Maris Lindoja: võimalus jõuda e-õppega eikuhugi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maris Lindoja
Maris Lindoja Foto: Erakogu

Alustaks päris algusest: millist kasu võiks e-õpe anda? Maris Lindoja kirjutab, et kui alustada e-õppest rääkimist kohe sellega, kes peab lugerid kinni maksma, siis on oht, et me jõuame e-õppega eikuhugi, pettume ja perspektiivikas mõte jääb aastateks unarusse.

Seni on e-õppe kontekstis räägitud vajadusest võtta õpikute asemel kasutusele tahvelarvutid ning eestikeelsete digitaalsete õppematerjalide põuast. Ent kohati näib, et küsimuses, miks e-õpet üldse vaja on, pole veel päris selget arusaama (kui Eesti e-tiigriks olemine maineküsimusena kõrvale jätta).

Ometi saame alles siis, kui see temaatika on selgeks räägitud, edasi minna aruteluga, kes uute õppevahendite loomist koordineerima peaks ja kuidas seda rahastatakse.

Arutelude järgi võiks koolihariduse probleemid visandada lühidalt järgmiselt. Esiteks, Eesti üldhariduskoolides on tase ebaühtlane ning seetõttu ei ole hea haridus alati võrdselt kättesaadav mitte üksnes maapiirkondade õpilastele, vaid suured käärid on koolide taseme­erinevustes ka linnade siseselt. Teiseks, ehkki Eesti kooliõpilased näitavad head taset PISA-testides, toodab koolisüsteem pigem «kõva keskmist» kui säravaid tippe.

Siit küsimus: kas e-õppel oleks pakkuda vahendeid tasemeerinevuse ületamiseks ning andekamatele paremaid võimalusi enda arendamiseks?  Milliseid?

Koolide tasemeerinevused ilmnevad kõige selgemini riigieksamite tulemustes. Need edetabelid võivad küll mitte meeldida, kuid kuna kriteeriumid on kõigile võrdsed ning ka küllalt objektiivsed, annavad need ometi pildi Eesti koolides toimuvast. See pilt on üsna nukker.

Kui 2011. aasta riigieksamite edetabeli esikümne koolide keskmine tulemus oli 90 punkti lähedane, siis viimase kümne kooli keskmine tulemus oli vaid 41,6. Seega,  üks osa Eesti lastest saab poole kehvema tasemega hariduse kui teine osa. Tagajärjed ei väljendu vaid kõrgkoolide vastuvõtunimekirjades, aastate pärast ilmnevad need ka palgas, pensionis ja makstavates toimetulekutoetustes.

Esikümne koolidest asus viis Tallinnas ja kolm Tartus. Vaadates tempot, millega maapiirkondadest aktiivne elu kaob – küsimus ei ole üksnes suletavates koolides, vaid kogu elamiseks vajalikus infra­struktuuris alates poodidest, teenindusasutustest, riigiametitest, lõpetades töökohtadega –, ei saa loota, et pikka aega ühesuunaliselt kestnud protsessi suudetaks lähiaastatel vastupidiseks keerata.
Koolireform võib küll aidata luua ühtlasemat taset gümnaasiumides, kuid heale haridusele ei panda alust gümnaasiumisse sissesaamisega, vaid juba palju varem.

Põhikoolis tekkinud tasemeerinevused võivad paljudele saada oluliseks takistuseks gümnaasiumisse pääsemisel. Häid õpetajaid napib ja mida kaugemale keskustest, seda rohkem. On erandeid, kuid mõnede pühendunute entusiasm ei suuda üldiseid probleeme leevendada.

Igal aastal kui koolide edetabelite küsimus taas päevakorral on, leidub häid argumente selle kaitseks, et tabelis eespool olevate koolide edu põhjus ei seisne mitte võimaluses valida katsetega õpilasi, vaid võimekates õpetajates, kes on koondunud suurematesse keskustesse.

Oma eriala suurepäraselt valdavad õpetajad ning nende teadmised ja oskused pole enamikule õpilastele kättesaadavad.

Selle tasandamiseks aitaks e-õppele viidud klassitunnid kõvasti kaasa.
Alustada saaks üsna lihtsalt, ilma suuremaid ressursse raiskamata: salvestada ainet inspireerivalt edasi andvate õpetajate tunnid, lisada neile iseseisvate harjutuste osa, hindamissüsteem koos tagasiside võimalusega, ning teha see internetis kõigile soovijaile tasuta kättesaadavaks.

Kohe ei pea püüdma katta kõiki aineid, vaid piisaks täiesti, kui alustada neist, kus õpetajate põud on eriti suur või tundide läbiviimine (näiteks tehtavate katsete tõttu) vajab suuremaid ressursse nagu füüsika ja keemia.

Salvestatud klassitunde koos interaktiivsete harjutuste osaga saab kasutada samavõrra edukalt puudujate või vähem edukate järeleaitamiseks, aga ka neile lisamaterjali pakkumiseks, kellel tundides muidu igav hakkaks.

Tekiks lihtne võimalus anda mahajääjatele lisaselgitusi neile jälgitavas tempos ning määrata neile vaatamiseks teemakohaseid loenguid ja ülesandeid. Võidaksid ka kiired edenejad – nad saaksid läbi võtta lisaloenguid ja harjutusi ning omandada veelgi paremaid teadmisi. Siit edasi võiks haridussüsteemi kohandades liikuda selles suunas, et ainekursuste ja ka kooliastmete läbimine saaks olla personaalne ega oleks otseselt seotud õpilase sünniaastaga.

Oleks kurjast, kui e-õppe võimalusi arutades ei märgataks selle perspektiivikust andekate õpilaste arendamises. Tippe on vähe seepärast, et ei keskenduta individuaalõppele, vaid suuremale õpilaste hulgale, kes suudavad ühes tempos tunniga kaasa minna, see tähendab keskmisele tasemele. Klassiõppe puhul ongi see vältimatu.

Enamandekate arendamise teine tahk puudutab aga samuti regionaalset ebaühtlust. Mida suuremad raskused on koolidesse võimekate õpetajate leidmisel, seda väiksem on ka võimalus, et seal jätkub jaksu võimekamate õpilastega individuaalselt tegelemiseks. Kui ressursse on vähe, keskendutakse peamisele ja see on individuaalse lähenemiseta klassitunnid, kus hädavajalik materjal läbi võetakse.

Individuaalsema õppimise võimalus e-õppe abil ongi lähtepunkt, millest e-õppe aruteluga peaks edasi minema, selle asemel et vaielda, kas e-lugerid peaks koolidele muretsema riik või lapsevanemad.

Regiooniti valitsevat majanduslike võimaluste ebavõrdsust ei lahendata aasta või paariga. Kui sihiks võetakse paarile Tallinna koolile e-lugerite ostmine ilma visioonita, milline on e-õppe potentsiaal kõigi eesti koolide jaoks, ei lahenda me hariduses valitsevat tasemeerinevust, vaid süvendame kihistumist veelgi.

Ehkki e-õpe erineb klassiõppest ka metoodiliselt, sobiks videoloengute prooviprojekt alustuseks väga hästi. Selle põhjal saab edasi hinnata, kas suuremas mahus e-õppele üleminek oleks hea mõte ning millisel kujul seda teha. Muidu on oht, et alustatakse suurelt ja jõutakse vähese kogemuse tõttu eikuhugi, pettutakse kogu e-õppe võimaluses ning jäetakse muidu perspektiivikas mõte aastateks unarusse.

Autor on Chiron Media e-õppe arendaja ja interaktiivse multimeedia magister.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles