Maris Lindoja: alustada tuleb sisust, mitte tahvelarvutitest

Maris Lindoja Foto: Erakogu

Chiron Media e-õppe arendaja Maris Lindoja kirjutab, et tahvelarvutist ei ole kasu, kui me ei oska näha selle funktsioone muu kui tahvli või raamatuna. Mis tahes moodne ja kallis tehnoloogiavahend ei aita õppimisele uut kvaliteeti anda, seda saab teha üksnes ajaga kaasas käival õppemetoodikal rajanev sisu.

Gustav Adolfi gümnaasiumi plaan hakata mõnes klassis eksperimentaalkorras kasutama tahvelarvuteid põrkas küll vanemate vastuseisule, kuid algatuse väärtust ei saa mõõta üksnes selle järgi, kas kava realiseerus või mitte.

Kooli soov seda teha tõi arutellu laiemalt e-õppe võimaluse ning sellega koos probleemid, mis e-õppe puhul suhteliselt tähelepanuta jäävad. Peamise neist võib kokku võtta nii: esimene vaimustus tahvelarvuti kasutamise ideest varjutab tihti olulisema – omakeelset sisu on vähe, see on juhuslik ja kõikuva tasemega.

E-õppele üleminekut ei takista mitte niivõrd tahvelarvutite kõrge hind, kuivõrd õppekavaga sobiva eestikeelse sisu puudumine. Kui sadu eurosid maksev tahvelarvuti käes, kuid sisu napib, on pettumus kogu projektis kerge tekkima.

Seda enam, et kui õppeotstarbel loodud sisu ei täida tundi, on arvuti taga istujal alati käepärast internet kogu oma «rikkuses». Just nagu kultuuri ei saa arendada üksnes raha «betooni» mattes, ei aita ka ainult riistvarale rõhumine e-õppele kuidagi kaasa.

Teine probleem puudutab seda, mida seni e-õppe all enamasti silmas peetud on. E-õpe ei tähenda tahvelarvutisse kopeeritud õpikut või töövihikut, vaid eelkõige metoodikat, mis aitab uusi tehnoloogilisi võimalusi hariduse andmiseks kasutada.

E-õpet on arendatud Eestis üle kümne aasta. Seejuures näitavad uuringud ja tõdevad päevast päeva asjaga tegelevad praktikud, et ei koolihariduses ega täiendusõppes pole toimunud vajalikku arengut ei õppemeetodites ega -materjalides.

Riistvarakeskse nägemuse järgi oleks kõige kiirem viis e-õppele üleminekuks anda paberõpikud välja e-õpikutena, nagu võis välja lugeda GAGi plaanidest. Kvalitatiivset hüpet see aga kaasa ei too.

Tahvelarvutite kasutuselevõtt koolis on õigustatud siis, kui selle pakutavad võimalused aitavad muuta metoodikat nii, et õppimisest oleks enam kasu, teadmised jääksid paremini meelde ning ei ununeks pärast eksami või kontrolltöö sooritamist.

Mare Taagepera kirjutas mõne nädala taguses Postimehes avastusõppest, mille peamine eesmärk on katsetamise ja proovimise teel aidata luua õpilastel seoseid erinevate teadmiste vahel. Taagepera pakutavat põhimõtet – kiire teadmiste kätteandmise asemel pakkuda võimalust avastada ise lahendus – saab e-õppe ja digitaalsete õpikute-töövihikute abil palju kergemini õpilasteni tuua kui seni.

Mida aga on vaja, et selline kvalitatiivne muutus tekiks? Arusaama, et e-õpe ei ole arvutist õpiku lugemine, vaid eelkõige metoodiline muudatus, mis aitab tahvelarvutite kasutamise võimalusi välja tuua ning teisalt õpitavat ainet paremini omandada. Uue tehnoloogia lahendustel on potentsiaali muuta inimeste suhtumist teadmistesse ja nende omandamise viisidesse. Oleks äärmiselt kahju, kui see potentsiaal märkamata jääks.

