Professorid: kuluefektiivsus ei ole riigi ainus mõõdupuu

Foto: Postimees.ee

Tartu Ülikooli professor Raul Eamets ja Tallinna Tehnikaülikooli professor Rainer Kattel kirjutavad, et erasektoris tegutsevatel inimestel on sageli arusaam, et suurus on tähtis ja Eestis on avalik sektor liiga suur, ametnikke liiga palju. See on hukatuslik lähenemine.

Kui juba nimeliselt nõutakse vastust, väitega, et maksumaksja raha eest peetakse meid üleval, siis tuleb natuke selgitada.

Ettevõtja Jaak Nigul tõstatab väga olulise teema, avaliku sektori rolli majanduses ja ametnike vastutuse (PM 29.05). See on väga oluline diskussiooniteema ja on hea, et asja üle arutletakse.

Artikli algusega oleme igati nõus, meil on hulgaliselt registreid, kokku on kogutud palju kasulikku informatsiooni. Samas registrite ristkasutus ja erinevatest allikatest andmete kombineerimine on lapsekingades. Selles mõttes oleme selle kriitikaga täiesti nõus.

Samas tuleb aga silmas pidada sedagi, et sageli on andmete ristkasutamine piiratud üksikisiku õiguste kaitsmise tõttu. Nii et ühtpidi tahame saada rohkem informatsiooni, teistpidi tahame rohkem privaatsust.

Aga mingil hetkel läheb Niguli jutt lahmimiseks, sest koos veega heidetakse ka laps hoogsalt vannist välja. Võib-olla oli see diskussiooni tekitamiseks vajalik, muidu keegi ei viitsiks vastu kirjutada.

Kõigepealt arvudest – suurte arvudega on hea vehkida, need jäävad meelde. 160 000 avalikus sektoris, tore on, aga unustame ühe pisiasja – suure osa sellest moodustavad arstid ja teised tervishoiutöötajad ning haridussektor, see tähendab õpetajad. Avalikus halduses ehk puhtalt riigiametnikke on umbes 40 000 ehk veidi vähem kui 160 000.

Väga suur osa kõrgharidusest on praegu tasuline, eriti teatud valdkondades, näiteks sotsiaalteadustes, kus on 38 protsenti tudengitest ja 84 protsenti õpib oma raha eest. Maksumaksja rahaga siin suurt midagi pistmist ei ole. Niisiis ei pea väide, et maksumaksja rahaga peetakse ülal sotsiaalteadlasi, eriti vett.

Kuigi Niguli kriitika ametnike ebakvaliteetse tegevuse kohta on paljuski põhjendatud, tuleb siiski silmas pidada, et avalikku sektorit on küll lihtne kritiseerida, ent raske muuta.

Avalikku sektorit on lihtne kritiseerida seetõttu, et riik peab tegelema asjadega, millega erasektor üksi hakkama ei saaks, näiteks julgeolek, turvalisus, keskkonnahoid jne. Samas on raske neid valdkondi üheselt mõõta ja öelda, et minu maksuraha eest saime kolm protsenti rohkem julgeolekut.

Seetõttu on rahulolematus paratamatu ja kindlasti ka hea, sest kriitika aitabki ametnikel asju uuesti, teise nurga alt ja ehk ka paremini läbi mõelda. Teisest küljest on avaliku sektori toimimist raske muuta, sest riik peab tagama kõigile inimestele võrdväärse kohtlemise.

Kui erasektoris on riski võtmine õigustatud, siis avalik sektor seda endale lubada ei saa. Ja kummalisel kombel on see meile kõigile hea, et avalik sektor ei muutu kiiresti, sest nii on tagatud, et ei Niguli, Katteli ega Eametsa sõna ei maksa liiga palju.

Erasektoris tegutsevatel inimestel on sageli arusaam, et suurus on tähtis ja et Eestis on avalik sektor liiga suur, ametnikke liiga palju. See on liiga mehaaniline lähenemine. Riigi tegutsemist pelgalt kuluefektiivsusega mõõta ei ole ainult lühinägelik, vaid ka hukatuslik.

Kuluefektiivsuse mõttes ei peaks riigikohus ega haridus- ja teadusministeerium olema Tartus, vaid Tallinnas. Samas ühiskonna sidususe tõstmise ja regionaalse ebavõrdsuse vähendamise seisukohalt oleks kasulik hoopis palju rohkem ministeeriume ja riigiasutusi Tallinnast välja viia.

Sarnaseid alternatiive leiame igast riigi tegutsemise valdkonnast. Seetõttu ei olegi oluline, kui palju on ametnikke, kui suur on maksu- või laenukoormus. Üksikuid numbreid fetišeerides jõuame ruttu selleni, et omariiklus on suhteliselt mõttetu lõbu. Avaliku sektori toimimise mõõdupuu on esmalt ikkagi see, mis on meie eesmärgid ja kas riik neid täidab.

