Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Andres Arrak: elu võimalikkus valimisjärgses Euroopas

Majandusõppejõud Andres Arrak kirjutab, et heaoluühiskonna ja hoolekanderiigi mudel Euroopas on pankrotis, kuid valijad ei taha seda veel mõista ning see avab tee populismile.

Identiteedi-, finants-, majandus-, aga eelkõige väärtuste kriisis Euroopas on toimunud esimesed olulised valimised – Kreekas ja Prantsusmaal. Kui enne valimisi lootsid paljud, et probleemi ei olegi või et see laheneb mingil moel iseenesest, siis nüüd on kaardid jälle segamini löödud.

Ühelt poolt pole Euroopa (liidrid) ikka veel mõistnud, et tegemist pole mitte üksikute halvasti käitunud, liigseid riske võtnud või reegleid rikkunud subjektidega

(PIGS-riigid, Kreeka maksumaksjad, Saksa-Prantsuse pangad), vaid olemusliku, algusest peale valesti üles ehitatud süsteemi kriisiga.

Mina ei jaluta Brüsseli ega Strasbourgi (sic! kaks kohta europarlamendi istungite pidamiseks) pikkades koridorides. Võib-olla seal räägitakse asjast. Ent poliitkorrektses avalikus ruumis tegeldakse pinnapealsete virvendustega. Probleemi olemusest hoidutakse rääkimast nii Euroopa liidrite permanentsetel kriisikohtumistel, Eesti riigikogus kui ka viimati riigikohtus Tartus.

Teisalt – poliitikud võivad kokku leppida milles tahes. Et sinine on punane või vastupidi. Vahetada välja Kreeka või Itaalia liidrid. Kirjutada hädariikidele ette mis iganes säästu- või kärpeplaane. Elama peavad viimaste järgi ju inimesed tänaval, metsas või maal.

Euroopa on õnneks viimased paarkümmend aastat, pärast Franco ja Tito diktatuuride kokkukukkumist, demokraatlik regioon. Kui «mussolini» Lukašenka välja arvata. See tähendab ühtlasi, et vabad inimesed vabal ja demokraatlikul maal võivad parlamenti või presidendiks valida keda iganes. Praegu taastoodab demokraatia paradoksaalsel moel ka äärmusi.

Ühtlasi taastoodab ta praegust võlakriisi. Poliitikutele meeldib saada tagasi valitud ja selleks on vaja valijatele lubadusi anda. Igasugu võimalikke ja võimatuid asju. Valijatele aga meeldib lubadusi saada. See ongi suletud ring: valijad nõuavad ja poliitikud lubavad. Näiteks juba harjumuspäraseks saanud heaoluühiskonda ja hoolekanderiiki. Probleem on aga selles, et mudel pärineb aastakümnetest, kus ühe pensionäri kohta tuli neli kuni viis töötegijat ja maksumaksjat. Praegu on suhe enamasti üks kahele ja juba paarikümne aasta pärast üks ühele. See mudel pole kriisis, vaid pankrotis. Iseasi, kas see asjaolu on ühiskonna ja poliitikute teadvusesse jõudnud.
Üks on selge – tõetund saab olema väga valus. Kreeka ja Prantsusmaa valimised on tõestus selle kohta. Ühes võitsid populistid, teises sotsialistid. Mõlemad on pigem lisaprobleem, mitte selle lahendus. Euroopa on mai keskel halvemas olukorras kui enne. Miks? Kohe selgitan.

Alustagem Kreekast. Teatavasti oli tsivilisatsioon mingil hetkel koondunud ümber Vahemere. Hellenistlik kultuur on praeguse õhtumaa häll. Kuigi kõik sai alguse kuskilt Etioopia kandist ning vahepeal jõudis Hiina oma paberi ja püssirohuga kandadele astuda, on meile mõistetav kultuuriruum Kreeka päritolu. Meeldib see itaallastele-türklastele või mitte.

