Viire Sepp: täppisteadustest – pauguga ja pauguta

Tartu Ülikooli Teaduskooli direktor Viire Sepp. Foto: Margus Ansu

Suvel teaduslaagris lustinud lapsed lähevad sügisel tundi, kus ülesanded on kuivavõitu ja neid pole justkui kuidagi võimalik seostada säriseva ja mullitava teadusteatri etendusega, kirjutab TÜ teaduskooli direktor
Viire Sepp.

Kas pauku ei tehtagi? Nõnda küsisid mitmed lapsed ühe matemaatika-teemalise koolivaheajaürituse alguses, kui nad pidid ise hakkama pusima nuputamisülesannete kallal. Uudistajad olid suvel käinud TÜ teaduslaagris, näinud koolis mõnd Teadusbussi etendust, käinud klassiga uues AHHAAs või Energiakeskuses.

Paugud, vedelas lämmastikus tahkestuvad banaanid, tulevärk ja mustkunstitrikid on saanud lastele seonduvaks sõnaga «teadus», sest sedalaadi vaatemänge pakutakse neile nii vabaajaüritustel, koolide teaduspäevadel kui ka tuhandete klippidena YouTube’is.

Iga hinna eest püütakse lastele mõista anda, et teadus ongi selline –  äge ja vinge, ja nalja saab ka kogu aeg. Miks? Vastus on lihtne: äratamaks huvi ja toomaks inimesi kasulike tegevuste juurde, milleks neil puudub seesmine motivatsioon, on asjakohased kõik peibutised. Sest vajadus tulevaste täppis-, tehnika- ja loodusteaduste (LTT) valdkonna spetsialistide järele on üleilmaline ja meie presidentki ei jäta kasutamata ühtki juhust, et kooliõpilastele seda meelde tuletada.

Ühel hetkel aga nendest peibutistest ei piisa. Needsamad suvel teaduslaagris lustinud lapsed lähevad sügisel füüsika- või matemaatikatundi, kus keegi tulevärki ei korralda, ülesanded on kuivavõitu ja neid pole justkui kuidagi võimalik seostada säriseva, suitseva ja mullitava teadusteatri etendusega. Ja pealegi tuleb nüüd hakata ka endal jõudu pingutama.

Kuigi saame uhkustada Eesti õpilaste üldiselt heade positsioonidega rahvusvahelistes võrdlusuuringutes, kukuvad meie graafikud OECD keskmisest allapoole niisuguste ülesannete lahendamisel, kus tuleb kasutada loovat ja kriitilist mõtlemist, seostada teadmisi omavahel, ja veelgi enam – seostada teadust eluga, osata esitada küsimusi ja leida argumenteeritud vastuseid.

Maailmas tehtud uuringute kohaselt on umbes kolmandik, mõne hinnangu kohaselt isegi pool andekatest õpilastest koolis alasooritajad, st nad ei realiseeri oma tegelikke võimeid.

Ka hiljutises TÜ teaduskoolis tehtud uuringus selgus, et hinnanguliselt 13–16 protsenti andekatest õpilastest saavad koolis kehvi hindeid. Samas võivad alasooritajad olla ka niisugused õpilased, kes on küll puhtad viielised, kuid kelle võimed lubaksid enamat, st kellele jääb koolis õpitav ahtaks ning kes võivad just seetõttu kaotada motivatsiooni.

Kuidas hoida lastes lusti kaudu äratatud huvi, mis stimuleeriks süvenema ning aitaks kaasa meie laste potentsiaali realiseerimisele, et sünnipärastest eeldustest saaks välja areneda tõeline talent?

On palju objektiivseid põhjusi, mis mõjutavad laste ande arengut ja millega peame leppima (intelligentsuse ebaühtlane jaotumine inimkonnas, isiksusetegurid, kultuurilised eripärad vms), kuid kõige olulisemat – keskkonda – peaksime suutma muuta.

Viimastel aastatel on ka Eesti haridussüsteemis olnud mitmeid algatusi, mis üha uusi koole ja kogukondi haarates võiksid hakata oma häid vilju ilmutama just täppisteaduste valdkonna taseme tõusus: avastusõpe, millest hiljuti kirjutas prof Mare Taagepera (PM, 05.06.2012), koolirobootika projekt, füüsika, keemia ja bioloogia õpikojad, tudengitesatelliit jms, rääkimata pikkade traditsioonidega olümpiaadide liikumisest ja teaduskoolist – kõik need soosivad süvenemist teadustesse sellisel moel, mis loob hea pinnase ka edasisteks karjäärivalikuteks täppisteaduste valdkonnas.

Hiljuti avaldatud noorsootöö seires konstateeriti taas, et noored oleksid justkui kõige vähem huvitatud täppisteaduste valdkonna huvitegevusest. Kallid aruannete koostajad, neid ringe ju lihtsalt ei ole! Kõige paremini innustab õpilasi õppimise juures see, kui nad näevad ja tajuvad omandatu seost tegeliku eluga ja oma tulevikuperspektiividega.

Kui kõik inseneride või energeetikute seltsid ja muud täppisteaduste valdkondade erialaliidud tegutseksid sama entusiastlikult kui Eesti Füüsika Selts noortele oma eriala «sisesaladusi» jagades, oleksime taas sammukese edasi astunud. Küllap leidub sütitavaid mentoreid kõigis neis.  

Innustavad eeskujud, töö, jõupingutus, sihikindlus ning suured unistused on ka teaduse tippude, Nobeli preemia laureaatide edulugude taga. Nende biograafiaid uurinud teadlased on leidnud, et unikaalne intellektuaalne maailmapilt, võime erilisel moel näha, mõista ja tõlgendada ümbritsevat võib ennustada suurte loominguliste saavutuste ja avastuste sündi.

Seepärast on ka kogu maailmas haridusuuenduse sisulises keskmes loovuse ja loomingulisuse ausse tõstmine. Ja pole ime, et sageli on eestkõnelejateks kooliga omal ajal pahuksis olnud talendid, kas või Bill Gates või kadunud Steve Jobs.

Aga 20. juulil on Tartus ringi liikumas vähemalt üks praegune ja võib-olla kümneid tulevasi Nobeli preemia laureaate, sest sellel päeval kuulutatakse Tartu Eestis toimuva 43. rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi IPhO2012 raames maailma füüsikapealinnaks ja Tartu uurivate hansapäevade teaduslinnas Toomemäel tehakse kindlasti ka pauku.

Aga ehk on selle päeva olulisim sõnum selles, et IPhO osalejate, 86 riigi noorte füüsikatippude näol on, kellest eeskuju võtta ja mõista, et ka «ilma pauguta» – uurides, pühendudes ja tööd tehes – võib saavutada tulevärki väärt tulemusi.

Viire Sepp on TÜ teaduskooli direktor, 43. rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi juht­komitee akadeemiline sekretär, Eesti esindaja andekuse-uurijate ja Euroopa ja ülemaailmses organisat­sioonis.