Juhtkiri: huulepulk põrsale

Tark kaitse ei tohi olla kärpepoliitika viigileht

Üks vastuolulisi punkte sel nädalavahetusel Chicagos koguneva NATO tipp-kohtumise päevakorras on nn tark kaitse. Põhimõtteliselt võiks see olla positiivne: NATO liikmesriikide maksumaksjad näevad meelsasti, kui just kaitsekulutuste eelarvereal saaks ühe dollari eest aina rohkem. Paraku on see mitme riigi jaoks loosung, mis lubab külma sõja lõppemisele viidates ning USA huvidele ja võimsusele lootes hoopis julgelt kaitsekulusid kärpida.

Positiivsed näited, mida seejuures tuuakse – Balti õhuturbe koostöö ning Prantsusmaa ja Suurbritannia mereväe koostöö – pole seotud selle loosungiga. Koostöö NATO sees toimis juba enne, kui Euroopa pealinnades kärpepoliitikale viigilehti otsima hakati.

Nii nimetas Eesti esindaja NATOs Jüri Luik möödunud nädalavahetusel Tallinnas toimunud Lennart Meri konverentsil NATOt ennast targaks kaitseks, mida see ju ongi: riigid ühinevad, et olla koos tugevamad. Kuid allianss on tugev ainult siis, kui selle liikmed sinna panustavad, ka rahaliselt.

Euroopa senise poliitika jätkudes võime end ebasoodsa arengu puhul leida nurka surutult, olukorras, kus alliansi liikmetel pole ei poliitilist tahet ega ka sõjalist võimekust üksteist aidata.

Selles olukorras kavaldamisest ei piisa, valmisolek kasutada enese kaitsmiseks jõudu peab olema tuntav. Nii on kriitikud tarka kaitset võrrelnud juba seale huulepumati määrimisega, kuigi siga see ju ei muuda, nagu ei vähenda tark kaitse julgeolekuriske Euroopa ümber. Oma läbinähtavuses võib targa kaitse kontseptsioon julgeoluriske isegi suurendada.

Arvatakse, et üheks tippkohtumise põnevaimaks hetkeks saab Prantsusmaa uue presidendi François Hollande’i saabumine. Tema lubas oma valimiskampaania käigus Prantsuse üksused Afganistanist ära tuua juba selle aasta lõpus, aasta enne eelmise presidendi antud tähtaega ja kaks aastat enne NATO missiooni arvatavat lõputähtaega.

Kui rääkida loosungitest nagu «tark kaitse», siis tuleks meelde tuletada ka loosungit «koos sisse, koos välja». Sest prantslaste lahkumine tähendab lisakoormust kohale jäävatele liitlastele.

NATO vägede Afganistanist lahkumine on teine oluline teema, mida Chicagos arutatakse. Kuigi hetkel on vägede lahkumise ajaks pakutud 2014. aastat, võib see mitme hinnangu põhjal olla liiga optimistlik.

Värske kogemus lahkumisega Iraagist on selles osalenud liitlastel veel meeles. Sealt tuldi tulema enne, kui kohapealsed struktuurid olid valmis rahutagamist üle võtma, praeguseks on Iraak oma agressiivse naabri Iraani vasall.

Afganistanist lahkuma kiirustades võime tekitada olukorra, mis on maailma jaoks ohtlikum kui kaosesse jäänud Iraagis. Seepärast on ülioluline, et riigipead muretseksid Chicagos vähem oma sisepoliitilise populaarsuskõvera pärast ja keskenduksid otsustavalt lahenduste otsimisele.