Hanneli Rudi: poodide võidu­relvastumine

Hanneli Rudi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hanneli Rudi
Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits

Eesti supermarketite seas toimub võidurelvastumine – poed tehakse aina varem lahti ning ka sulgemisaeg on lükkunud hilisemaks. Nii on mõni pood avatud peaaegu 16 tundi. Suurte pühade puhul lahtiolekuaegu küll lühendatakse, kuid mitte märkimisväärselt, ja nii pole ime, kui mitme lapse ema istub jaani- või jõululaupäeva õhtul veel supermarketi kassas, selle asemel et koos perega olla.


Käisin sel kevadel külas ühe Mustamäe lasteaia öörühmal. Kui kasvataja luges ette lasteaias ööbivate laste vanemate ameteid, siis kõrvuti medõega kordusid seal sellised ametid nagu kassapidaja ja müüja.

Ilmunud artiklit kommenteerides aga hurjutasid lugejad, et oma järeltulijaid ööseks lasteaeda jätvatelt emadelt tuleks lapsed ära võtta. Sellele, et öörühm on päästerõngaks üksi oma last kasvavale emale või perele, kus mees käib võõrsil tööl, ei mõeldud.

Ilmselt oli nende hurjutajate seas ka üksjagu neid, kel meeldib uitmõtte ajendil kümme minutit enne kella 23 või varahommikul lipata kodulähedasse suurpoodi. Ma ei eita, et see on mugav.

Aga kas keegi neist ostjatest on viimasel hetkel oma lapse lemmikjogurti järele minnes mõelnud, et hilisõhtul tööl olevatel noortel naistel – just nemad madala palga eest seda tööd peamiselt teevad –, on ka lapsed, kes neid koju ootavad?

Võib ju öelda, et võõras pere ja võõras mure. Otsigu endale muu töö, kui see ei sobi. Tegelikult on madalapalgaline kassapidajaamet paljude naiste jaoks ainus võimalus raha teenida. Eestis on töötutele makstavad toetused nii väikesed, et äraelamiseks sellest ei piisa. «Ma olen mitu aastat töötu olnud, see on ainus tööpakkumine,» põhjendas üks kolme lapse ema, miks ta otsustas kassapidaja töö vastu võtta.

On minugi tuttavate seas üksjagu neid, kellele tundub ettepanek supermarketi lahtiolekuaegu lühendada räige inimõiguste rikkumisena. «Ma ei jõuagi nii vara koju, ma jääksin siis ilma söögita,» on põhiline argument.

Samas pole kuulda olnud, et mõni Euroopasse kolinud eestlane oleks nälga surnud, kuigi toidupoed pannakse seal õhtuti varakult kinni ning nädalavahetusel on need enamasti suletud.

Kui ikka hilisõhtul pole võimalik saia järele minna, siis ostetakse see varem ära. Alguses on veidi ebamugav, aga muudatusega kohaneb kiiresti. Nii nagu harjus rahvas ära üleriigilise alkoholimüügi piiranguga.

Muide, kui keegi arvab, et poe varahommikul või hilisõhtul käigus hoidmine on kasumlik tegevus, eksib ta rängalt. Kaupmehed tunnistavad ausalt, et tegelikult ei tasu see ära.

Lihtne loogika ütleb, et kui üks asi ei tasu ennast ära, siis tuleb tekkiv puudujääk teenuse tarbijal ehk tavaostjal kinni maksta. Ja seda me tarbijatena teemegi, ise sellele mõtlemata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles