Liisa Steinby: miks meil aega ei ole?

Liisa Steinby Foto: Erakogu

Teatud mõttes keerles modernsus aja ümber. Aeg oli modernsuse korral meie käsutuses olev dimensioon, mis aitas maailma muuta, et see vastaks paremini inimeste vajadustele.

 Ent tänapäeva maailmas, nimetame me seda siis postmodernseks või kuidagi teisiti, ei ole aeg meile enam kutse asuda teostama seniolematuid võimalusi. Kuidas see nii läks?

Eelmodernsel ajal kuulus aeg vastandipaari aeg-ajatus. Kõik maised asjad olid ajalised ja mööduvad, sestap ka vähema tähtsusega, vähem «reaalsed» võrreldes ajatute ja oluliste asjadega, mida aeg ei suuda murendada. Selle aja kirjasõnast võib leida rohkelt kurtmist inimelu mööduva iseloomu üle.

Näiteks barokiajastu kirjamees Andreas Gryphius maalib luuletuses «Iseendale» meie silme ette rõhutatult tülgastava pildi inimkeha lagunemisest, ilmestades sellega meid kõiki ees ootavat asjade käiku: «Minu keha muud ei ole kui veenid, nahk ja luud. / Istumine on minu surm, lamamine valu ja vaev. / Sääred ise vajavad nüüd toetajat. / Mis on kuulsus kõrge ja nooruse au ja kunst? / Kui tund on käes, kõik põrmuks ja pihuks pudeneb. / Ja häda tapab meid kindlapeale.» Inimelu mööduva iseloomu «moraal» seisneb selles, et inimene ei peaks end millegagi siduma, vaid mõtlema lakkamatult ainult oma surematule hingele.

Eelmodernne ajakontseptsioon oli seotud inimelu käsitlemisega osana loodusest, mis seetõttu allub aja murendavale toimele, millest pääseb ainult surematu hing. Põhimõttelist muudatust aja mõistmises modernsuse ajal võib siduda ilmalikustamisega, mis toonitab rohkem inimelu kui surmajärgset igavikku, aga veelgi olulisem on modernsuses toimunud inimese ja looduse seose muutumine.

Nüüd ei ole inimene enam lihtsalt osa loodusest ja elujõe igavese kulu molekul, vaid võib olulisel moel ise mõjutada tingimusi, milles inimene oma elu elab. Alates valgustusest on modernsus pidanud nii ühiskonda kui ka inimesi ajaloo saaduseks, mis avab inimtegevusele sootuks uued väljavaated. Tulevik pole enam samade sündmuste lõputu kordamine, nagu arvati premodernsel ajal, vaid midagi, mida inimene saab kindlasti mõjutada oma tegudega.

Usk ühiskonna ja maailma vormitavusse vastavalt inimeste enda vajadustele käib käsikäes paremate tehnilise vahendite väljatöötamisega, mille abil loodust ümber kujundada, tuginedes selle juures teadmistele loodusseadustest. Sõnaga, inimest ei peeta enam lihtsalt looduse osaks, vaid olendiks, kes suudab tänu teadmistele loodusest pöörata olud enda kasuks.

Juba möödunud sajandil avastati, et pole niisugust sujuvat vabanemisprotsessi, mille kaudu inimkond või rahvad aja ja teadmiste olemasolul saaksid luua uue ja parema ühiskonna. Aeg võib küll olla inimese käsutuses, aga teiselt poolt võib tööstustegevuses hõivatud töölise kohta öelda hoopis vastupidist: töölise aeg on hoopis tööstustegevuse käsutuses.

Aeg, millele töölise tegevus on allutatud, on mehaaniliselt mõõdetav aeg, kella-aeg, mis koos ruumi mõõdetavusega on eeltingimus, millele tugineb looduslike protsesside tehniline kontrollimine, see tähendab masinakultuur. Juba 19. sajandi varajase industrialiseerimise ajal kõlas kurtmine, et uued masinad allutavad kasutajad oma võimule: tööline peab kehalist liikumist kohandama masina regulaarse liikumisega.

