Miks õppida korraga kutsekoolis ja doktorantuuris?

Foto: SCANPIX

Üks Eesti tõenäoliselt kummalisema karjäärivalikuga inimesi, Linda Lainvoo, räägib intervjuus Õpetajate Lehele, kuidas ta sattus õppima korraga Tallinna Ülikooli doktorantuuris ajalugu ja kutsekoolis puidueriala, ning see on alles jäämäe veepealne osa.

Linda Lainvoo haridustee on olnud tagasihoidlikult väljendudes huvitav. Tallinna Ülikooli kunstiajaloo magistriõppe lõpetamise kõrvalt siirdus ta kaks aastat tagasi Tallinna ehituskooli puidueriala õppima. Aasta pärast kutsekooli astumist läks ta ajaloodoktorantuuri ning paralleelselt asus kutsekoolis tööle kutseõpetajana. See annab talle üpris omapärase ja huvitava perspektiivi kutsekoolile ja sealsele haridusele. Maksab märkida, et varem on Linda Lainvoo omandanud Tartu ülikoolis korraga kaks bakalaureusekraadi – kunstiajaloos ja teoloogias –, kusjuures kõik õpingud on ta lõpetanud cum laude.

Mis viis sind magistriõppe kõrvalt kutsekooli?
Kunstiajaloolasena uurin ikonostaase, mis on enamasti valmistatud puust. Et ma puidust midagi ei jaganud, hakkas takistama teadustööd. Kirikutes küsiti tihti, mida ühe või teise halvas seisukorras asjaga pihta hakata – kunstiajaloolane võiks ju osata midagi soovitada. Näiteks puidu valik on väga oluline ja räägib konkreetse objekti kohta palju. Kokkuvõtvalt: kutsekooli ajendas mind minema soov olla parem kunstiajaloolane.

Milline oli esimene mulje kutsekoolis õppimisest?
Esimesel päeval klassis istudes tekkis tunne, et olen jõudnud tagasi algkooli. Üllatas õpetajate suhtumine – näppuviibutavad manitsused, kuidas puudumine on kole paha. Õpetanud seal nüüd ka ise, saan väga hästi aru, et põhikoolist õppima tulnutele on seda vaja rääkida. Samas gümnaasiumi järel kutsekooli tulnuid ei saa algklassilastena kohelda, nende probleemid on täiesti teistsugused. Ei tahaks öelda, et kogemus oli alandav, kuid samas iseloomustab see sõna esimest päeva üsna hästi.

Miks olid teised ülikooli kõrvalt või järel kutsekooli tulnud? Kas neil on ka mingi ühine nimetaja?
Ei, vähemalt meil olid kõik tulnud väga erinevatel põhjustel. Üks ülikoolis inglise filoloogiat õppinud noormees tundis, et see pole tema jaoks. Ta on terane ja nutikas poiss, kellele lihtsalt meeldib teha midagi oma kätega. Üks grupikaaslane saabus välismaalt ega leidnud tollal sobivat tööd. Leidis, et pole mõtet aega raisata – parem omandada midagi kasulikku…

Kuidas kaasõpilastega läbi said?
Meie grupis oli hea sisekliima. Inimesed olid tulnud sinna teadmisega, et tõesti tahavad õppida. Kui kellelegi jäi midagi arusaamatuks, siis grupikaaslased aitasid. Meie grupp on üks paremaid asju, mille ehituskoolis õppimisest kaasa võtan.

Milline oli su üldainete kogemus?
Mul oli õpilasena tohutult kasu ühest joonestusõpetajast. Ma ei ole joonestamises kõige terasem ja kui ma seitsmendal korral ikka veel aru ei saanud, istus ta mu kõrvale ja selgitas veel üks kord. Kuni lõpuks hakkas koitma. Hüsteerilisema joonestusõpetaja korral oleksin ilmselt esimese kuu jooksul paberid koolist välja võtnud.

