Toomas Jürgenstein: teadjate tulek

Toomas Jürgenstein Foto: Margus Ansu

Veidi vanamoodsa raamatuinimesena olen teinud mõningate Eestis ilmunud teoste ja nendele antud kommentaaride põhjal ettevaatlikke üldistusi ühiskonna vaimsete suundumuste kohta. Mõned viimastel aastatel üllitatud raamatud on pannud küsima, kas on vaikselt toimumas arutleva, analüüsiva ja kahtleva lähenemise taandumine selgete ja konkreetsete väidete ning seisukohtade ees.

«Sina Laches, kui väejuht muidugi tead, mis on mehisus.» Nõnda algab Platoni kirjapandud Sokratese dialoog väejuht Lachesega.

Jätan praegu teadlikult kõrvale Platoni kirjapandu vahekorra autentse Sokratesega ja kirjeldan mõne sõnaga dialoogi sisu. Sokrates pöördub Lachese poole üliviisakalt, ehkki tema sisimas võib aimata irooniat. Laches, kes tänapäeva kooli mõõdupuu järgi pole just «kõige teravam pliiats», asub oma seisukohti mehisuse kohta esitama. Näiliselt lihtsameelsete küsimuste abil aitab Sokrates Lachesel arutluse käigus hulga uute mõteteni, mida Laches on mehisust esialgselt defineerides kahe silma vahele jätnud.

Ja ehkki viimaks Laches tunnistab: «Ometi mulle näib, et ma mõistan, mis asi on mehisus, ainult ma ei saa aru, kuidas see praegu sai nii kaduda [---]», võib selle arutluse jooksul tajuda, et ka kõva peaga Lachese mõistuses on midagi liikuma hakanud. Elupõlise pedagoogina olen ma kogenud analoogiliste arutluste arendavat mõju ka õpilaste puhul. Sokrateselt pärinev tõdemus «ma tean, et ma midagi ei tea» võiks olla kirjeldatud dialoogilise lähenemise sümboliks.

Mulle tundub, et dialoogilise arusaama aktsepteerimist leiame ka religioonides. Võib võtta näiteks Pauluse tõdemuse kirjast filiplastele: «Kes meist on täiuslikud, mõtelgem just samal viisil, ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle»(Fi 3:15), Mahatma Gandhi tuntud hinnangu: «Kõik usundid on mulle peaaegu niisama armsad kui minu hinduism, nii nagu ka kõik inimolendid peaksid igaühe jaoks olema niisama armsad kui ta oma lähedased sugulased» või siis praeguse dalai-laama kommentaari ema Teresa kohta: «Ema Teresa [---] on üks neist, kelle vastu tunnen sügavaimat austust. Esimesest silmapilgust peale hämmastas mind tema absoluutselt tagasihoidlik käitumine. Budistlikust seisukohast võinuks teda bodhisatvaks pidada.»

Samas olen viimastel aastatel tajunud, et dialoogilise lähenemise kõrvale on tekkinud mõjukaid autoreid, kes teavad täpselt, kuidas maailmas asjad on – ning seda ka suurte religioossete ja filosoofiliste küsimuste puhul. Tunnistan, et mind häirisid mõni aeg tagasi kõvasti David Millsi «Ateistliku Universumi» ja hiljem ka Richard Dawkinsi «Luul jumalast» ilmumine. Mulle tundus, et dialoogilisele ja avatud maailmakäsitlusele ilmus kõrvale suletust ja vankumatut teadmist rõhutav pool.

Näiteks on Mills raudkindlalt teadlik kristluse kahjulikkusest: «Kristlik kirik suutis niisiis tuhat viissada aastat arengut lämmatada. Kui poleks olnud sellist teaduse tagakiusamist ja rõhumist, oleks inimene Kuule lennanud juba 650 a. maj. Vähk oleks välja juuritud aastaks 800 ja südamehaigused oleks tänapäeval võibolla tundmatud» («Ateistlik Universum», lk 31) ja Dawkins kõigutamatult veendunud ateistide moraalis: «Mõned ateistid võivad üksikisikutena halbu asju teha, kuid nad ei tee neid halbu asju ateismi tähe all» («Luul jumalast», lk 279).

Kui eespool mainitud Millsi ja Dawkinsi raamatute järel ilmus sama mõttesuunda kajastav Daniel Dennetti «Darwini ohtlik idee», siis tajusin kergendustundega, et see ei tekitanud vähemalt raamatu arvustajate hulgas erilist vaimustust. Pigem olid reaktsioonid üpris karmid ja iroonilised, näiteks Mihkel Kunnuse retsensioon «Kas kõik on tõepoolest vaid al­goritm?»: «Dennetti lubadus anda lõplik seletus bioloogia ja filosoofia küsimustele paneb kriitiku muigama.

[---] Nii nagu James Lovelocki Gaia hüpotees või Elisa­beth Sahtourise maailmatants, pakub ka Dennetti pütaagorlik neodarvinism teatud vaimutüübile rahustavalt terviklikku ja kodust maailmapilti» (EPL 03.09.11).

