/nginx/o/2016/11/01/6025129t1h54d7.jpg)
Eesti poliitikat on taasiseseisvumise ajast alates saatnud skandaalid, vastastikused isiklikud rünnakud, uute poliitiliste jõudude esiletõusmine ja sama kiire kadumine ning ka õnnestumised. Rahva usaldus erakondade ja poliitikute vastu on seetõttu kord vähenenud ja seejärel tõusnud.
Olen üpris veendunud, et üheks oluliseks teguriks poliitikute maine allakäigus on teiste erakondade, nende seisukohtade ja liikmete (eeskätt juhtide) halvustamine, naeruvääristamine ja sisulise koostöö vältimine. «Miks te nii pööraselt kaklete?» on rahva hulgast tulev tüüpküsimus.
Eestkätt Eesti suurust arvestades on iga inimene, ka vastaserakonna liige meile ülisuure väärtusega. Paljugi oleneb sellest, kuidas oleme enda jaoks järjestanud oma Riigi, oma erakonna ja isiklikud huvid. Rahvas adub suurepäraselt seda pingereastust. Siin on kõigil erakondadel väga avar ja tänuväärt tegevusväli.
Maikuus lahvatanud rahastamise skandaal andis järjekordse hoobi parteide usaldusväärsusele ühiskonnas ja tõstatas küsimuse, kas kogu Eesti poliitika on läbi ja lõhki korrumpeerunud. Vastutuse võtmise asemel asuti süüdistama seaduseid, erakonnakaaslasi, ajakirjandust ja õiguskaitseorganeid. Kiire vasturünnak võis tunduda ainsa väljapääsuna, kuid tegelikult vähendas see inimeste usku erakondade võimesse vigu tunnistada ja neist õppida.
Enne erakondade mahakandmist tuleb aga võtta arvesse, et reaalset ja toimivat alternatiivi mitmepartei süsteemile ei ole suudetud demokraatlikes riikides välja mõelda. Seega on õigem keskenduda praeguse olukorra parandamisele. Lihtsat ja kiiret lahendust siin ei ole, muutusi peame tegema mitmel rindel korraga. Üheaegselt tuleb täiustada seadusandlust, viia läbi sisemine puhastus erakondades ja seada parteide tegevusele selged ühiskondlikud normid ja asuda sisulise koostöö raskele teele.
Seadusi ei tohi kunagi muuta kiirustades ja emotsiooni ajendil, kuid kaks põhimõttelist muudatust tuleb minu hinnangul sisse viia. Esiteks kriminaliseerida anonüümsete annetuste vastuvõtmine nii eraisikutelt kui ettevõtetelt. Karistus erakonnale varjatud annetuse vastuvõtmise eest võiks olla näiteks saadud summast kolm korda suurem rahatrahv. Selline muudatus aitaks vähendada või ideaalis kaotada anonüümsed annetused ja seeläbi muuta erakondade rahastamist läbipaistvamaks.
Oluline on, et erakondade tegevust kontrollivad institutsioonid omaksid täpset ülevaadet parteidele annetatud raha päritolu kohta. Selline info võimaldaks hinnata, kas ükski ministeerium või omavalitsus on langetanud mõne ebakorrektse otsuse koduerakonna rahastaja kasuks. Samaaegselt aitaks see tagada, et mõnda konkureerivat erakonda toetanud inimest ei koheldaks teistmoodi, sest ta annetas raha «valele» parteile. Mõlemal juhul tuleb kontrollida kõigi küsitavate otsuste õiguslikkust ja seadust rikkunud inimesed vastutusele võtta. Erakonna rahakott ning poliitilised otsused peavad olema 100 protsenti lahus!
Teise seadusmuudatusena toetan ettepanekut seada valimiskampaania maksumusele ülempiir. Rahvas ei oota majaseina suurusi hiigelplakateid, valimispropagandat täis postkaste või üksteist ründavaid valimisreklaame televisioonis ja raadios. Maksumaksja raha saab ja tuleb kasutada märksa otstarbekamalt.
Valimiskampaania raames oma ideede ja seisukohtade tutvustamine on loomulikult vajalik, kuid seda peab tegema ennekõike näost-näkku rahvaga suheldes ja läbi valimisdebattide. Kindlasti ei ole normaalne olukord, kus suurim rahakott tähendab automaatselt valimisvõitu ja väiksema eelarvega parteidel on peaaegu võimatu Riigikogusse pääseda. Selline süsteem võib sobida hetkel võimul olevatele erakondadele, kes riigilt ja annetajatelt suuri toetusi saavad, kuid demokraatia arengu seisukohalt, on see vägagi ohtlik lugu.
Riigikogul tuleb juba sügisel algaval istungjärgul erinevad seadusemuudatused läbi arutada, sest järgmisel aastal on kohalikud valimised ning reeglid peavad olema enne kampaania algust kokku lepitud.
Seadused loovad erakondade tegutsemiseks kindla raamistiku, kuid poliitika sisu ja maine sõltub kõigist poliitikas osalejatest. See tähendab, et rahva usalduse kadumise eest vastutame me ühiselt ja ainult koos on võimalik olukorda paremaks muuta. Eeskätt erakonna võtmeisikud peavad lisaks hea valimistulemuse nimel võistlemisele olema oma käitumisega eeskujuks.
Mis puudutab anonüümseid annetusi, siis need on võimalikud ainult erakonna juhtkonna vaikival heakskiidul. Erakonna esimehe, juhatuse liikmete ning peasekretäri selge vastuseis välistab võimaluse nii-öelda musta raha annetada. Kui mõne partei juhtorgani liige on käitunud valesti ja tõsiselt kahjustanud erakonna ning poliitika mainet tervikuna, tuleb tal võtta poliitiline vastutus ja tagasi astuda. Juhul kui ta seda ei tee, on erakonna liikmete õigus ja kohustus ta välja vahetada. Täpselt samamoodi on kõigil liikmetel võimalus ise üldkoosolekul juhatusse või lausa erakonna esimeheks kandideerida. Arvamus, et ühe inimese häälel pole jõudu, on ekslik. Ma tean, et kõigi Eesti erakondade liikmeskonnas, Riigikogus ja omavalitsuste volikogudes on kindlas ülekaalus seaduskuulekad ning ausad inimesed.
Kõige suurem võim ja otsustusõigus kuulub aga Eesti rahvale ehk meile kõigile tervikuna. Erakondade ja konkreetsete poliitikute tegevusele saame anda oma hinnangu valimistel, mil ühiselt määrame Eesti poliitika tulevikku. Lisaks valimistel hääletamisele ja kandideerimisele on võimalik poliitikat mõjutada rääkides kaasa meedias, kogudes allkirju mõne hea idee toetuseks või halva ettepaneku vastu, korraldades meeleavaldusi, rajades uusi kodanikuorganisatsioone (k.a erakondi) ja ka olemasolevate ühingutega liitudes.
Poliitikutel ei ole võimalik rahva tahet pikemat aega eirata, sest rahvas on poliitikute tööandja. Seega tuleb meil ühiselt hukka mõista igasugused sahkerdamised erakondade rahaasjade korraldamisel.
Erakonnad on täna selge valiku ees. Kas tõmbutakse ringkaitsesse ja loodetakse naiivselt, et rahastamise teema on järgmisteks valimisteks unustatud või tunnistatakse tehtud vigu, vabandatakse rahva ees ning võetakse poliitiline vastutus. Ainult viimasel juhul väljub Eesti tänasest kriisist tugevamana ja erakondadel on võimalik rahva usaldust võita.