Ahto Lobjakas: kapist välja

Ahto Lobjakas. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et Silvergate’i jälgides on tunne, nagu oleks valitsus nädalaks NO99 lavastajad enda juurde võtnud ja sünnib uus, eriti küüniline poliitika piiride katsumine.

Kui oleks olemas keegi jumala-silmaga kõrvaltvaataja – ja kui teda Eestis toimuv huvitaks –, võiks tal olla raske uskuda, et Reformierakond võtaks tõsiselt Eesti avalikkust (või et Eesti avalikkus võtaks tõsiselt Reformierakonda). Suures plaanis, ideede, ideaalide ja põhimõtete tasandil ei saa Silvergate’i ümber toimuv olla muu, mõtleks selline kõrvaltvaataja, kui mingi vabatahtlik üleühiskondlik farss. Võib-olla on valitsus nädalaks ajaks lasknud kulisside taha NO99 lavastajad, toimub «Ühtne Eesti 2», uus ja eriti küüniline poliitika piiride katsumine?

Võimalus, et elu ületab kunsti, võib sellise kõrvaltvaataja jaoks jääda adumata. Seda õigusega, arvestades, kuidas Eesti poliitilised skandaalid pea eranditult jälgi jätmata ja pealtnäha mitte eriti traumaatiliselt vaibuvad. Erakondade ladvikud on kummis teflonpoliitikutest. Aga vähemalt Eesti enda avalikkus peaks nüüd joone tõmbama, «siiamaani ja mitte kaugemale» – vastasel juhul võib ta olla määratud passiivselt vaatama «sellesama igavest kordumist» (osundades Nietzschet).

Alustada võiks ehk vabastavast huumorist, et siis jõuda tõsiasjadele näkku vaatamiseni ja ehk lõpuks ka nende õigete nimedega nimetamiseni. Esitlegem selleks veel kord selle tragikomöödia keskseid tegelaskujusid ja nende repertuaari. Meil on peaminister, kes ütleb, et partei rahaasjadest talle ei räägita, ise ta parteikassasse annetusi ei tee, ning Meikari ja justiitsministri sõnasõjas «usub» ta justiitsministrit.

Meil on justiitsminister, kes ütleb, et kaalul on Meikari sõna tema vastu – aga vahet pole, sest avalikkusele täiesti vastuvõetavat süsteemi raha ja võimu kokkupuutumise reguleerimiseks polegi kusagil võimalik luua. Lõpuks on meil reasõdur-rahamesilane, kes pakub usutluses, et võis «tõenäoliselt» müüa kuldmünte partei rahastamiseks.

Jätame siin kõrvale pisemat sorti irooniamomendid (riigi peaminister ei saa hakkama partei eest vastutamisega; justiitsminister ei usu õigluse võimalikusse; Reformierakonna parteisõdurid kohtlevad materiaalseid väärtusi sama tõsiselt kui hipid). Keskendume peamisele, silp silbi ja mõiste mõiste haaval: suured summad sularaha liikusid avalikkuse eest salaja – anonüümseks jäänud annetajatelt «tankistide» kaudu – valitsuserakonna käsutusse.

Kategooriad, milles me mõtlema peame, ei ole mitte, kas sellise erakondade rahastamissüsteemi võiks asendada mõne teisega või kas Meikari paljastused (millele on lisandunud piisavalt taustakinnitusi) on seadusesilma ees vettpidavad või mitte. Küsimused, mida tuleb endale – ja valitsusele – esitada, on järgmised. Kes vastutab? Mida selle raha eest tehti? Mida tähendab Silvergate Eesti julgeoleku jaoks?

Esmajoones ongi võtmeküsimuseks Eesti julgeolek. Unustage Herman Simmi ligipääs NATO paberitele ja Edgar Savisaare amatöörlikud katsed Venemaalt kampaaniaraha hankida. Me räägime valitsuserakonnast. Iga vähegi ratsionaalsele Venemaa luuretöötajale oli vähemalt üle-eelmiste valimiste ajaks selge, et Savisaar ei jõuagi ettenähtavas tulevikus Toompeale.

Soovides mõjutada Eesti käitumist, otsides luureinfot, kompides riigi nõrkusi, kumb on sellise vaenlase jaoks ratsionaalsem: püüda korrumpeerida end nurka mänginud Keskerakonda või kaheksandat aastat võimul olevat Reformierakonda?

Mõlemad, tuleb nüüd välja, on avatud mustale rahale, aga ainult ühel juhul ostaks selline raha reaalset mõju valitsuspoliitikutele (rääkimata šantažeerimisvõimalustest). Võimu, sularaha ja mustade kassade maailmas ei saa midagi välistada, selles on justiitsministril õigus.

Vaid veidi vähem ohtlikud Eesti ühiskonna vaatepunktist on korruptsioon, ümbrikupalgad, rahapesu – kõik praegusele olukorrale vabalt kohaldatavad mõisted. Järgmises Transparency Internationali tunnetatud korruptiivsuse edetabelis ootab Eestit häving. Peab ootama, muidu on meie ühiskonnaga midagi pöördumatult valesti.

Vähim, mis Eestit peaks praegu ähvardama, on täiemääraline usalduskriis võimu suhtes. Sest mis on jäänud võimuerakonna aktivasse? Vaid avalikkuse hea usk sellesse, et peaminister, justiitsminister ja nende kolleegid jäävad ka kõige suuremas kiusatuses, kõige korrumpeerivamates oludes põhimõttekindlateks poliitikuteks, kelle jaoks on ülim kohus teenida Eesti ja tema kodanike huve.

Naastes huumorilainele: Silvergate võib muu hulgas ära seletada selle, miks Reformierakond (teiste seas) on nii huvitatud maailmavaate arendamisest. Sest, tuleb välja, maailmavaadet õhtumaises mõttes meie erakondadel ei olegi. On vaid oportunism.

Üks esmapilgul positiivne aspekt, mis Silvergate’il võib olla, on see, et see paistab ennustavat broileritele mihklipäeva. Kuid siingi on vähe positiivset riigi või ühiskonna arengu seisukohast peale avaliku kahjurõõmu tagasihoidliku valuvaigistava rolli.

Poliitilise prügikala heitmine lõvidele osutab lihtsalt sellele, et Eesti erakondades toimib midagi dedovštšina-laadset: reasõdurid peavad parteiredelil edenemiseks tegema väga musta tööd, mida liidrid saavad «usutavalt eitada» ja vajadusel reasõdurite süüks panna. Kui see nii on, siis tuleb neid, kes tulevas broilerite Ragnarökis ellu jäävad, vaadata väga suure eelarvamusega.

Siit kerkib omaette küsimus erakondadest Eestis, nende funktsioonist ja vajadusest. Silvergate’i valguses on veel raskem vältida muljet, et erakondade näol on tegemist millegi muu kui «võimuhõive» (võrdle state capture) mehhanismidega, mille on loonud ettevõtlikud indiviidid eesmärgiga koloniseerida läänest imporditud (julgeolekukaalutlusel vajalikud) struktuurid ja seeläbi osaleda konkurentsis võimu pärast riigis.

Mis Eestit ähvardab, on võimu totaalne naeruväärsus oludes, kus kellelgi pole sellest sooja ega külma. Mida peale hakata, ei tea praegu ilmselt keegi. Aga alustada tuleb parteidest.