Poliitiline korruptsioon: tavanorm, maitsevääratus või süütegu?

Jüri Saar Foto: Toomas Huik

Sel nädalal on mõistetavalt palju räägitud poliitilise kultuuri nõrkadest külgedest. Tartu Ülikooli kriminoloogia professor Jüri Saar kirjutab poliitilise korruptsiooni olemusest, selle ühiskonnaohtlikkusest ja avaldumisvormidest Eestis.

Korruptsioon on läänemaises poliitilises kultuuris tsentraalne ja tundlik teema, sest iidsetest aegadest on teada, et «iga inimest laastab, korrumpeerib paratamatult võim teiste üle ja absoluutne võim teeb seda absoluutselt».

Eestis vaadatakse neile asjadele siiani mitte nii tähelepanelikult, kui oleks vaja. Praegu toimuv arutelu korruptsiooniseaduse üle pole suuremat avalikkuse huvi äratanud, sest siinset olukorda hinnatakse endiste sotsialismimaade ja Nõukogude liiduvabariikide taustal pigem heaks.

Tegelikult jäädakse uues redaktsioonis tegelema tehniliste küsimustega, korruptsiooni elementaarsete vormidega, milleks on pistised ja altkäemaksud, tulude deklareerimata jätmine. Kes täpselt ja kuidas oma tulusid peaks deklareerima või kas arstile tänutäheks toodud šokolaadikarp on pistis või mitte, või kuidas täpselt piiritleda vastutavate ametiisikute ring? Kas riigikogu liige võib tegelda eraettevõtlusega või raha eest valijate meele lahutamisega, kas teda kaitseb puutumatus?

Laias tähenduses korruptsiooni põhisisu jääb taas kord kõrvale, sest Eesti tippotsustajad keelduvad probleemi sügavust nägemast. Tüüpiline näide on riigikogulase eetikakoodeksi senine käekäik, kui püütakse teha nägu tegelemisest, kuid mis põrkub pidevalt justkui nähtamatu seina vastu.

Transparency International defineerib poliitilist korruptsiooni poliitikutele usaldatud võimu kuritarvitamisena avalike huvide arvel. Kindlasti ei saa poliitilist korruptsiooni käsitleda üksnes kui mõne erakonda (parteisse) kuuluva inimese majanduslikult omakasulist käitumist.

Poliitiline korruptsioon on seotud poliitilise kultuuriga, mis aktsepteerib ametist tulenevate õiguste kasutamist erahuvides (nt hüvede saamisel, võimupositsiooni kindlustamisel) ning ei pea seda teatavates piirides keelatuks ega ka ebaeetiliseks. Kultuuri tüüpi, mis soodustab endeemilist korruptiivsust, kus kogu süsteem keskendub patrooni-alluva suhte ümber, võib nimetada klientelistlikuks.

Ka klientelistliku kultuuriga ühiskondades tuntakse korruptante, neid määratletakse aga kui isikuid, kes ei suutnud piiri pidada ja sirutasid käe valitseja taskusse ning eksisid reegli vastu, mille järgi «ära hammusta kätt, mis sind toidab». Selline arusaam korruptsioonist pole sama mis lääne kultuuriruumis, kus peamine panus korruptsiooni ärahoidmiseks tehakse võimu läbipaistvusele ja vastutusele allapoole.

Klientelistlikus kultuuris on vastutus suunatud üles ning vastastikused õigused ja kohustused pole tasakaalus, sest vastutus alluvate ees puudub või on ebaproportsionaalselt väike. See, et võimul olev valitseja ise on korruptant, ühiskonna ja ühisvarade arvel parasiteerija, ei mahu üldiselt klientelistlikesse arusaamadesse.

Poliitiline kultuur on laiem väärtuste ja arusaamade süsteem, mis loob tausta võimusuhete toimimisele ühiskonnas, suunates inimeste käitumist. Poliitiline korruptsioon võib olla latentne sotsiaalne hälve mitte ainult tavapärases mõttes, kus suur hulk korruptiivseid tegusid jääb tuvastamata. Poliitilise korruptsiooni latentsus sarnaneb haigusega, mida ei osata õieti karta ega diagnoosida, ravimisest rääkimata.