Kui jätta kõrvale esimene ehmatav kogemus, siis kuidas kool üldiselt keskkoolijärgsete õpilaste õpetamisega hakkama sai?
Puidueriala õpetajad said üldiselt aru, et meiega ei pea käituma nagu nooremate õpilastega, kes pole valinud eriala sedavõrd teadlikult. Tilk tõrva meepotis olidki need esimesed päevad ja hiljem kõrgema astme – osakonnajuhatajate, õppedirektorite jt – suhtumine.

Mis juhtkonna suhtumises häiris?
Seal on probleeme inimestega suhtlemise ja nende väärtustamisega. Arvan, et vahet pole, kas õpilane on tulnud kutsekooli põhi- või keskkoolist. Ta väärib lugupidamist, et temasse suhtutaks kui võrdsesse partnerisse.

Milles suhtlemisprobleemid väljendusid?
Mind segab keelan-käsen-poon-ja-lasen-mentaliteet. Ehk on see minu kiiks, kuid käsule peab järgnema selgitus. Ei piisa, et keegi on aste kõrgemal või 20 aastat vanem. Mõistes, miks sa midagi teed, suhtud tehtavasse oluliselt teadlikumalt.

Mida see õpilase jaoks tähendas?
Käskiv kõneviis oli põhiline suhtlusvorm. Sa kohtudki juhtkonnaga vaid aktustel või infoüritustel, kus õpilased kogutakse kokku ning edastatakse informatsioon imperatiivis.

Kas sama kehtis ka õpetajatega suheldes?
Paljus tõesti. Esimesel aastal olin üllatunud, mis toonil õpilastega räägitakse, kuid teisel aastal, kui õpetama hakkasin, nägin, et peaaegu samamoodi suhtleb juhtkond ka õpetajatega. Tundub, et sealne juhtimismudel on tulnud ajast, mil käskude ülevalt alla jagamine oligi norm.

Milline mulje sulle õpilasena kutseõpetajatest jäi?
Saan rääkida vaid puidueriala õpetajatest. Teistega, ka üldainete õpetajatega, ma kuigi palju kokku ei puutunud. Puiduõpetajate motivatsioon on kõrge. Kui mõni õpilane ikka tahtis nokitseda ja õpetajal aega oli, siis ust aja peale kinni ei löödud. Kui sind miski huvitas, siis küsimuste peale sind minema ei kupatatud ja võimalusel otsiti ka lisamaterjali. Sa tundsid ja nägid, kuidas sinu õpetamine oli õpetajale oluline. Seda kõike hoolimata sellest, et juba esimesel õppeaastal paistsid kooli siseprobleemid õpilastele välja.

Millised probleemid?
Õpetajate põhiprobleem on administratiivne korraldus. Õpetajad üldiselt oma probleemidest tundides ei räägi, aga kui sul on silmad peas, näed seda stressi kõrvalt. Ma saan aru, et iga õpetaja soovidele pole alati võimalik vastu tulla, kuid mingi mõistlikkus võiks siiski eksisteerida. Kohati tekkis kõrvaltvaatajana tunne, et mõnda asja tehakse kiusu pärast.

Õpetaja motivatsiooni A ja O on tema väärtustamine – alates töötasust ja lõpetades avaliku arvamusega. Kas kutsekooliõpetaja on piisavalt väärtustatud?
Olen selle üle palju mõelnud – ilmselt siiski ei ole piisavalt, kuid küsimus pole esmajärjekorras rahas, vaid üldises suhtumises. Olen seltskonnas rääkinud oma puiduõpetajatest, kes on väga kihvtid mehed ja õpetavad väga hästi. Tihtipeale tekib kuulajatel küsimus, miks nad siis kutsekas õpetavad. Ühiskonnas arvatakse, et küllap ei saa nad siis mujal hakkama. Kuid suurel osal neist ongi kutsumus õpetada.

Teiseks, hea õpetaja valmistab tunde ette, kontrollib kontrolltöid, tegeleb järelevastamise ja meeletu paberimajandusega. Me ei anna endale aru, milline on õpetajatöö reaalne maht. Tehnikaerialadel püüavad õpetajad pidevalt ajaga kaasas käia ja uute tehnoloogiate või õpetamismeetoditega kursis olla.

