Priit Männik: sisekaitse vajab Ida-Viru noori

Priit Männik Foto: Erakogu

Eesti noored oskavad üha vähem vene keelt, kuid arvestades venekeelse rahvastiku osakaalu ja meie naabreid, ei ole võimalik vene keelt oskamata efektiivselt pätte püüda, neid üle kuulata ega naaberriikide julgeolekuasutustega koostööd teha.

Seega on piisava eesti keele oskusega, aga vene emakeelega noortel selge konkurentsieelis nii Sisekaitseakadeemiasse pääsemisel kui ka tööleasumisel. Ida-Virumaal on praegugi puudu piisava eesti keele oskusega politseinikke, päästjaid, piirivalvureid ja vanglaametnikke, kes samal ajal valdaksid ka selles piirkonnas töötamiseks vajalikul määral vene keelt. Möödunud aastal sooritas vene emakeelega sisseastujatest eesti keele testi edukalt 23 protsenti noortest – seda on palju vähem, kui vajame.

Sisekaitseakadeemia on aastaid püüdnud leida lahendusi Ida-Virumaale sobivate töötajate puudusele. Võtsime politseikolledžisse grupi teistest napima eesti keele oskusega kadette, kellele andsime eelnevalt süvendatud keelekoolitust. Need noored omandasid stuudiumi lõpuks arvestatava keeleoskuse, aga täiendav keeleõpetus ei leidnud rahalist tuge. Akadeemia tegi seda põhitegevuste arvel ja nii see initsiatiiv soikus.

Viis aastat tagasi otsustas politseiamet suunata kõik Paikuse politseikooli lõpetajad Ida-Virumaale. Õppuridki mõistsid organisatsiooni vajadust ning läksid Virumaale vaatamata varasematele kokkulepetele asuda tööle kodumaakonnas. Kahjuks ei pakkunud selleaegne poliitika ega ametkond meie lõpetajatele piisavat tuge keeleõppes ega ka olmeküsimustes. Nüüdseks on enamik neist leidnud endale töökoha teistes piirkondades. See näide kinnitab, et inimesi vägisi ümber asustada ei saa ning akadeemia kolimine Tallinnast kahandaks kohe õppuriks kandideerijate hulka.

Praegu on suurim osa Sisekaitseakadeemiasse astujatest pärit Tallinnast ja Harjumaalt. Akadeemia kolimine Ida-Virumaale tähendaks ka nende jaoks pikemat ja kulukamat sõitu. Paraku välistaksime sellisel juhul saartelt ja Kagu-Eestist pärit õppurid, sest iga õpilane tahab mõnel nädalavahetusel kodus käia. Kui kooli jõudmiseks peab ümber istuma või kui terve stipp kulub sõidule, siis jääb Sisekaitseakadeemia nende õppurite valikutest välja.

Kindlam on leida tudengikandidaate piirkonnast, kuhu neid pärast stuudiumi lõppu tööle oodatakse. Üks lahendustest on eelkutseõpe, mis on alates möödunud õppeaastast Kohtla-Järvel toimunud. Huvilisi sai nii palju, et vene gümnaasium oli sunnitud väiksema keeleoskusega kandidaadid välja jätma ning avasime 32 õpilasega klassi. Selleks et napp eesti keele oskus õpihuvi ei pärsiks, otsustasime õppeaasta algul teha vene kooli õpilastele spetsiaalse päästekeele kursuse. Sellele järgnes eestikeelne päästekoolitus gümnaasiumis. Õpetajate selgituste kohaselt kergendas eelnenud erialaline keeleõpe märkimisväärselt sisulist õpet.

Juhul, kui need vene emakeelega noored tulevad Sisekaitseakadeemiasse õppima ning veedavad eestikeelses keskkonnas veel kolm aastat, on nende keeleoskus täiesti piisav meie sisejulgeolekuametkondades töötamiseks.

Kombineerides eelkutseõpet infopäevade, lisakeelekursuste ja spetsiaalse stipendiumiga, loodame Sisekaitseakadeemiasse õppima saada nii palju vene emakeelega noori, et sisejulgeolekuasutustes oleks tagatud kriitiline hulk nii eesti kui ka vene keelt suurepäraselt valdavaid töötajaid. Puudulik keeleoskus või ebapiisav hulk koolitatud sisejulgeolekutöötajaid ei tohi saada küll põhjuseks, et mõni kuritegu jääks avastamata või meie üldine turvalisus oleks ohus.