Tänapäeva õpilased orienteeruvad tehnoloogiliste vidinate kasutamises tihtipeale paremini kui õpetajad. Nad ei karda eksida, proovida, katsetada ja on harjunud tegema mitut asja korraga.

Et sellise kasutaja tähelepanu hoida ja samal ajal õpetada vajalikke teadmisi ning mis peamine, anda nende rakendamise kogemus, ei saa see olla nii ühekülgne kui õpikuteksti lugemine, toimugu see siis paberilt või tahvelarvutis. E-õppe keskkonnas on head võimalused õppimise suunamiseks interaktiivsetes harjutustes selliselt, et õppija looks ise kättesaadavast infost seostatud tervikpildi, selle asemel et etteantud materjal pähe õppida.

Ehkki õpitu passiivne vastuvõtmine (näiteks loenguruumis või salvestatud loengut kuulates) näib vähem vaeva nõudvat, on teadmiste ja kogemuste aktiivne omandamine hoopis vähem väsitav. Loengukursus on rajatud enam päheõppimisele, samas kui e-õppe üks võimalusi on aidata saada vajalikud teadmised neid praktiliselt omandades – õpitavat käitumist ja olukordi saab virtuaalkeskkonnas harjutada.

Võimalus omandada õpitavat praktilise läbiproovimise teel on e-õppe peamine eelis. Kuid mitte ainus: e-testide kasutamine vähendab õpetajatel tunnikontrollide parandamisele kuluvat aega, annavad kiire tagasiside ning õpilased saavad vajaduse korral korrata harjutusi nii palju kui vaja. Samuti on kiire tagasiside abil lihtsam määrata igale õpilasele just talle vajalikke harjutusi.

Muutus õppemeetodites võib hõlmata ka projektõppe rakendamist, kus saavad korraga osaleda eri koolide õpilased. See loob eeldused uut tüüpi e-kursuste loomiseks, milles juba ülesandepüstitus eeldab eri kohtades asuvate õpilaste kaasamist ja internetiressursside ühist kasutamist.

Muret teeb, et siiani loodetakse arvutite varustamisel õppevahenditega paljuski internetis leiduvale õppevarale, nagu oli ka üks osa GAGi plaanist. Internetis on küll erinevat õppevara, kuid see on pigem juhuslik ja kõikuva tasemega. Mis peamine, need ei asenda baasõppevahendeid, sest on loodud enamasti tundides lisamaterjalina kasutamiseks.

E-õppe sisu koostamine üldhariduskoolis on jäetudki peamiselt õpetajate mureks kõigi muude kohustuste kõrval. Tulemus on enamasti üksikute entusiastide koostatud väiksemahulised abimaterjalid. E-õppe materjalide portaalid nagu Koolielu.ee ja Miksike on käigus aastaid, aga nende sisu on ebapiisav ja kvaliteet ebaühtlane.

Õpetajatel puudub interaktiivsete õppevahendite loomiseks vastav ettevalmistus, kuid peamiselt aja- ja finantsressurss. On selge, et kui ettevalmistus, tööaeg ning tasustamine jäävad samaks, ei saa e-õppe sisu loomist panna ainult pedagoogide õlule.

Mõneti oleme praegu sarnases olukorras kui 90ndate aastate algul, kui õpetatav sisu ja metoodikad muutusid, vajalikke õpikuid ei olnud ja iga õpetaja pidi ise tunni materjali kokku panema, just nii nagu oskas.

Oli üsna loomulik, et sellele järgnenud aastate jooksul valmistati riiklikule õppekavale vastavad õpikud ja töövihikud, et hariduse kvaliteet oleks ühtlasem, et õpetajatel jääks õppematerjalide otsimise ja meisterdamise kõrvalt aega ning energiat ka laste õpetamiseks ja arendamiseks.