Esimesena lõid häirekella tööliste kui masinaosade dehumaniseerimise pärast Schiller ja romantikud. Noor Marx kirjeldas «Majandusteaduslikes ja filosoofilistes käsikirjades 1844. aastast» üksikisikute allutamist tööprotsessile tööstuskapitalismi tingimustes protsessina, mis toob kaasa võõrandumise: töölise aeg ja töö ei kuulu enam talle, vaid ta peab alluma masinale, mis toodab kaupu, mis ei kuulu talle. Töölise ainuke vabadus on kasin puhkeaeg.

Alates 1970. aastatest on eriti Ameerika teoreetikud kinnitanud, et me elame nüüd postmodernsel ajal. Selliste teoreetikute, näiteks Fredric Jamesoni kinnitusel tähendab postmodernism meie kogemuse vabanemist ajalikkusest ja muutumist ruumiliseks: me ei tunneta ümbritsevat maailma mitte üksteisele järgnevate sündmustena, vaid erinevate kvaliteetide üheaegsusena.

Jameson kõneleb postmodernsest kogemusest kui skisofreeniast: kogemuse pidevuse puududes ei suuda me oma kogemust sünteesida, nii et see jääb põhimõtteliselt ebapidevaks ja hetkedest koosnevaks nagu skisofreeniku maailmapilt. Sünteesivõime puudumise tõttu on postmodernne subjekt nõrk, suuna kaotanud, lausa lagunenud.

Teda on nimetatud ka nomaadiks (Braidotti), sest ta kohaneb eri ruumidega, millesse ta satub. Tegu on subjektiga, kel puudub «tõeline mina», mis jääks samaks sõltumata oludest, või üldse igasugused eriomased tunnused.

Niisiis, aeg pole enam subjekti käsutuses, see ei ole enam midagi, milles ta saaks teoks teha oma lootused maailma või kas või ainult enda elu osas. Et aeg pole enam meie käsutuses, ei ole meil ka vaba valikut, vaid me lihtsalt hulbime erinevate hetkekvaliteetide meelevallas.

Kuid see pole ilmselgelt kogu tõde meie tänapäevase ajakogemuse kohta. Isegi mööndes, et me tunnistame postmodernset «ajalikkuse lõppu» ja selle tulemusena suuna kaotamist, isegi kogemuse lagunemist, on tegelikult terve hulk ajalikkusi, milles me elame ka tänapäeval, näiteks päeva ja öö või aastaaegade vahetumine ning inimelu «loomulik» kulg lapsepõlvest üle nooruki-, täiskasvanu- ja raugaea surmani.

Siinkohal tahan aga kõnelda ühest konkreetsest ajalikkuse laadist, mis minu arvates määrab kindlaks meie eksistentsi, meie tegevuse ja meie ajatunnetuse palju võimsamalt kui postmodernne «ajalikkuse kaotamise» tunne, võib-olla isegi võimsamalt kui looduse korrapärased tsüklid.

See on enesestmõistetavalt inimeste sunnitud kohanemine protsessidega, mis käivad mehaanilise kella aja järgi. Vajadus kohandada oma tööd ajale, mida ei ole kindlaks määranud meie ise, ei määra tänapäeval mitte ainult tööstustegevuse, vaid peaaegu igasuguse töö kulu, ka näiteks õppe- ja teadustöö ülikoolides. Me oleme täiesti selgelt kaotanud võimu aja üle, samal ajal kui meie üle valitseb standarditud tööprotsess, mis on kindlaks määratud tootmisühikutega ajaühiku kohta.

Võib lausa öelda, et meil enam ei ole aega, vaid ajal oleme meie. Põhjuseks on just see, et kõik, mida me teeme, ja kuidas me teeme, on kindlaks määratud standardse tööprotsessiga, sealjuures on nõutav maksimaalne tõhusus ja maksimaalne toodang, mis jätab meile väga vähe aega ja võib-olla isegi veel vähem energiat ja paindlikkust käituda puhkeajal kuidagi teisiti.

Lisaks sellele, et tööl hoiab meid kindlalt oma võimuses meist võõrandunud aeg, on tänapäeva tarbimiskultuur võtnud üle meie puhkeaja, mis seeläbi on samuti muutunud võõrandunud ajaks. Meilt eeldatakse puhkeaja kulutamist ostlemisele, sest tarbimiskultuur paneb meid uskuma, et me teostame oma sügavaimat mina ostetavaid tooteid valides.