Korruptiivseid võrgustikke on võrreldud vandenõulaste paheliste võrgustikega, mis võivad viia riigi pantvangistamiseni, mil riiklike institutsioonide varjus toimub omakasuline tegutsemine, mis on vastuolus institutsioonide seadusest tulenevate eesmärkidega. Poliitiline korruptsioon on suuteline ajapikku hävitama sotsiaalse sidususe tüübi, sest kaob üldine usk, et võitjad olid tõesti paremad ja kaotajad väärisid oma saatust.

Veelgi kõrgema tasandi korruptsiooniga on asi keerulisem. Kui korruptsioon on üldiste ressursside kasutamine isiklikes huvides, siis sellise poliitilise korruptsiooni puhul kasutatakse üldisi ressursse grupilistes (näiteks parteilistes) huvides.

See pole sama kui mõne parteitegelase poolt tavatähenduses korruptsioonikuriteo või -väärteo toimepanek, vaid kõrgeima taseme korruptsioonivorm, tegelikult institutsionaliseeritud korruptsioon. Institutsionaliseeritud korruptsiooni seostatakse klientelistlike kultuuridega, mis funktsioneerivadki võimul olevate klannide jõuvahekordadel ja ressursside ülalt alla jagamisel.

Sel tasemel korruptsiooni puhul ei tunta endal olevat vähimatki personaalset süüd, sest saadakse varjuda kollektiivse toetuse mitmesuguste mentaalsete vabanduste taha (stiilis «teised teevad ka, veel hullemini teevad»).

Selle taseme korruptsioon on põimunud arusaamadega, mis on õige ja vale, mida tohib ja mida mitte, korruptiivsus seguneb fundamentaalsete väärtusarusaamadega, mis peegeldavad suhtumist omandisse, isikutevahelisse võimudistantsi, võrdsusse, tõesse.

Niisuguse poliitilise korruptsiooni tegelikud subjektid, teostajad on kollektiivsed moodustised, grupid-erakonnad või parteilisel printsiibil moodustunud grupeeringud. Poliitilise korruptsiooni tase võib olla kohalik või üleriigiline olenevalt sellest, millise võimupositsiooni vastavat poliitilist kultuuri esindav kooslus on saavutanud.

Sel tasemel poliitilise korruptsiooni puhul kasutavad parteid enda huvides üldiseks kasutamiseks ja hüvanguiks ette nähtud ressursse, sest märkamatult leiab aset parteide ja ühiskonna huvide samastamine ja segiajamine.

Unustatakse justkui, et partei on vaid grupp inimesi, keda seovad ühised huvid ning kellele ei üksikult ega ka omavaheliste kokkulepete kaudu pole antud kõigi inimeste esindamiseks monopoli.

«Kollektiivset korruptogeensust» võib tuvastada mitmesugustes vormides, millest võib välja tuua alljärgnevad (vt punktid 1–9 artikli all).

Loetletu iseloomustab suuremal või vähemal määral kollektiivsete subjektidena kõiki siinseid erakondi. Loetelust on näha, et mitte ükski loetletud käitumistavadest pole Eestis käsitletav seadusega vastuollu minekuna, s.o korruptsioonikuriteo või -väärteona. Neil teemadel on räägitud pigem viisil, nagu oleks keegi ebasündsal viisil õhku rikkunud. Tegijal ikka juhtub, ega sellepärast pea veel üle reageerima.

Vastupidi, selleks et poliitiline korruptsioon jääks halli tsooni, tehakse sihipäraseid jõupingutusi või suhtutakse probleemi ükskõikselt. Tüüpiline toimetamisviis on näiteks mõjuvõimuga kauplemise kuriteokoosseisu formaalne loomine.

Kirjeldatud käitumisviiside tolereerimine seostub (poliitilise) kultuuriga ja väärtustega laiemalt ning ainult karistusseadustiku koosseisude lisamise ja täpsustamisega pole olukorda võimalik parandada.

Oleme palju saavutanud, kuid tuleb minna edasi ja poliitika peab muutustega kaasas käima. Kardinaalsed pöörded Eesti poliitelus on vajalikud, meie poliitilises kultuuris ootab paratamatult uus lehekülg.

