Inimõiguste instituudi nõunik Silver Meikar kirjutab, kuidas üleilmses info virvarris nii uudiseid kui ka pilte moonutatakse või lausa võltsitakse ning kujundatakse sellega meie arusaamu dramaatilistest sündmustest.
Silver Meikar: võltsitud tegelikkus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Amatöörvideo, säuts ja foto on võim, mis suudab tuua rahvamassid tänavale, alustada kodusõda ja sundida rahvusvahelist kogukonda tegelema probleemiga, mida nad meeleldi väldiksid. Samas muutub võimalus kontrollida infokildude tõepära eksklusiivsete operatiivuudiste pakkumisvõitluses üha keerulisemaks ning nii kujundabki meie arusaamu ka võltsitud ja moonutatud «rahva hääl».
Traditsiooniliselt kuulub suletud ühiskonnas info ja tõe võim riigile, demokraatlikus ühiskonnas jagab riik seda sõltumatu meediaga. Tänu interneti levikule on nüüd lisandumas ka kolmas võimalus – võrgukodaniku tekst, pilt või video. Sageli anonüümsed indiviidid või rohujuureorganisatsioonid aitavad kujundada meie arusaama Süüria konfliktist, valimispettustest Venemaal ja meeleavaldustest Wall Streetil.
Autoritaarsete režiimide puhul on kõik selge. Nad lubavad vabalt levida vaid oma «tõel». See ei tähenda, et nad alati valetaksid, kuid kindlasti tähendab seda, et vajadusel nad seda teevad. Nõukogude Liit jäi oma kuulsusetu lõpuni kindlaks, et Katõni veresauna korraldasid sakslased ning võimul polnud midagi pistmist holodomoriga Ukrainas. Stalini ajal kirjutati tõde pidevalt ümber – ebasoosingusse langenud inimesed kadusid fotodelt ja raamatutest.
Ka demokraatlikes riikides püüab võim oma seisukohti peale suruda, kuid võimul ei ole monopoli inforuumi üle. Sõltumatu ja tugeva meedia ülesandeks on infot kontrollida, pakkuda alternatiivseid seisukohti ja paljastada valed. Konkurentsitingimustes on saanud oluliseks küsimuseks usaldus ning ajakirjanduselt eeldati allikate ja faktide põhjalikku kontrolli.
Nüüd ei ole selleks enam alati aega, sageli ka võimalust. Niikaua kuni Assadi režiim ei luba rahvusvahelisel ajakirjandusel sündmusi riigis vabalt kajastada, on kohalike fotod ja videod ainukeseks alternatiiviks, mis seab Süüria ametliku info kahtluse alla. Pole kahtlust, et interneti ja sotsiaalvõrgustike levik on hävitamas autoritaarsete riikide infomonopoli, kuid sellel on ka oma varjukülg.
Mida rohkem kujundame arvamuse ja langetame otsuseid väriseva kaameraga tehtud pildi järgi, seda suurema tõenäosusega söödetakse meile ette võltsitud või vähemalt kallutatud visuaalset infot. Pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Globaalses inforuumis ei toimu konkurents üksnes usaldusväärse teabe, vaid ka info mõju ja selle avaldamise kiiruse üle.
«On siin keegi, keda on vägistatud ja kes oskab inglise keelt,» kuulis ajakirjanik Edwart Behr üht TV ajakirjanikku küsivat Kongo põgenikelaagris 1960ndatel ning sellist pealkirja kannab ka tema memuaaride raamat. Enam pole vaja meediale sobivat ohvrit otsida, nende videod ja fotod lausa pressitakse meediakorporatsioonide arvutitesse. Palun võtke ja avaldage, ning tehke seda kiiresti.
Globaalsel massimeedial on jätkuvalt võim otsustada, mis miljonite vaatajateni jõuab ja mis mitte. Massirahutusi Tuneesias ei aidanud esile kutsuda mitte Youtube’i ja Facebooki üles pandud video ennast protesti märgiks süüdanud Mohamed Bouazizi ema rahumeelsest protestist Sidi Bouzidi linnavalitsuse ees, vaid selle näitamine Al Jazeera Mubasheri telekanalis.
Kuigi sotsiaalvõrgustikud on täis klippe ja pilte Süürias toimuvast, kujundavad kollektiivset arvamust (veel?) meediakorporatsioonid. Kogemuslikult teame, et võrgus leviv informatsioon ei pruugi õige olla, kuid kui seda kasutab meile usaldusväärne telekanal või ajaleht, kaotame kriitikameele ka siis, kui materjali kõrval seisab teade: «can not be independently verified».
