui vähe meid on ja kui habras on tasakaal meie olemise ja mitteolemise vahel, võlgneme laulva revolutsiooni ajast meelde jäänud imelise rahva ühtsuse ja koosmeele, meie edu.

Kahtlemata on Eesti edu üheks võimendajaks olnud (võrreldes näiteks Läti või Leeduga) Soome – sarnase identiteediga eeskõneleja, muu maailmaga sidustaja ja eeskuju juba iseseisvuse taastamise eelsest ajast.

Siis küll pigem läbi helenduva teleekraani, seejärel aga riigina, mille innovaatilisust, tulemuslikkust elu kvaliteedis ning püsimisele suunatud rahva kangelaslikkust oleme kõik imetlenud.

Mõistagi ei hakatud Eesti edu vundamenti rajama alles iseseisvuse taastamise järgselt. Väga suurele osale kui mitte enamusele märgilise tähtsusega reformidest pandi alus juba enne 1992. aasta oktoobri riigikogu valimisi.

Paraku tuleb tunnistada, et viimasel kümnendil aset leidnud muutused Eesti avalikus ruumis, poliitika tegemise viisides ja poliitikates üldse on enam kui murettekitavad.

Seni vaid iseseivuspäeva pingviinide paraadiks end puhevile ajanud «eliit» on asunud kindlustama oma iseenestmõistetavale üleolekule ja asendamatusele rajanevat võimu «riigiaadlina» nüüd siis ka paraadide vahelisel ajal.

Taoliste arengute süvenemisel võime aga ühel päeval end leida kusagilt märksa ebameeldivamast ja sügavamast, kui seda on tõdemus, et oleme ka Lätist ja Leedust maha jäänud.

Postimehe arvamusportaal küsib 20. augusti puhul erinevate avaliku elu tegelaste kommentaare sellele, kas ja miks on Eesti oma lõunanaabritest taasiseseisvumisjärgsel ajal edukamaks osutunud.