Esimene samm sellele teele minekul peaks olema meie poliitilise kultuuri hetkeolukorra nõrkade külgede ilustamata fikseerimine ja parandusmeetmete vajalikkuse teadvustamine. Viimaste aegade arengud, kus ka eri erakondliku taustaga inimesed püüavad oma poliitilisele aktiivsusele leida erakonnaväliseid kanaleid, on niisuguse vajaduse veenvaks tõendiks.

Autor on IRLi liige ning kuulub ka MTÜdesse Vaba Isamaaline Kodanik ja Korruptsioonivaba Eesti.

1 Poliitilise turujaotuse fikseerimine

Värskete tegijate tulek poliitikamaastikule on tehtud nii keeruliseks kui võimalik ja sisuliselt tegeldakse võimupiruka (ümber)jagamisega. Erakonnad võistlevad valijate häälte ja võimu pärast omavahel, kuid uute poliitiliste jõudude tõrjumiseks pannakse «seljad kokku».

Siia juurde kuulub igal võimalusel demagoogiline jutt sellest, kuidas Eestis olevat kõik poliitilised nišid juba täidetud, mis sarnaneb monopolide tegevusega turul, kui üritatakse sõlmida kartellikokkuleppeid. Tegelikuks tulemuseks on arengu hangumine ja stagnatsioon.

2 Riigi­ressursside kasutamine

Olulisim on siin parlamenti saanud parteide riigieelarveline kasvav heaolustamine. Parteid otsivad täiendavaid rahastamiskanaleid maksumaksjate arvel. 2003. a seaduse muudatus suurendas kolm korda selliseid rahavooge, nüüd räägitakse DASADest (või MSAdest) kui täiendavast kanalist.

Ka sedasorti rahastamise kindlustamisel leiavad parteid kergesti ühise keele, sest tegemist on erakondade ühishuvidega. Seda, et üldised huvid ei lange kokku parteide ühishuvidega, näitab muu hulgas avalikkuse eitav suhtumine parteide kasvavasse riigipoolsesse rahastamisse.

3 Valimis­süsteemi kallutamine võimu­vertikaali suunas

Parteikontor otsustab kas otseselt või varjatumalt, kes saab valituks. Inimeste valimisaktiivsus on taandatud väheoluliseks teguriks ega mõju lõpptulemusele. Kandidaatidel on ebavõrdsed võimalused, mis pannakse paika parteinimekirjadega, üksikkandidaadil on sisuliselt võimatu saada valituks, samuti arendada mingit reaalsete tulemustega poliitilist tegevust Riigikogus ka siis, kui ta valituks osutub. Võimu jätkuv koondumine Eestis parteide keskkontorite kätte on fakt.

4 Parteisisese demokraatia puudumine

Poliitilise kultuuri eripärade tõttu sõltub parteisisene demokraatia parteistruktuuris võimulolijate suvast. Parteide lihtliikmete kaasarääkimise võimalused oluliste otsuste tegemisel on jäänud üha ahtamaks ning üks nende põhiülesanne on näidata partei liikmeskonna arvukust. Samal ajal ei tea tänasel päeval enam keegi, kui palju on parteides liikmeid, sest partei liikmeks olekut saab sisuliselt kindlaks teha ainult siis, kui inimene soovib vahetada erakonda.

Paljud inimesed on parteide liikmed vaid vormiliselt, olles enda väljaarvamise protseduuri laiskusest või mugavusest jätnud tegemata, partei nimekirjast kustutamine on tehtud inimesele keeruliseks. Eesti poliitpraktikast on teada juhtum, kus üleriigilistel valimistel anti ühe partei poolt summaarselt vähem hääli, kui parteil oli liikmeid?!

5 Parteide sisevalimiste regle­­men­­teerima­tus

Erakondade juhtorganid kasutavad seda innukalt ja häbitult. Sisevalimiste tulemustega manipuleerimist ei ole väljaspool kitsast otsustajate ringi võimalik hinnata. Parteide juhtorganite valimiste ajal pannakse ringi sõitma «hääletajad», keda võidakse kasutada ka laiemalt, ning see, millisesse piirkonnaorganisatsiooni konkreetne inimene kuulub, on partei siseasi.
Nii võib nominaalselt suure liikmeskonnaga erakonnas saada võimule ja olla võimul suhteliselt väikesearvuline aktiivne ja võimuhimuline grupp.

