Oleme harjunud poliitikuid sugema selle eest, et nad oma eksimusi tunnistada ei taha. Poliitilist vastutust ei võeta, ministrid tagasi ei astu, riigikogust ei lahkuta. Kuid suutmatusega probleeme tunnistada ei paista silma mitte ainult poliitikud.
Neeme Korv: vääritu ringkaitse
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
16. juuni 2012, 19:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleeile avaldas Postimees artikli kogenud Pärnu politseiametnikust, kelle karjääri korrakaitsjana lõpetas tõsine kuritegu – protokolli võltsimine. Sama artikli kõrvalt võisime aga lugeda võltsija nüüd juba ekskolleegi kaastundlikku kommentaari sellest, kui «laitmatult, sirgjooneliselt ja ausalt» on see inimene oma tööd teinud, kuidas libastumine on kerge tulema ja nii edasi. Arvan, et peale siinkirjutaja oli mõnigi lugeja sel moel välja öeldud seisukohast üsna häiritud.
Mõistan šokki, kui hea tuttav ootamatult millegi seadusevastasega hakkama saab, ning ka inimlikku soovi lähedast kaitsta. Kuid paraku jätab seesugune avalik lohutus mulje, nagu soosiks politsei mõtteviisi, et teha võib, kui vaid vahele ei jää. Muljet rõhutab (muuseas juriidiliselt täiesti korrektne) asjaolu, et tänu kiirele töölt lahkumisele säilitas võltsija politsei eripensionäri staatuse.
Samal päeval avaldas Eesti Ekspress järjekordse troostitu loo ühest hooldekodust. Ja juba ilmubki õhtustes uudistes teleekraanile asutuse juht, kes kinnitab, oh üllatust, et absoluutselt mingit probleemi ei eksisteeri! Mida te räägite, tõestada te ju ei suuda. Kas ei kõla Silver Meikari kaasuse taustal kuidagi tuttavlikult?
Üha sagedamini näeme, kuidas mitmesuguseid valdkondi ümbritseb piirdetarana ringkaitse. Vabandussõnade asemel valitakse tegelikkuse eitamise tee ning kui rahakott kannatab, palgatakse ka suhtekorraldajad ja juristid seda turvama. Kõrvalekalduja lüüakse reeturi sildiga ringist väljaspool häbiposti. Kes räägib probleemidest, on ju nõrk.
Ühiskonna tervisele oleks märksa kasulikum, kui möödalaskmistele ausalt tähelepanu pöörataks. Vahest oleks otstarbekam enne suitsud nurka visata ja oma eluviis üle vaadata, kui surm silme ees?
Aga ei. Piltlikult öeldes ei istu me igaüks mitte ainult oma mätta otsas, vaid lausa tsitadellis. Kuid seesugune ringkaitse ei lase areneda vajalikul kultuurikihil, väärtuste kihil. Kuidas me sellises olukorras üldse saame loota näiteks erakondade puhastumisele?
On pikalt räägitud, et riigikogu liikmeil võiks olla eetikakoodeks. Kuid paber paberiks, see ei too tingimata muutust. Avalik konstruktiivne kriitika siseringist, nagu see näiteks ajakirjanduse puhul toimib, kuulub eneseregulatsiooni juurde. See ei ole reeturlikkuse ega nõrkuse väljendus, vaid vastupidi, teeb tugevamaks.