Tunne Kelam: kõlbeline kriis

Tunne Kelam Foto: Peeter Langovits / Postimees

Iga kriis on võimalus - võimalus positiivseks muudatuseks juhul kui leidub tahet ja inimesi, kes selleks valmis on. Jagan arusaama, et kriisi jõudmise eest kannavad vastutust kõik - nii need, kes seda teadliku jokk- tegevusega edendasid kui ka need, kes taolist suunda passiivselt sallisid. Asi pole lihtsalt ühele või teisele erakonnale tehtud mitteametlike rahasüstide ebaseaduslikkuses või ebakorrektsuses.

Hoopis tõsisem probleem on see, milleks erakonnad riiklikule toetusele ja omaenda liikmete annetustele lisaks selliseid hämaraid era-annetusi ihkavad? Üheks põhjuseks on absurdini viidud valimisreklaami kulud, mis nuumavad erameediat ning reklaamiagentuure, samal ajal kui kodanik asetatakse sellise madalaimale ühisnimetajale taandatud reklaamiga intellektuaalsele näljarezhiimile.

Tagajärg? Iga järjekordse valimiskampaania lõppedes on kõik erakonnad sügavais võlgades, seega valmisjärgne aeg kulub mitte niivõrd sisulise töö tegemiseks kodanikega, vaid üle jõu võetud kohustuste tasumiseks. Aukude täitmiseks kulub ära iga panus - seega on erakonnad end ise asetanud moraalse lati langetamise vajaduse ette. Krooniline rahapuudus tekitab kõrgendatud riski ka võimu kuritarvitamiseks kui selleks hea plaan leitakse.

Sellistes hoiakutes peegeldub kriisi sisuline põhjus - juba rutiinseks muutunud orienteerumine mitte niivõrd sisulisele sõnumile kuivõrd poliit-tehnoloogiaile ning valija mõjutamisele valdavalt väliste visuaalsete vahenditega. Paradoksaalselt libiseb nõnda peatähelepanu erakonna maailmavaateliselt konstruktiivselt panuselt riigi ülesehitamisesse konkurentsile teiste erakondadega, milles edu saavutamiseks lubatakse endale pehmelt öeldes suurt valikuvabadust.

Kõnealuse tendentsi kaasnähtusi on erakondade juhtimise tehnokratiseerumine, tingimusteta sõnakuulmisele orienteeritud ning moraalist ähmaste arusaamadega poliitbroilerite kasvav roll, pragmaatiliste, kohati küüniliste hoiakute prevaleerimine maailmavaateliste väärtuste üle.

Eesti kui piiratud mahuga ühiskonna siseselt on selline areng eriti riskantne, kuna riigi jätkusuutlikkuse ja stabiilsuse huvid nõuavad poliitiliste jõudude koostöö domineerimist omavahelise konkurentsi üle. Hetkeolukord näikse pigem vastupidine olevat: peamotiiv on konkurendile kohene ärapanemine või paremal juhul pikemajaline kava tema nõrgestamiseks isegi siis, kui temaga hetkel koostööd tehakse. Murettekitav on see, et konkurentide paikapanemist ei taheta usaldada riigi kõrgeima võimu - valija - kätte, vaid üritatakse veel enne kodaniku-poolse valiku võimaluse tekkimist see töö oma jõududega ära teha.

Üksteist välistava püsikonkurentsi õhkkond tekitab soodsamad tingimused piiritaguste pahatahtlike jõudude sekkumiseks, kellele Eesti-poolsete partnerite kõrgendatud rahavajadus avab hõlpsama juurdepääsu.

Demokraatia tugineb ühele alustalale - veendumusele, et suur enamus kodanikke on mõistlikud, ausad, hea tahte inimesed, keda on võimalik veenda argumentidega ning kes on võimelised arukaid otsuseid langetama ka ilma selleta, et neil eelnevalt pea segi aetakse. Sama kehtib iga erakonna liikmeskonna enamuse kohta. Nende mõistlike hea tahte inimeste kohtlemine võrdväärseina, nende arvamuse ärakuulamine ja nende nõuannete tõsiseltvõtmine on tervenemise alus.

Eeltoodud arutelu ei pea võtma sellisena nagu oleks Eestis kõik pahasti. Õnneks on meil paljudki asjad paremas korras kui enamusel teistel. Meie erakondade panus sellesse on tunnustustväärt. Meil on suur hulk tublisid, leidlikke ja ka kannatlikke kodanikke. Kuid nende kannatlikkusel ja moraalsel tolerantsusel edasine mängimine on ülimalt riskantne. Ka majanduskriis on võrsunud eelkõige väärtuste ja moraali kriisist.

Küsimus meile kõigile on niisiis järgmine: kas suudame teha rahastamiskriisist põhimõttelised järeldused, moraalselt uueneda ning kavandada Eestile ühine rahvuslik tulevikustrateegia, mille teostamine ei pea sõltuma ühtede või teiste valimiste tulemustest? Kas oleme valmis ühiselt ja järsult kärpima valimiskulusid, keskendudes asjalikule suhtlemisele kodanikuga?

Kas tahame võita usaldusväärsust tuginedes oma põhimõtetele ja tegudele, mitte pelgalt valimisreklaami usaldades? Või kui palju tõsisemaks peab kriis meie jokk-suhtumiste jätkudes arenema, et lõpuks ikkagi hakata aduma kõlbelise tervenemise möödapääsmatust?