6 Andam parteikassasse

Partei lihtliikmetesse suhtutakse samamoodi, kui omal ajal suhtuti reakommunistidesse, kelle peamine roll oli liikmeskonna arvuline suurendamine ja vastutasuks parteiline «katus».

Praegustel erakondadel pole erinevalt komparteist liikmemaksude tasumise kohustust – pole kuulda olnud ühestki juhtumist, mil keegi oleks erakonnast välja arvatud liikmemaksu tasumata jätmise pärast.

Võimuparteid maksustavad oma liikmeid pigem otseses mõttes, võttes kümnist neilt, kes on saanud töökoha tänu parteile (loe: parteisse kuulumisele), sisuliselt tunnistades sellega must valgel poliitilise korruptsiooni olemasolu.

7 Ühiskonnaelu politiseerimine

Erakonnad püüavad laiendada mõju valdkondadesse, kus parteilist asjaajamist olla ei tohiks. Laialdane politiseerumine on poliitilise korruptsiooni taastootmise pidev mehhanism, mis on seotud kontrolli kehtestamisega avaliku teenistuse üle. Kõik, ka väliselt mitteparteilised valdkonnad (nt meditsiin, spordialad, kunstiliigid) omandavad sümboolse parteilise tähenduse ja poliitilise värvingu. Rääkimata pidevast survest politiseerida meediat ja õiguskaitseametkondi, mis on riigi stabiilsusele lausa hukatuslik tendents.

8 Sund­parteistamine

Uute parteiliikmete värbamine eri tasemel liidrite hulgast, nende sidumine lojaalsuse kaudu erakonnaga. Tehakse n-ö ettepanekuid, millest ei saa keelduda ja mille vastuvõtmise korral sattutakse personaalsesse sõltuvusse. Inimesed, kes kaotavad «parteilise süütuse», kaotavad koos sellega sageli usaldusväärsuse väljaspool erakonda. Sunnitud lojaalsus tekitab erisuhte inimese ja erakonna vahel, sundparteistamise protsess sarnaneb värbamisega, vastastikuse sõltuvuse tekitamisega. Mida rohkem on sõltlasi, kes kardavad konkreetse partei, teatavate isikute võimult lahkumist, olukorra läbivalgustamist, seda kindlam on partei seljatagune.

9 Atavistlik tung uute territooriumide hõlmamiseks

Omavalitsused muudetakse üha enam riigi ressursside jagamise kontoriteks, mitte kohalike inimeste huvisid väljendava reaalse võimu teostajateks.

Parteid raporteerivad uhkusega, mitme omavalitsuse juhid neil on õnnestunud värvata, viimastel tegelikku valikut jällegi pole, sest ressursse jagatakse teatavasti keskvalitsuse otsustega. Isikuid sõidutatakse parteilisteks muudetud ametipositsioonide kaudu ringi mööda Eesti omavalitsusi, millest suuremad muutuvad ise samasugusteks monopolideks, vürstiriigikesteks.

PS Postskriptum

Sel teisipäeval lahvatanud Reformierakonna annetuste skandaali tuleb vaadata lülina poliitilist korruptsiooni peegeldavate nähtuste kogumis, mis ei puuduta ainult ühte konkreetset erakonda.

Niisuguste kahtluste tegelikuks tagajärjeks on Eesti poliitilise süsteemi usalduse jätkuv vähenemine ja legitiimsuse kaotus siinsete inimeste silmis; need sulavad nagu kevadine lumi ja selle vastu aitab üksnes poliitikute suurem vastutus ja valitsemise läbipaistvus.

Loo kindlatele aspektidele ja persoonidele annavad õigusliku hinnangu meie uurimisametkonnad, kuid oht, mida endast kujutab erakondadele annetatud must raha, on päevselge ka siis, kui erakondade juhid seda ohtu vähendada üritavad.

Erakondadesse kuuluvate inimeste nõudlik ausus ja kellegi väärkäitumise korral vilepuhumine peab saama levinud praktikaks, et murda vaikimis müür ja kollektiivse lojaalsuse surve.

Juhtum kinnitab veel kord, et poliitilise korruptsiooni ärahoidmisest ja väljajuurimisest on kujunenud Eesti julgeoleku vaieldamatu prioriteet.