Ma tahan paari näitega tõestada, et see tänapäeva ajakogemuse aspekt ei ole tänapäeva kirjanduses märkamata jäänud, mis tähendab, et postmodernne «ajalikkuse lõpu» kogemus ei ole ainuke ajakogemus, mida kirjandus käsitleb. Seda ajalikkust, milles inimese elu on seotud töö ajalikkusega, kirjeldatakse tänapäeva kirjanduses ärielu uudsete vormide lahutamatu osana, milles ajalikud protsessid on sama määravad nagu traditsioonilistes tööstuslikes protsessides, aga vähem ennustatavad.

Näiteks Soome kirjanik Kari Hotakainen kirjeldab romaanis «Ihmisen osa» (2009) kahe kuvandimüüja, kes töötavad firmadele ärikuvandeid loovas ettevõttes, kurnatust ja sisemist tühjust. Töö imeb inimese nii täielikult tühjaks, et see röövib neilt puhkeajagi – nad suudavad vaid korrata sama (võõrandunud, manipuleerivat) käitumist nagu töö juures.

Mitmed tänapäeva romaanid kõnelevad tänapäeva finantsmaailmast, nagu ka näiteks Ameerika autori Don DeLillo romaan «Cosmopolis» (2003). Neis romaanides on aktsionäride elu täielikult seotud aktsiaturu või valuutakursside ennustamatute muutustega: need on uued «loodusseadused», mis erinevalt sellest, mida me loodusseadustelt ootame, ei ole kuidagi läbipaistvad ega usaldusväärsed.

DeLillo «Cosmopolises» kaotab multimiljonär Eric Packer, kelle silmis on ­ainuke reaalsus monitoril jooksvad vahetuskursid, valuutaga spekuleerides kogu varanduse üheainsa päevaga. Soome kirjaniku Karo Hämäläineni romaanis «Erottaja» (2011) määrab töö finantsmaailmas kindlaks peategelaste elutempo ja võtab õigupoolest nende üle võimu.

Neis romaanides esitatakse tänapäeva tööd neoliberaalse kapitalismi tingimustes, eriti just mittemateriaalsete toodete (mida võib pidada teatavas mõttes manipulatsiooniks) loomist ja müümist ning finantstegevust tegelaste «ajakasutuse» määrajana, niisiis näidatakse, kuidas töö võtab üle nende aja.

See, et meil on hetkega ligipääs rohketele aktsiaturu ja valuutakursside andmetele ja me võime nende muutumist jälgida reaalajas, annab meile ainult näiliselt positsiooni aja kontrollimiseks – tegelikult naelutab see meid jäägitult monitoride ette ja kinnistab meisse teadmise, et iga hetk võib juhtuda midagi ootamatut.

Kui võim aja üle seda mõõdetavaks muutes pidi esialgu teenima inimkonna huve ning sillutama teed jõukusele ja vabadusele, siis nüüd on selgunud, et see on toonud kaasa sootuks vastupidise tagajärje.

Nii nagu masinad, mis mõeldi välja inimeste vabastamiseks raskest füüsilisest tööst, orjastasid töölised (ehkki vabastasid raskest tööst siiski mõned, nimelt masinaomanikud), nii on ka aja valitsemisest tööl ja majanduses tänapäeva postindustriaalses kapitalismis saanud tööliste ja aktsionäride orjus.

Modernne ideaal elu paremast juhtimisest aja parema valitsemise abil on niisiis meie postmodernses maailmas, hilise või neoliberaalse kapitalismi maailmas teostunud düstoopiana. Meil ei ole aega – ajal oleme meie.

Liisa Steinby on Turu ülikooli kirjandusteaduse professor. Essee põhineb 3. juunini Tallinna Ülikoolis toimuva Rahvusvahelise Filosoofia ja Kirjanduse Assotsiatsiooni 36. aastakonverentsil peetaval ettekandel. Korraldajateks on TLÜ ja Eesti Kirjandusmuuseum.