Kuidas juhtus, et said õpilasest aastaga kutseõpetajaks?
Läksime teise kursuse esimesel päeval kooli ja avastasime, et meie põhiline restaureerimisõpetaja oli esitanud augustis lahkumisavalduse ning kõik tema ained olid lükatud ühe õpetaja turjale. Grupikaaslastel turgatas, et minu eriala ülikoolis on põhimõtteliselt sama mis ained, mida lahkunud õpetaja andma pidi: interjööri- ja mööbliajalugu, muinsuskaitse ja restaureerimise alused. Grupikaaslased veensid mind, kuni viisin CV puiduosakonna juhatajale, kes oli ootamatult hästi meelestatud.

Kuidas õpilase seisusest õpetajaametisse sisse elasid?
Olin üllatunud, kui väga mulle õpetada meeldis. Ma õpetasin nii põhi- ja keskkoolijärgseid noori kui ka täiskasvanuid. Kuna olin tihedalt seotud puiduosakonnaga, kus õpetajad suhtusid minusse juba esimesel aastal kui inimesse, siis nendega suhtlemisel midagi kardinaalselt ei muutunud.
Töö on tore, loominguline ja pakub palju väljakutseid – kuidas tulla klassi ees toime nii, et sind nahka ei pistetaks, ning sul ei tekiks tunne, et raiskad teiste aega. Ka õpilased on 98% ulatuses väga sümpaatsed.

Kõige keerulisem on õpetada ja motiveerida otse põhikoolist tulnud noori. Kuidas sa nendega hakkama said?
Kõige keerulisem vanuseaste ongi esimene kursus ehk põhimõtteliselt 10. klass. Sinna on jõudnud õpilased, kelle arusaam õppimisest erineb suuresti. Harjumus õppida on paljudel väga habras. Tihti said nad šoki, et mõnest ainest läbi saamiseks peabki tõesti õppima.

Näib, et sellise suhtumise juured on juba algkoolis. Võib-olla teen ebaausat kriitikat, kuid mulle näib, et aasta-aastalt läheb üha jõulisemaks sundus panna hinne välja, muidu tullakse sinu kallale. Ah-panen-selle-kolme-ära-mentaliteet on üsna juurdunud.

Mõni kolleeg sõnas, et kui noorel ikka teadmisi pole, siis ta ka positiivset hinnet ei saa. Teine aga tunnistas, et ei jaksa nendega võidelda – pidades silmas nii juhtkonda kui ka õpilasi. Kui sinu aines on liiga palju halbu hindeid, istutakse sulle selga.

Õpilaste seas napib arusaamist, et igavesti pole võimalik kõike järele teha. Muidugi on ka ülitublisid noori, kuid üks osa teab, et koolil on pearaha vaja, ja ütleb, et teil tulevad ju probleemid, kui te hinnet välja ei pane.

Kuidas saab kool hoida kinni näiteks neid põhikoolist tulnud noori, kes ei viitsi terve esimese aasta oodata, millal segajad praktikumidest ja tundidest minema lendavad?
Keeruline küsimus. Alustada võiks ehk sellest, et õpetaja läheks ja väärtustaks ka õpilast, kellega tal pole jamasid. Muidu koondub põhitähelepanu nendele, kellega peab jaurama ja võitlema. Kui asi on seda väärt, siis tuleb õpilast kiita.

Teine asi on tugisüsteemid, millega ka ehituskool on palju vaeva näinud. Meil on olnud sotsiaalpedagoog ja õppenõustaja, kes püüab võlglasi utsitada. Arvan, et ära kuluks ka psühholoog, sest kutsekooli ja eriti põhikoolijärgsesse õppesse jõuab palju keerulise saatusega noori, kellel pole kodu tuge. Tihti puudub neil kogemus, et neid väärtustatakse või et õppel saab olla tulemusi. Mõni noor ei oska õppida, aga ka õppimine on õpitav. Kuigi ma ei arva, et psühholoog oleks võluvits.

Täismahus artiklit loe Õpetajate Lehest!