27. mail avaldas BBC Houla linna veresauna käsitleva artikli kõrval õõvastava foto, kuidas laps hüppab üle valgetest laibakottidest vagude. Väga kiiresti selgus, et tegemist oli Marco di Lauro 2003. aastal Iraagis tehtud fotoga, ning BBC pidi eksimuse pärast vabandama. 28. juulil ilmutas Austria olulises päevalehes Kronen Zeitung võltsitud foto, kus varemetes Aleppo linnast põgenevad teki sisse mähitud väikelast süles kandev isa ja abikaasa. Photoshopi abil oli ei midagi ütleval äärelinna tänaval jalutanud perekond sobivale taustale «liimitud».
2006. aastal lõpetas Reuters päeva pealt lepingu vabakutselise fotograafi Adnan Hajj’iga ja kustutas oma arhiivist tema 920 fotot pärast kinnituse saamist, et pilditöötlusprogrammi abil oli ta lisanud ja tumendanud tossupilve, mis Iisraeli õhurünnaku järel Beiruti elurajoonist taeva poole kõrgus. Kas sihilik võltsing või eksimus, need kujutised kujundavad meie arusaama dramaatilistest sündmustest. Seda teavad kõik konflikti osapooled ja pole põhjust kahelda, et soovitud reaktsiooni saamiseks võetakse infosõjas kasutusele kõik vahendid.
Moskva-meelsed telekanalid näitasid 2008. aasta augustis südamerahuga Vene kahurite poolt puruks pommitatud Gori elurajooni, väites, et tegemist on Gruusia rünnaku tagajärgedega Tshingvalile. Ka esimesed klipid 2007. aasta aprillirahutustest Eestis jõudsid rahvusvahelisesse meediasse Vene propagandamasina filtri kaudu ning seeläbi loodud ühepoolset hinnangut oli hiljem raske tasakaalustada.
Olukorras, kus publik nõuab pilti, ja kohe, kuid meediakanali ainuke side toimuvaga on anonüümsed allikad kohapealt, on võimatu vältida pettusi ja võltsinguid. Seda kasutab rõõmuga ära Russia Today, ametlik Kremli ingliskeelne meediakanal, kes mõnele tõestatud võltsingule tuginedes seab kahtluse alla kogu läänemaailma meediakajastuse olukorrast Süürias.
«Varem uskusime, et vaid valitsuse kanalid valetavad, kuid nüüd kaotas enamik minuvanuseid usu BBC ja CNNi vastu,» väitis noor budistliku kooli õpetajanna Ei Shwe Sin mulle Mandalays. Väliskanalid olid kaotanud kogu usalduse, kajastades, kuidas arakanidest enamus Birma valitsusvägede toel moslemitest rohingya’sid tapab ja põletab nende külasid.
Arakani osariigis toimuva rahvastevahelise konflikti tagamaad on keerulised ning ühte süüdlast ei ole. Olgu rahvusvahelise meedia kajastus ükskõik kui tasakaalukas ja tõepärane, rohingya’de vastu sisuliselt rassistlikku viha tundvaid birmalasi ei rahulda see kunagi.
Meediat ei saa usaldada, sest nad ei suuda fakte kontrollida või on lihtsalt mõne režiimi käepikendused. Riike ei saa ammugi usaldada, sest need ei lähtu tõesest informatsioonist, vaid ainult (ja ainult) oma huvidest. Ning ka infovabaduse sümboliks peetud internetti ei saa (enam?) usaldada, sest seal toimetavad kindla agendaga kodanik-ajakirjanikud ja nende maski taha varjuvad režiimid.
Me elame infomullis, mis seab kahtluse alla reaalsuse piirid. 1997. aasta mustas komöödias «Wag the Dog» palkab seksiskandaali tõttu taasvalimiskampaaniat kaotav president Hollywoodi režissööri looma sõda Albaaniaga. Meedia unustab skandaali ja keskendub stuudios loodud haaravatele sõjaklippidele ... ning valimised on võidetud.
Ka Pussy Rioti üle mõistetakse Moskvas kohut (ning peapiiskop Andres Põder on selle teo juba hukka mõistnud) Kristuse Lunastaja kirikus peaminister Vladimir Putinit mõnitava kontserdi korraldamise eest. Probleem on selles, et seda kontserti ei ole sellisel kujul toimunud ning suur osa on vaid videotöötluse tulemusena valminud klipp Youtube’is.
Teadmine, et infoga manipuleeritakse, ei vabasta meid soovist ja ka kohustusest saada võimalikult adekvaatset pilti maailmas toimuvast. See on võimalik vaid juhul, kui kasutada erinevaid allikaid ja mitte kaotada kriitikameelt.