Jelena Skulskaja: hea on kirjutada elust seda tundmata

Mu tuttav sattus ligi just hetkel, mil naiste vestlus oli jõudnud kõrgpunkti. Tüse naisterahvas sõnas kiitsakale: «Ma ei saanud aru, ma ei saanud üldse teist aru – kaalute mulle siis tilli välja või ei?!»

«Aga teile ju ei meeldinud, kuidas ma seda kaalun?» vastas kaame, minestamisvalmis naine.
«Huvitav … Ma palusin tilli ühe nämmi jaoks, mis siin aru saada? Ühe jaoks! Aga teie kaalute mulle mida?»

«Palun ärge ärrituge, ärme hakkame vaidlema, muidu läheme mõlemad turult halvas tujus minema. Öelge ainult, kui palju seda ühe nämmi jaoks vaja on? Viiskümmend grammi või sada?»

«No ma ei saa ikka üldse aru! Mis siin turul ometi lahti on?! Kui ma ütlen ühe nämmi jaoks, siis seda see tähendabki, et ühe nämmi jaoks!»

«Olgu-olgu, ärge palun ainult vihastage. Ma tõusin juba kell kolm üles, olen väga väsinud, kohe kukun ümber. Palun näidake mulle, kui palju läheb vaja ühe nämmi jaoks.»

«Midagi ma siin teile ei näita! Ei taha, siis ärge kaaluge! Kui juba olete leti taga, siis teenindage, mitte ärge ajage niisama juttu …»

«Ma ju väga püüan, andke andeks!»

«Püüate? No kaaluge siis mulle ühe nämmi jaoks ometi! Ja ühe nämmi jaoks tähendabki, et ühe nämmi jaoks – mul kodus süüakse kõike värskelt ja kui on söödud, siis tulen homme uuesti tilli järele ja ikka ühe nämmi jaoks.»

Tõde ja õigus

Lõpuks, pärast kahvatu naise alandlikke palveid ja keelitamisi sai tüse naine oma nämmi jaoks tilli kätte – seda oli oma nelikümmend grammi – ning lahkus sügava rahuloluga ja enda väärtust tunnistava hoiakuga turult. Müüja pöördus mu tuttava poole ja lausus: «Ma tundsin teid ära. Teie olete meie, lihtsate inimeste poolt. Aitäh teile selle eest. Kummardan sügavalt teie ees.»

Tuttav sattus täielikult segadusse. Mingite lihtsate inimeste eest polnud ta eluilmaski välja astunud, ei teadnud õieti midagi nende elust ning oli televisioonis kokku puutunud ainult klassikalise muusika ja abstraktse kunsti teemaga.

Ent mina sain väga hästi aru, mida pidas silmas müüja, kes oli näinud mu tuttavat ekraanil, aga polnud võibolla kunagi kuulanudki, mida ta räägib. Küllap ta teadis, et tuttav tunneb hästi muusikat ja räägib sellest, muusikast siis, tõtt ja ainult tõtt. Seega on ta üldiselt ka õigluse eest väljas! Õiglustunne on inimeses kõige tugevam, kõige tähtsam, kõige esimene tunne: üle kõige ihkab inimene õiglust. Õigluse nimel on inimene valmis viimasegi hinge tagant andma. Kuid meie maailmas on õigluse enda vinkel kuidagi viltu. Kus ja milline see õiglus on?

Kurat seda teab! Niisiis, kõrvaldades kõik raskused ja nüansid, otsib inimene lihtsat õiglust, sellist, millest lapski aru saaks. Kui keegi seab juba sõnad õigesti ritta, naeratab partituuri lugedes, mõistab, mis ringikesed ja kriipsukesed need seal on ja kuidas need paberil kokku annavad «Lennu õhupallil igavikku», siis on ta meist targem ja kahtlemata võitleb õigluse eest.

Suur raamat

Selleaastaste Vene Bookeri ja «Suure raamatu» auhindade nominentide «pikad nimekirjad» on erakordselt huvitavad. Ma olen neist läbi lugenud ligikaudu kolmkümmend romaani. Ja teate, mis torkab eriliselt silma? Kirjanike püüd leida õigluse otsingul toetuspunkte, mida ei saaks vaidlustada, nagu tegi too turumüüjagi. Ent selliseid punkte pole. Õigemini on neid jäänud vaid kaks, täpselt kaks mõõdupuud tõestatud absoluutse kurjuse kohta: Stalin ja Hitler.

Seepärast on peaaegu kõik romaanid pöördunud minevikku. Näiteks tuntud, kogenud meistri Jur­i Buida romaanis «Sinine veri» on peakangelannaks Stalini aja näitlejanna, Stalini preemia laureaat Valentina Karavajeva (romaanis on tal loomulikult teine nimi).

