Yana Toom: narkomaane peab karmimalt karistama

Yana Toom Foto: Peeter Langovits

Neljanda parlamendipartei esindajana Postimehe arvamusportaalis narkosurmade vähendamise teemal sõna saav Yana Toom (Keskerakond) räägib, et narkosõltlaste karistusi tuleb karmistada. Venekeelsete noorte seas leviva narkomaania vähendamiseks peaks tema sõnul aga võimaldama õpetada neile inimeseõpetust emakeeles, mitte suruma peale eesti keelt.

Eesti on narkosurmadelt Euroopas esirinnas. Kui tõsine probleem see teie hinnangul Eesti riigi jaoks on? Kas selles on laiemas plaanis süüdi parempoolne poliitika, kus uppuja päästmine jäetakse peamiselt tema enda asjaks, või oleks olukord teistpidise tee valimise korral olnud veelgi hullem? Palun tõestage lühidalt oma väidet.

Minu hinnangul on see probleem äärmiselt tõsine, arvestades seda, et pidevalt tuleb peale uusi süstivaid narkomaane. Kui inimene satub süstla otsa, siis väga suure tõenäosusega on tema elu allamäge minemas ning nii on ta ka riigi jaoks kadunud inimene. 15 000 (noort) tööealist inimest, kel lastakse järk-järgult surra – see on Eesti jaoks valus kaotus.

Me ei saa öelda, et tekkinud olukorras on süüdi vaid parempoolne poliitika, kuid kahtlemata on see asjade käiku oluliselt mõjutanud. Kõrge töötus, eriti noorte seas, laste süvenev vaesus, noorte koolist välja langemine – need on probleemid, mis soodustavad narkomaania kasvu ja millest ei saa üle aga ümber.

Paraku pole nendele probleemidele seni lahendust leitud. Sotsiaalministeeriumis on välja töötatud igati tore raamistik, mille nimi on Laste ja perede arengukava. Muuhulgas näeb see dokument ette varajast märkamist ja muud profülaktilist tööd, kuid hetkel on pilt ilus vaid paberil.

Postimehes kirjeldatud Rootsi «alt üles» lähenemine, kus tegeletakse üksikult iga narkootikumi tarvitajaga, on end tõestanud. Selline meetod nõuab aga oluliselt rohkem raha, mille leidmine on valitsuse ülesanne. Eesmärgiks peab saama uute, eelkõige noorte sõltlaste arvu vähenemine.

Millises suunas tuleks Eesti karistuspoliitikat sõltlaste suhtes muuta, et narkosurmade arvu vähendada – legaliseerimise või nulltolerantsi poole? Millise riigi kogemusele tuginedes te seda väidate?

Eesti karistuspoliitika saab antud küsimuses minna vaid nulltolerantsi poole. Tasub kaaluda, et ka väikese uimastikoguse omamine oleks kriminaalkorras karistatav, samuti võiks üle vaadata karistused narkootikumide vahendamise eest.

Põhimõtteliselt on võimalik tuua paralleel hiljutise maanteeameti otsusega mitte tõsta teedel piirkiirust. Kui liiklusõnnetuste ja -surmade arv ei vähene, vaid pigem kasvab, siis on ju ebaloogiline lubada kiiremini sõita. Sama on uimastite tarvitamisega, sest karistusi leevendades annaksime signaali – narkootikumides pole midagi halba, minge ja süstige!

Kas narkosõltlaste võõrutusravisse tuleks panustada senisest rohkem või on see valdavalt raha tuulde loopimine? Miks? Arvestades pingelist riigieelarvet, siis mille arvelt tuleks see raha leida?

Narkosõltlaste võõrutusravi on tundlik teema ning just selle olemuse tõttu võib mitteteadjale punase rätikuna mõjuda. Kindlasti ei tohi seda nimetada raha tuulde loopimiseks – ka sellel ravil on oma kindel roll ja tähtsus.

Ma isiklikult tunnen inimesi, kes said narkolõksust välja tänu sellisele ravile, ega nõustu kuidagi sellega, et neid inimesi pole meie ühiskonnale vaja. Ikka on!

Oluliselt enam peab aga tegelema ennetustööga, sest mida rohkem ja kvaliteetsemat ennetust on, seda vähem vajame hiljem võõrutust. Eelkõige peavad spetsialistid jõudma nende uimastitarvitajateni, kes pole süstimist alustanud, vaid tarbivad muid aineid.

Ennetustöö koolides, ametiasutustes, meedia vahendusel – inimestele peab kohale jõudma, et narkootikumid rikuvad nende elu.

Siinkohal tuleb paratamatult pöörata tähelepanu ka õppekeelele. Kuna sellist ennetustööd õppekava järgi saab koolis teha eelkõige ühiskonna- ja inimeseõpetuse tundides, peame olema kindlad, et tunni sisu on õpilastele ka arusaadav.

