Uue Eesti põhiseaduse selle algsel koostamisel ja vastuvõtmisel 1991–1992 ei tõusnud tulisemad kired sugugi mitte presidendi võimupiiride või Eesti õigusruumi suhestumise üle rahvusvahelise keskkonnaga. Suur osa aurust läks hoopis sellele, kas on õige pöörduda tagasi 1938. aasta põhiseaduse juurde.
Kas kehtestada see uuesti, üritades seda edaspidi tänapäevastada? Või ikkagi teha täiesti uus põhiseadus, lähtudes aga 1938. aasta vaimust? Millist üksikküsimust ka ei käsitletud, oli vana Eesti Vabariik oma aluspõhimõtetega pidevalt põhiseaduse eelnõu koostajate mõtteis.
«Minu töögrupi tehtud projekt on 1938. aasta põhiseaduse, Eesti Vabariigi endiste põhiseaduste otsene järglane nii sisu kui ka vaimu poolest,» rääkis põhiseaduse assamblee liige Jüri Adams selle kogu viiendal istungil, 11. oktoobril 1991. «Tahaks loota, et ükski ajalehekommentaar ei püüa homme väita vastupidist.»
1938 või mitte 1938?
Adams esitles just tol päeval oma töögrupi koostatud eelnõu, mis saigi häälteenamusega assamblee toetuse ning võeti edasise töö aluseks. Tegelikult pidi ta kohe ka tunnistama, et mitmes osas erineb tema kava 1938. aasta omast ikkagi põhjalikult, näiteks kodanike põhiõiguste ja vabaduste koha pealt – eestiaegses põhiseaduses ei esinenud isegi sõna «inimõigused».
1938. aasta tekstist lähtumine polnud aga mitmetele asjaosalistele piisav lahendus. Assamblee liikmed Sirje Endre, Ülo Seppa, Enn Tarto ja Hando Runnel esitasid arutamiseks 1938. aasta teksti ja palusid selle edasise tegevuse aluseks võtta. See käik tekitas kohe mitmeid komplikatsioone ka nende poliitikute meelest, kes põhimõtteliselt leidsid, et sellest tekstist tulebki lähtuda.
Assamblee üht toimkonda juhtinud Illar Hallaste tõdes: «Põhiseaduslik assamblee ei saa 1938. aasta põhiseadust võtta oma töö aluseks, kuna tal ei ole õigust seda muuta.» Ta viitas sellele, et de jure on tegemist kehtiva Eesti põhiseadusega, seega ei oleks päris eetiline panna teda konkureerima muude põhiseaduse eelnõudega. Nimelt ootas assamblees ees konkureeriv hääletus erinevate tekstide vahel.
Assamblee liige Peet Kask: «Mõned arvavad, et kui sel hääletusel 1938. aasta põhiseaduse tekst kaotaks, tähendaks see umbusalduse avaldamist sellele põhiseadusele või tema kehtivuse kahtluse alla panekut.»
Teiseks oleks 1938. aasta teksti aluseks võtmine toonud kaasa «kohutavalt suure töökoormuse». Kask: «Ka need, kes esitasid meile 1938. aasta põhiseaduse aluseks võtmiseks, märkisid, et 80 protsendi ulatuses tuleb põhiseaduse tekst ära muuta.» Muudatuste teksti aga pakutud ei olnud.
Kaido Kama osutas, et kui võtta aluseks 1938. aasta põhiseadus, siis tuleks asuda seda muutma selles korras, mida too põhiseadus ette näeb. See aga on võimatu: «Kehtivat põhiseadust ei saa käsitleda ühe alternatiivse projektina. Kui selline asi pannakse hääletusele, siis ma ei pea võimalikuks selles hääletuses osaleda.»
Lauri Vahtre samas leidis, et 1938 põhiseadust saab vaadelda ka lihtsalt kui üht teksti, mida aluseks võtta: «Kui juba 50-aastane mittetäitmine pole seda kehtetuks muutnud, siis selle kasutamine hääletamisel ei tee seda ammugi kehtetuks.»
Vana konstitutsiooni kasutamise vastu toodi veelgi elulisemaid argumente – näiteks seda, et ei saa ju kõiki vange korraga lahti lasta. Assamblee liige Jüri Rätsep rääkis, et kui asuda seisukohale, et Eestis on (1991) kehtimas 1938. aasta põhiseadus, siis on kõik järgnenu olnud täiesti ebaseaduslik.
Näiteks on okupatsioonivõim sadu ja tuhandeid inimesi kohtus karistanud: «Väga palju on nende hulgas vargaid, kehavigastuste tekitajaid ja muid õigusrikkujaid, kelle suhtes me ei ole veel praegu võimelised ega pädevad seisukohale asuma, et kogu see tegevus on olnud okupatsioonivõimude omavoli eesti rahva kallal.»