Tema traagiline elukäik on hästi teada. Ta sai kuulsaks 1942. aastal filmiga «Mašakene», siis aga sattus autoõnnetusse, millest jäi näkku sügav arm, sõitis piiri taha, tuli tagasi, elas viletsuses, võttis end ise asjaarmastaja kaameraga üles, mängides Niina Zaretšnajat.

Kuid Juri Buida ei piirdunud romaanis ainult näitleja elulooga, vaid põimis sisse ka Georgi Paradžanovi kõmu tekitanud dokumentaalfilmi «Mina – kajakas», mis kõneles Karavajevast. Niisiis tuleb välja, et autorilt endalt on romaanis õieti vaid väljendumisviis. Mõistagi, kirjanikke iseloomustabki eelkõige ja peamiselt nende stiil, kuid stiil eeldab ka isikupärast suhtumist materjali, aga vaat sellega on aina raskem ja raskem.

Seepärast on ka paljud väärikate autorite raamatud tänapäeval üles ehitatud juba ammu teada kindlate asjade ümberjutustamisele – sellega juba mööda ei pane!

Hiljaaegu vaatasin suurepärast Prantsuse põnevikku pangaröövist. Pole oluline, mis oli selle pealkiri või kes seal mängisid: selliseid filme vaatad lennukis, et peletada eemale mõtted lennuõnnetuste statistikast, ja lennukist välja astudes unustad selle kohe.

Igatahes oli tegu tänavuse filmiga. Selles oli päris originaalne käik: röövijad ei võtnud sugugi raha, vaid varastasid seifist mingid dokumendid. Uba oli selles, et dokumendid paljastasid panga direktori ja omaniku, kes oli teise maailmasõja ajal teinud koostööd natsidega. Välja ilmus ka pankur ise, elegantne reibas džentelmen.

Ta rääkis: «Aastate eest tegin vea. Olin toona veel noor pankur. Natsid maksid hästi. Ma tegin nendega koostööd. Reetsin oma sõpru, juute. Nad hukkusid. Seejärel olen kogu elu püüdnud oma süüd heategudega lunastada. Aga kättemaks on mind kätte saanud.»

Järele mõeldes on selge, et noorel pankuril pidanuks 1941. aastal aastaid olema no vähemalt kakskümmend – kakskümmend viis või lausa kolmkümmendki. Praegu niisiis võiks ta olla üheksakümmend viis või sada aastat vana. Ja vaevalt nii reibas, elujõuline ja energiline, nii kirglikult ärivaenlastega võitlev, nagu me teda ekraanil nägime. Kuid filmiloojad läksid teadlikult selle võtte peale, sest, nagu ma juba ütlesin, kurjus on tänapäeval suhteline, kui jätta välja kaks olukorda: koostöö natsidega või kaasaaitamine stalinlikele karistusorganitele.

Kunsti jõud

Tele- ja kinokujunditel on inimestele tohutult suur mõju. Kõige köitvamad on meile ekraanil ikka heatahtlikud röövlid, peenetundelised tapjad, hella südamega bandiidid, õrna hingega mürgitajad. Terve kurjategijate põlvkond on üles kasvanud «Ristiisa» peal ja veel üks «Brigaadi» peal, kus kõrilõikajat mängis nii hästi Sergei Bezrukov.

Hiljaaegu näidati teles intervjuud bandiitidega, kes olid elajalikult tapnud kaheteistliikmelise perekonna, sealhulgas kolm tillukest last. Üks tapja rääkis, et nad elasid bandes õigluse põhimõtetest lähtudes, olid lapsest peale võrrelnud end «Brigaadi» kangelastega. Väikelapse ema oli hakanud halastust paluma.

«Aga mida ma sain talle öelda?» nentis tapja kurvalt. «Ma ju teadsin, et ta sureb niikuinii, seepärast võtsingi hoogu ja lõin talle jalaga täiest jõust näkku. Lõualuu lõin puruks. Ta nuttis edasi, aga juba ilma pisarateta.»

Ta oli ilmselgelt kindel, et nüüd saavad kõik aru, kui väljapääsmatus olukorras ta oli, mõistavad, et tal polnud teist väljapääsu, et ta lihtsalt pidi naised ja lapsed tapma, ning haletsevad teda ja kohtlevad teda üldse mitte kurjasti, vaid mingist õiglusest lähtudes, mis räägib tema kasuks.

Kuidas saaks siin teisiti, kui jagada maailm mustaks ja valgeks ning unustada kohe põhjalikult igasugused raskused ja nüansid? Et vähemalt mõnda aega ei oleks õiglus enam hägune ja raskesti mõistetav.

Tõlkinud Marek Laane