Samas on teada, et just need nn pehmed ained viiakse reeglina vene koolis (ka põhikoolis) üle eesti keelele. Tulemus on tihtilugu, et lapsed ei osale arutelus ja vahest ei saa lihtsalt aru tunni sisust. 

Hiljuti monitooris Tervise Arengu Instituut koolilaste seksuaalset kasvatust ja tuli välja, et eesti soost teismelised on oma vene eakaaslastest kordades «targemad», ning seda lihtsal põhjusel – neile õpetatakse seda arusaadavas keeles.

Mis puudutab pingelist eelarvet, siis meil on vaja eelkõige poliitilist otsust. Seda, kas narkomaania probleemiga tegelemist peetakse prioriteediks ja sellele leitakse raha, peavad vastama ministrid.

Oluline on aga märkida, et kui need 15 000 süstivat narkomaani ei oleks narkomaanid, siis laekuks riigikassase hoopis rohkem maksutulu. Järgides Postimehe arvutusi, oleks ka 140 miljoni euro väärtuses vähem vargusi, kuritegude arv langeks. Seega on narkoennetus investeering, mis aitab tulevikus tagada turvalisema ja jõukama riigi.

Kui juba mainitud karistuspoliitika ja võõrutusravi välja jätta, siis milliseid täiendavaid samme te narkosurmade ennetamisel ette võtaksite - lähiperspektiivis (vrd 100 km/h lõikude kaotamine liikluses) ja pikas plaanis (10 aastat, ühiskonnakorralduslikult)?

Selleks, et noori narkootikumidest eemal hoida, peaks keskenduma uimastiennetusele koolides, kaasates seda oluliselt enam õppetundidesse. Miks mitte kasutada ka n-ö šokivahendeid, mis näitaksid piltlikult ja ausalt, kuidas võib kanepisuitsetaja jõuda paari aastaga prügimäele surema, verine süstal veenis. See on vastik ja julm, aga vähemalt aus.

Leian, et riik peaks senisest enam õppima ka teiste riikide kogemusest ennetustegevuses ning narkokuritegude avastamises. Väga positiivne oleks see, kui suudaksime politseis kasutusele võtta Rootsi süsteemi, «alt üles» lähenemise, kaasates sealjuures sotsiaaltöötajad.

Kuidas tuleks läheneda konkreetselt Ida-Virumaa probleemile? Ei ole ju narkosurmad kogu Eesti mure, vaid keskendunud teatud regiooni, kultuuriruumi ja ainete ümber.

Pean tunnistama, et mind tõsiselt riivas teie küsimuse juures see viide «teatud regioonile ja kultuuriruumile». Tegemist pole kultuuri-, vaid majandusruumiga regioonis, mille arengukava on olnud pikki aastaid justkui valitsuse prioriteet, aga on seni Stenbocki maja kalevi all.

Ma ei hakka siinkohal loetlema Ida-Virumaa probleeme ja muresid, kuid fakt on see, et Eesti riik pole seni välja töötatud strateegilisi samme selleks, et tagada regiooni areng.

Enamgi veel – kurikuulus Aaviksoo koolivõrgu reform ähvardab jätta ilma gümnaasiumist või isegi põhikoolist nii mõnegi linna või asula. Kas ka siis, kui põhikooli õpilane sõidab kooli 50 kilomeetri kaugusele või gümnasist elab teises linnas üürikorteris, räägib sotsiaalminister varajasest märkamisest?

Ja see pole ühe regiooni, vaid terve Eesti probleem.

Siseminister Ken-Marti Vaher on riigikogu infotunnis viidanud, et 70 protsenti narkosurmadest toimub Harjumaal. Samas ei saa kindlasti nõustuda väitega, et narkomaania pole kogu Eesti probleem – nii väikeses riigis loomulikult on.

Narkosurmad on vaid jäämäe veepealne osa, tegelik probleem peitub ju narkootikumide lihtsas kättesaadavus ja nende laialdases tarvitamises.

Miks on statistilised näitajad mõnes piirkonnas kõrgemad? Kuhu on koondunud rohkem inimesi, seal on ka suurem võimalus tööpuuduse jm sotsiaalsete probleemide tekkeks. Seal on ka uimastite kättesaadavus lihtsam.

Kahtlemata tuleb nendes piirkondades pöörata oluliselt rohkem tähelepanu nii ennetustegevusele kui ka narkokaubanduse vastu võitlemisele. Miks mitte nt vaid Harjumaa või vaid Ida-Virumaa noortele mõeldud ennetusprogramm? Usun, et see aitaks paremini arvestada kohaliku omapära ja seeläbi leida noortega ka ühine keel.