20. augusti kompromiss
Kui 20. augustil 1991 võttis ülemnõukogu vastu ajaloolise otsuse «Eesti riiklikust iseseisvusest», siis selle dokumendi peamine ajas säilinud väärtus on iseseisvuse taastamine, kuid teisalt oli see otsus ka suur poliitiline kokkulepe üle toonaste, suhteliselt leppimatute jõujoonte. Need jagasidki Eestit kaheks põhiliselt sõjaeelse vabariigi võimalikult ehedal kujul taastajate ning nende vahel, kelle jaoks see aspekt polnud kuigi tähtis või kes otseselt selle vastu töötasid.
20. augusti kokkuleppe sisu oligi selle mehhanismi kindlaksmääramine, kuidas taastatud iseseisvusega Eesti asub kohe korraldama oma uue riigivõimu loomist. Selleks tuli luua põhiseaduslik assamblee, kuhu delegeerisid oma esindajad kaks poliitilist võimukeskust: faktiliselt Eestit valitsev ülemnõukogu ja valitsus ning kodanikkonna õigusjärglusele rõhuv Eesti Komitee, kes sai volitused kodanike poolt valitud Eesti Kongressilt.
Uue alusteksti puhtakujuline baseerumine 1938. aasta põhiseadusel ei saanudki assamblees toetust, ehkki seal olid selges enamuses rahvuslikult meelestatud jõud, kes ei näinud muud varianti kui lähtumist õiguslikust järjepidevusest. Konkureerival hääletusel nelja eelnõu vahel sai 1938. aasta tekst esimeses voorus neli, teises kuus häält ning langes välja. Lõpuks jäid konkureerima Jüri Raidla töögrupi ja Jüri Adamsi töögrupi eelnõud, millest võitis viimane.
Ando Lepsi pakutud presidentaalsete sugemetega eelnõu sai vaid ühe hääle. Leps ei ole siiamaani praeguse põhiseadusega rahul ning kirjutas näiteks 2010. aastal Õhtulehes, et tuleb vastu võtta uus: «Peaaegu iga paragrahv tahab muutmist, täiendamist ja parandamist.»
Kalle Kulboki esitatud variant, mille mõtteks oli vältida terminit «vabariik», ei läinud lõpuks isegi hääletusele, sest tema ja Peet Kask võtsid selle tagasi. Kulbok arutles oma esinemises kolmanda ja neljanda vabariigi üle, ent tõdes: «Kui rahvas siiski otsustab luua kuningriigi, siis on see esimene kuningriik.» Põhiliselt lähtusid siiski ka väljalangenud variandid 1938. aasta tekstist.
Kuna Jüri Adamsi töörühma variant osutus assamblees väga töökõlblikuks aluseks, mida edaspidi ka Jüri Raidla variandi autorid parandada aitasid, siis edaspidi kandus assamblee tähelepanu üle üksikküsimuste läbivaidlemisele.
Kas põhiseaduses tuleb üles lugeda riigikogu alalised komisjonid või mitte? Kas presidenti peab nimetama riigivanemaks või presidendiks? Paljud sarnased detailid leidsid väga põhjalikku käsitlust ning neid pandi erinevate variantidena võistlevatele hääletustele.
Lippmaa astus vastu
Oleks võinud arvata, et sellega on vaidlus 1938. aasta põhiseaduse asjus otsas, ent kaugeltki mitte. Kui põhiseaduse eelnõu juba valmis sai ning ülemnõukogu otsustas selle 28. juunil rahvahääletusele panna, ilmusid selle aktiivsemate vastastena areenile akadeemik Endel Lippmaa ning Eesti Kongressi saadik Jüri Estam, kes leidsid, et uue põhiseaduse vastuvõtmine on äärmiselt ohtlik samm.
Lippmaa rääkis pressikonverentsil 11. juunil 1992, et uus põhiseadus tähendab seda, et üleminekuperiood läheb edasi. «Uue põhiseaduse tingimustes lõpeb meie üleminekuperiood kas tõelise turumajandusliku iseseisva riigiga või hoopiski uue osariigiga SRÜs,» teatas Lippmaa (osundus BNSilt). Lisaks väitis ta, et uus põhiseadus annab Venemaale võimaluse immigrantidega Eesti kodanikkonda laiendada ning vähendada eesti keele tähtsust teatud piirkondades, sealhulgas Tallinnas.
Toonases kontekstis kõlas see olulise probleemina, sest näiteks Narva juhtkond oli kantud Eesti-vastastest meeleoludest. Ülemnõukogu presiidium pidi isegi tegema otsuse nimega «EV seadusandluse täitmise kindlustamise kohta EV põhiseaduse rahvahääletuse ettevalmistamisel Narvas».
Ka Lippmaa ja Estami rühmitus «Restitutsioon» tundus juhtivatele poliitikutele rahvahääletuse tulemuse ohtu seadvat. Päev pärast nende avaldusi kutsusid suuremate erakondade juhid rahvast üles uut põhiseadust toetama. Pöördumist toetas ka näiteks Savisaare toonane Rahva-Keskerakond, kes oli paljudes punktides põhiseaduse eelnõu suhtes kriitiline.