Ehk veel karmimalt arvustas teost Silver Ratassepp «Darwini Dominikaani jutlus»: «Raamatul on üksainus retooriline toon: kõik need, kes ei taha silmapilk ja vastuvaidlematult kogu dennettlikku ilmapilti täiel kujul omaks võtta, teevad seda sellepärast, et nad tunnevad muudkui ärevust, painet, hirmu, iiveldust, ängi (kõiki neid sõnu kasutab Dennett tekstis korduvalt) ja keelduvad ultradarvinistlikku vaadet vastu võtmast ainult mingite vaevu teadvustatud religioossete painete tõttu» (Sirp 09.12.11).

Siiski olen eespool nimetatud kolmes teoses esitatud lähenemist ka mõista püüdnud ning kõige enam tuge saanud loodusteaduste populariseerijalt Carl Saganilt. Oma raamatus «Deemonitest vaevatud maailm» on Sagan kirjutanud: «[---] sarnaselt paljude teadlastega, kellel näib olevat vastumeelt väidelda ebateadusega või isegi nende üle avalikult arutleda, on paljudele suurte religioonide toetajaile vastumeelt väidelda äärmuslike konservatiivide ja fundamentalistidega. Kui see nii edasi läheb, siis jäävad viimased võitjaks, sest nende vastane ei tule lihtsalt kohale» (lk 28).

Missugused on need konservatiivid ja fundamentalistid Eesti oludes, keda käesoleva artikli kontekstis olen nimetanud teadjateks. Mõnda aega tundus mulle, et vähemalt eestikeelsete raamatute maailmas neid peaaegu pole. Paar sellekohast teost nagu Ralph O. Muncasteri «Loomine evolutsiooni vastu» või siis Lee Strobeli «Kohtuasi looja kasuks» on olnud niširaamatud, mille ilmumisestki teadsid vaid vähesed.

Uuemaid raamatuid sirvides olen avastanud ka teadjaid, kes taotlevad oma sõnumi levikut laiemalt. Näiteks kirjastuselt Kunst ilmunud Robert Spenceri «Poliitiliselt ebakorrektne tõde islamist» tutvustuses kuulutatakse kõhklemata: «Arvad, et tunned islamit? Peaaegu kõik, mida sa islamist ja ristisõdadest tead, on vale!» Ning edasisel lugemisel saadud pilt hajutab ruttu arusaama, nagu võiks islamist ka midagi positiivset oodata.

Teise sama suunda esindava teosena tahaksin mainida Elukultuuri Instituudi välja antud «Surmakultuuri arhitekte», autorid Benjamin Wiker ja Donald DeMarco. Ka need autorid teavad, kuidas maailmas asjad on. Näiteks nad väidavad, et rohkem kui kakskümmend mõtlejat, sealhulgas Arthur Schopenhauer, Charles Darwin, Simone de Beauvoir, Sigmund Freud ja Peter Singer, esindavad surmakultuuri. «Surmakultuuri arhitektide» eessõnas selgitavad autorid oma meetodit: «Näitamaks kurjust, mis määratleb ja toidab surmakultuuri, oleme otsustanud esitada mitte ideede käsitluse, vaid isikute elulood» ning kinnitavad, et sellise meetodi abil võib jõuda surmakultuuri viljelenud isikute mõttemaailma põhjusteni: «Sellise väärdumuse põhjustas tihti osaliselt väändunud pereelu, väändunud lähenemine loomusele, väändunud seksuaalihad, väändunud head kavatsused või väändunud utoopilised nägemused» (lk 32).

Ning raamatut lugedes saamegi teada, et Schopenhauer oli «[---] edevusele kalduv erak, keda nooremas eas kummitas seksuaalse rahulduse otsimine, vanaduses kuulsusjanu ja kibe põlgus kaasaja mõtlejate vastu. Alati hirmul ja kahtlustav, ei usaldanud ta kunagi oma kaela habemeajaja hoolde, hoidis oma piibud alati luku taga ning magas laetud püstolitega voodi kõrval»

(lk 46), Charles Darwini puhul parastatakse: «Võttes arvesse tema õpetust tugevama ellujäämisest, on huvitav märkida, et kõik tema enda lapsed olid üpris nõrga tervisega» (lk 86), Simone de Beauvoir peatükk algab kirjeldusega: «[---] kuuekümnendates ning «vanaldase ja kortsulise välimusega» de Beauvoir huuled on värvitud ja küüned erepunaseks lakitud» ning «Intervjuu kestel puhus ahelsuitsetajast de Beauvoir oma protežeele suitsu näkku [---]» (lk 184). Ning loomulikult raamatu autorid teavad, et niisuguste kõlvatute inimeste mõtted on kahjulikud ja ohtlikud.

Ma ei tea, kui üldistatavad on minu tähelepanekud teadjate suurenevast domineerimisest ühiskonnas. Kooli oludes olen mõningaid märke sellest täheldanud. Omamoodi sümboolse dilemma võiks leida ka Tartu Ülikoolist kui Eesti vaimu sümbolist.

Üks hiljutistest rektorikandidaatidest määratles teadjate vaimus religiooni, kui vastas küsimusele, kas jumal on olemas: «Ma ei tea. Ma olen muide ateist ja ei usu neid juudi muinasjutte.» (Tartu Postimees, 23.05.2012). Teisalt soovitab kunagine rektori kohusetäitja kõigile tänapäeva maailma mõistmiseks lugeda «Surmakultuuri arhitekte». Võib-olla kõneleb seal kunagi keegi ka kahtlejate kiituseks.

Toomas Jürgenstein on Hugo Treffneri gümnaasiumi religiooniõpetaja