Nils Niitra: me ei vaja bluffi

Nils Niitra Foto: Sille Annuk

Astusin hiljaaegu Eesti nelja- ja enamalapseliste perede ahtasse ritta ning palusin siis abikaasat, et ta avaks tite uneajal rüperaali ning uuriks, millised soodustused on meiesugustele ette nähtud. Mulle oli lihtsalt igasugu valimiskampaaniatest meelde jäänud, kuidas Eestis toetatakse lasterikkaid peresid.

Ärge saage minust valesti aru – ­lapsi ei ole perre tekkinud neli sellepärast, et ­ootaksin kannatamatult võimalust murda sisse sotsiaalametniku uksest ja küsida, mis tal nüüd mulle pakkuda on.

Olen ikka ise ka tegutsenud. Maja teine korrus on viimistlusstaadiumis ja ostetud sai kasutatud seitsmekohaline maht­universaal, millesse matan innukalt oma viimaste kuude palka. Pidin kõige selle nimel müüma metsa ja võtma ka laenu. Uskuge mind – neljanda lapse sünd on võrreldavalt kulukam kui kõik eelnevad. Neli last ei mahu ju kuidagi nüüdisühiskonna standarditesse, standarditest väljumine on aga kallis lõbu.
Naine uuris ja puuris internetis ning avastas, et paljulapselise staatus ei anna minu perekonnale mitte kui midagi. Tartu linnas saaksid lapsed bussiga tasuta sõita, aga me ei ole Tartu elanikud ja sestap ei saa.

Paljulapselistele mõeldud niigi naeruväärset kuni 6500-eurost Kredexi eluaseme renoveerimistoetust me ei saa, sest keegi kusagil otsustas, et sissetulek peaks olema ühe leibkonnaliikme kohta väga tagasihoidlik. Kahjuks ei ole minul ja abikaasal kahe peale nii tagasihoidlikku sissetulekut ette näidata. Huvitav, et vanemapalga puhul ei taha selle priske ülemmäär kuidagi kahaneda, aga neljalapseline pere peab elama väga kasinat elu saamaks ühekordselt 6500 eurot.

Kas peaks hakkama nüüd kohe kriiskama, et meil ei hoolita suurtest peredest? Ei vist. Pigem väntan peas mõtteid, milliseid võtteid peaks riik kasutama suurperede toetamiseks. Äkki nuputaks keegi niisama jahvatamise asemel välja tõsiselt kasuliku meetme, kuidas riik võiks toetada suurperede mahtuniversaalide või mikrobusside ostu, selmet osta hulgi elektriautosid? Kredexi renoveerimistoetust peaks kindlasti suurendama ja kaotama leibkonnaliikme sissetuleku ülempiirid.

Ja veel olen südamest veendunud, et lastetud inimesed peaks hakkama tasuma maksu, mille nime ma veel ei tea, aga mis ei tohiks olla solvav «lastetusmaks». Need summad peaks suunama sihtotstarbelisse fondi, mille ülesanne on paljulapseliste perede toetamine. Kui hasartmängusõltlaste raha jõuab kultuurkapitali või osa aktsiisist teedesse, siis miks ei võiks lastesaamisest mittehuvitatud või ka mõnel objektiivsel põhjusel lastetud inimesed toetada paljulapselisi peresid? See kulu on ju köömes võrreldes vastutuse ning rahakaoga, mille võtavad endale Eesti lasterikkad pered.