Samuti toetasid uut põhiseadust agraarparteid, rääkimata paremerakondadest. Põhiliseks peeti seda, et uue põhiseaduse vastuvõtmisel on võimalik korraldada nii riigikogu valimised kui ka valida Eestile president.
Tagantjärele hinnates täitis «Restitutsioon» 1992. aastal sarnast rolli, mida 2003. aastal ELi rahvahääletuse eel mängisid Ivar Raig ja Martin Helme – rünnates eelnõu paremalt, surusid nad selle tsentri poole ning tegid paljudele kahtlejatele hoopis vastuvõetavamaks.
Vastasteks jäid vähesed
Enne rahvahääletust käis poliitiline piigimurdmine veel mõnedes teisteski olulistes küsimustes. Kas väliseestlased – Eesti kodanikud, kes ei ela Eestis – tohivad riigikogu valimistel hääletada? Kas mittekodanikud, kes on osalenud Eesti Kongressi korraldatud kodakondsuse taotlemise aktsioonis, tohivad hääletada? Viimane küsimus pandi lõpuks koos põhiseadusega rahvahääletusele ning kukkus üpris napilt läbi. Valijaskond jäi laiendamata.
Samuti oli vaidlusaluseks põhiseaduse rakendusseadus, mis kehtestas süümevande. Jõustamata jäi aga karmim versioon – selge ja konkreetne keeld vana režiimi nomenklatuuri ametnikele uues riigiaparaadis osaleda.
Põhiseaduse eelnõu sai rahvalt äärmiselt selge toetuse. 446 708 inimesest, kes rahvahääletusest osa võtsid, hääletas põhiseaduse poolt 407 867. See oli 91,31 protsenti. Vastu oli 36 147 inimest.
3. juulil 1992. aastal jõustus Eesti Vabariigi uus põhiseadus.
Põhiseaduse võtmekuupäevad
• 20. august 1991
Ülemnõukogu võtab vastu otsuse «Eesti riiklikust iseseisvusest», mille üks oluline punkt kõlab: «Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks ning rahvahääletusele esitamiseks moodustada Põhiseaduslik Assamblee, mille koosseis kujundatakse delegeerimise teel Eesti Vabariigi kõrgeima seadusandliku riigivõimuorgani Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ning Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongressi poolt.» Hiljem muutis assamblee ise oma nime põhiseaduse assambleeks.
• 13. september 1991
Põhiseaduse Assamblee alustab tööd. Assambleesse kuulub 30 Ülemnõukogu ja 30 Eesti Kongressi poolt lähetatud saadikut. Kokku esitatakse arutamiseks neli põhiseaduse eelnõu, lisaks veel 1937/1938. aasta Eesti Vabariigi põhiseaduse tekst, mille kasutamise üle tekivad põhimõttelised vaidlused.
• 11. oktoober 1991
Assamblee otsustab töö aluseks võtta Jüri Adamsi esitatud eelnõu. Selle poolt on 37 assamblee liiget.
• 10. aprill 1992
Põhiseaduse assamblee peab viimase istungi ja teeb pöördumise rahvale: «Eesti Vabariigi põhiseaduse ning põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõud on valminud. Nüüd on otsustamise järg Eesti rahva käes.» Kokku pidas põhiseaduse assamblee oma tegevusajal 30 istungit.
• 20. mai 1992
Ülemnõukogu otsustab panna põhiseaduse ja rakendusseaduse eelnõud rahvahääletusele. Lisaküsimusena antakse rahva otsustada ka see, kas laiendada valijate ringi ja lubada esimestele riigikogu ja presidendi valimistele Eesti kodakondsuse taotlejad.
• 28. juuni 1992
Toimub põhiseaduse rahvahääletus. Uue põhiseaduse poolt on enam kui 91 protsenti hääletamisel osalenuist, vastu veidi üle kaheksa protsendi. Valijate ringi ei laiendata. Selle vastu on üle 53 protsendi hääletanuid.
• 3. juuli 1992
Uus põhiseadus astub jõusse.
• 20. september 1992
Uue põhiseaduse alusel valitakse VII riigikogu. Valimised võidab valimisliit Isamaa, kes moodustab koos Mõõdukate ja ERSPga valitsuse. Peaministriks saab Mart Laar.
• 5. oktoober 1992
Riigikogu valib esimeseks sõjajärgseks presidendiks Lennart Meri. Esimene presidendivalimine toimub avavoorus erandina üldrahvaliku hääletusena, kuid 20. septembril ei saa ükski kandidaat nõutavat enamust.
• 14. september 2003
Rahvahääletusel võetakse vastu põhiseaduse täiendus, mis lubab Eestil kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Põhiseaduse täiendamise poolt hääletab 66,83 protsenti rahvahääletusel osalenuid.
Põhiseaduse uue, kolmanda akti teine paragrahv kõlab: «Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.»
Allikad: Riigikogu, Vabariigi Valimiskomisjon, BNS