Soomes on avaliku sektori osa väga suur, millegipärast tahavad siiski meie inimesed sinna tööle minna, mitte vastupidi.

Sama kehtib ka avaliku sektori laenamise kohta. Eestis on saanud avaliku sektori mittelaenamisest samuti omamoodi fetiš, et justkui oleks igasugune laen olemuslikult halb. Sageli on selle põhjuseks arvamine, et riik peab ka rahanduslikult käituma nagu perekond – kulutada tohib ainult nii palju kui teenid.

Kuna aga riik peab püsima ja mõistlikul moel teenuseid pakkuma ka aastakümnete pärast, võib laenamine olla (mitte ei pea olema) riigi jaoks majanduslikult väga mõistlik. Kui oleksime kümme aastat tagasi laenu võtnud ja Tallinna-Tartu tee valmis teinud, siis oleks see tee meil olemas, praegu ehitame seda 50 aastat ja see läheb palju kallimaks.

Teisisõnu, riigi tegevust peaks alati iseloomustama pikk perspektiiv ja selles tegutsedes võivad praegused kõrgemad kulud tuua tulevikus olulisi tulusid.

Nüüd natuke ühest üldisemast probleemist ehk vastus ühele esitatud küsimusele. Kas see on hea või halb, kui Tartu Ülikooli lõpetajatest natuke üle poole läks tööle avalikku sektorisse. Jälle tuleb arvestada, et siin on sees ka arstid ja õpetajad.

Meie arvates viitab see tõsisele probleemile meie ettevõtluses ehk me viskaksime kivi erasektori kapsaaeda. Tänapäeva maailma majandus liigub paljuski teadmustöötaja suunas, see tähendab, et kvalifitseeritud töötaja peab oskama kasutada arvuteid, väga keerulisi masinaid ja seadmeid.

Kõik märgid viitavad selgelt kõrgharidusega tööjõu osa suurenemisele Euroopas. Odavad töökohad lähevad Aasiasse. Kui palju on praegu ettevõtjaid, kes avalikult ajakirjanduses deklareerivad, et on vaja rohkem kvalifitseeritud tööjõudu?

Ausalt öeldes peale Skype’i ja mõne teise selletaolise IT-firma rohkem ei meenu. Arusaamine, et kõige kasulikum on müüa töödeldud saematerjali, mida teevad kutseharidusega töömehed, ei ole jätkusuutlik, see ei saa olla Eesti majanduse tuleviku mudel.

Ametnike vastutusest ka mõni rida. Üldiselt peaks kehtima põhimõte, et ametnik määratakse oma kohale ja see tähendab, et ta võetakse sealt ka maha, kui midagi valesti läheb. Poliitikud valitakse oma ametikohale ja nende puhul peaks kehtima tagasiastumine, kui kuskil midagi valesti tehakse.

Seega süüdistada rahandusministeeriumi kantslerit liiga optimistliku eelarve vastuvõtmises on ilmselge liialdus ja näitab poliitikamehhanismide mittetundmist. Priiskav eelarve kriisi ajal on ikka poliitikute kokku keeratud, mitte ametnike tehtud.

Rumalust ja laristamist ei saa õigustada avalikus ega erasektoris. Erasektoris minnakse pankrotti, kui poliitikud appi ei tõtta. Näitena on  Kreeka võlakriis ja Prantsuse pangad. Aga eks ole meilgi ettevõtjaid, kes poliitilise kapitali peal elavad. Nii on musti lambaid mõlemal pool.

Avalikus sektoris vastutavad rahva poolt paika pandud otsustajad. Paraku on teflonpoliitik muutunud meil poliitikas tavaliseks mõisteks, nii et suurt tagasiastumiste lainet oodata ei ole. Ja eks sellest võib ka aru saada, me ise ju valime neid inimesi aina uuesti tagasi võimule.

Järelkaja Jaak Nigulilt

Vaatamata mulle meediast jäänud muljele, et on toimunud päästjate hulga suurem vähendamine, pean tunnistama oma viga. Päästeameti personaliosakonna andmetel oli 2010. aastal päästekomandode koosseisus 1776 päästjat, praegu on 1778. Kuid olen endiselt veendunud, et üheksa komando sulgemise asemel oleks riik võinud koondada näiteks sada statistikut.

Artikli toimetamise käigus oli läinud kaduma üks ettepanek: ametikohaga seoses kriminaalkaristuse saanud ametnikele tuleks kehtestada eluaegne keeld töötada avalikus sektoris, ka osutada ise või töötada firmades, mis osutavad teenuseid avalikule sektorile.

Eesmärgiks on, et Ivo Parbused või Elmar Sepad ei «satuks» pärast vanglast pääsemist jälle maksumaksja palgale.