Muretseda praegu igale õppijale ja õpetajale arvutid, ilma et seda toetaks emakeelsete baasõppematerjalide loomine, on sama hea, kui anda õpetajale pakk tühja paberit – kirjuta õpik ise. Just nagu toona uued õpikud-töövihikud, tuleb ka praegu e-õppematerjal luua, samm sammu haaval.

See ei tähenda, et üleminekuga osalisele e-õppele peaks ilmtingimata ootama seni, kuni kogu riikliku õppekava materjal e-õppe vormis saadaval on, kuid küll tähendab see seda, et digitaalse õppematerjali arendamine peab käima pidevalt ning organiseeritult. Isetekkelisest õppevarast ei piisa.

Õppematerjalide loomisel on vaja seni valitsenud juhuslikkuse asemel enam organiseeritust ning selle koordineerimisel võiks olla oluline roll riigil – haridus- ja teadusministeeriumil.

Üsna samasugusel seisukohal on ka Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse e-Õppe Arenduskeskuse juhataja Ene Koitla: kui riik koordineeriks keskselt elektrooniliste õppematerjalide baastaseme loomist, annaks see võimalused ka selleks, et edaspidi saaksid kõik soovijad, nii õpetajad ise kui ka kirjastajad ja teised eraettevõtjad luua interaktiivsemaid ja ka personaalsemaid õppematerjale, on need siis e-tunnid, e-õpikud, e-töövihikud või ka e-kursused ja erinevad õpiobjektid.

Ja alles siis, kui riik suudab tagada elektrooniliste õppematerjalide baastaseme loomise, on lastevanematel põhjust lastele õppimiseks kas tahvel- või muid arvuteid muretseda.

Mõnes mõttes on hea teada, et me ei ole oma probleemiga üksi. Samasuguste probleemidega puutuvad kokku ka teised Euroopa riigid. Euroopa Komisjoni tasemel on probleemi lahendamiseks sõnastatud eesmärk «Iga eurooplane digitaalseks 2013» ja probleemi, nagu selle esitas Euroopa Komisjoni asepresident, digitaalarengu volinik Neelie Kroes, saab kokku võtta järgmiselt: esiteks, tehnoloogia peab toetama nii kooliharidust kui ka elukestvat õpet.

Teiseks, muidu pigem eesliinil liikuv Euroopa peab tunnistama, et kipub, eriti Aasia riikidega võrreldes, rongist maha jääma. Lõuna-Koreas digitaliseeritakse kõik klassiruumid aastaks 2015. Miks enamik Euroopa klassiruume on siiani sellised nagu 50 aastat tagasi?

Ja kolmandaks: kui digitaalseid meediume kombineerides saab luua tõhusamaks õppimiseks sobivat mitmekülgset interaktiivset sisu, siis miks on õppimise peamised vahendid ikka veel tahvel ja õpik?

Samu küsimusi peaksime esitama ka meie. Tahvelarvutist ei ole kasu, kui me ei oska näha selle funktsioone teisiti kui tahvli omi. Arvuti olukorda ei lahenda, kui selle sisu on sama mis õpikus.

Mis tahes moodne ja kallis tehnoloogiavahend ei aita õppimisele uut kvaliteeti anda. Seda saab vaid ajaga kaasas käival õppemetoodikal rajanev sisu.

Maris Lindoja on interaktiivse multimeedia magister.

3 mõtet

•    E-õppele üleminekut ei takista mitte niivõrd tahvelarvutite kõrge hind, kuivõrd õppekavaga sobiva eestikeelse sisu puudumine.

•    E-õpe ei tähenda tahvelarvutisse kopeeritud õpikut või töövihikut, vaid ka metoodikat, mis aitab hariduse andmisel kasutada uusi võimalusi.

•    Õppematerjalide loomisel on vaja enam organiseeritust ning selle koordineerimisel võiks olla oluline roll riigil – haridus- ja teadusministeeriumil.