Rooma riik astus Kreeka jälgedes. Iseasi on see, et tänapäeva kreeklaste ja roomlaste silmades ei vaata vastu kunagine impeerium. Nende tänavatelt ei hõngu mineviku suurust. Erinevalt näiteks Londoni tänavatest.
Paradoksaalsel moel põevad kreeklased identiteedikriisi samuti nagu venelased või taasiseseisvunud eestlased üheksakümnendate keskpaigas. Lennart Meri pani asja üheselt paika: me kuulume Euroopasse niikuinii (võrdle Heinz Valk). Gloobust vaadates on raske vastu vaielda.

Venemaa on eriti täbaras olukorras. Tema on suisa füüsiliselt kaheks jaotatud. Pea asub Euroopas, saba Aasias. Ise nad sinna tikkusid, võiks parastada. Aga lõhestunud ja nurka aetud isiksus on pahatihti agressiivne. Oleme seda omal nahal mitu korda tundnud.

Ajalooraamat ütleb, et Kreeka peaks igal juhul olema «läänelik». Päike loojub ju ikka läände. Õhtumaa tänulik südametunnistus on seda meeles pidanud ja näeks hea meelega, et elu allikas edasi voolaks. Viimaseks kollektiivseks tunnustuseks oli 2004. aasta olümpiamängude usaldamine Kreekale. Viimane valati üle klaasi ja betooniga, löödi läikima nagu mustlase kuivetunud hobune.

Nüüd tundub, et läbi higi ja vaeva õnnestunud mängud halvendasid praegust olukorda. Igal juhul jäi see viimaseks korraks, kui täissöönud ameerika ja saksa turistid nautisid ouzo’t ja buzuki saatel tantsivate kreeklaste tantsu. Siis olid veel kõik happy’d.

Paljud inimesed aga ilmselt ei tea, et pärast sõda toimusid Kreeka parlamendis teravad vaidlused teemal, kas Kreeka kuulub läände või itta. 1974. aastal sõjaväehuntast vabanenud riik otsis identiteeti nagu eestlased mõnikümmend aastat hiljem. Mingil hetkel jagunes Rooma riik idaks ja lääneks. Kreeka osutus bütsantslikku idasse kuuluvaks. Lääne-Rooma asus varsti osaliselt reformatsiooni teele ja on nüüdseks üles ehitanud protestantismist katoliikluseni ulatuva mitmepalgelise majandusliku ja ühiskondliku korralduse.

Mitteajaloolasena ei tea mina, kas Kreeka jäämine ortodoksse ida poolele oli nende teadlik valik või asjaolude kokkusattumus. Sellele lisaks – aastasajad Otomani iket on rikkunud nii kreeklaste geneetilise koodi kui mentaliteedi. Seepärast tundub üha rohkem, et sakslased (ka prantslased ja muud põhjaeurooplased), kes suruvad Kreekale peale omi lauakombeid, eksivad sama palju kui ameeriklased, õpetades afgaanidele ja iraaklastele läänelikku demokraatiat.

Kreeklastel on igipõline õigus elada oma reeglite ja tavade järgi. Miks me ei lase neil seda teha? Euroliit loodi uue sõja ärahoidmiseks. Aga kas on ikka õige ja võimalik suruda ühtseid fiskaal- ja monetaarreegleid peale kõigile alates Lapimaast ja lõpetades Peloponnesose poolsaarega? Arvan, et ei ole. Laskem kreeklastel ja teistel eurooplastel elada nii, nagu neile meeldib.

Minu küsimus on, kas Kreekas pole tulevane Hitler juba sündinud. Praegune Kreeka meenutab vägisi Esimese maailmasõja järgset Saksamaad. Kui riik on väga sügavas augus, on populistidel šanss. Viimased parlamendivalimised viisid Kreekas parlamenti nii vasak- kui paremäärmuslase. Esimest korda pärast Teist maailmasõda kuuluvad Euroopa riigi parlamenti natsid. Umbkaudseid paralleele võib tuua nii Hollandist kui Austriast. Ilmselt seisavad Kreekas ees veel mitmed uued valimised. Halvimal (aga tõenäolisimal) juhul lõpetab riik jällegi sõjaväelise diktatuuriga ja eurotsoonist lahkumisega.

Euroopa tuleviku kontekstis on ehk olulisimgi Prantsuse presidendivalimiste tulemus. Riigi väljatulemiseks kriisist on alates Keynesist kaks võimalikku teed: suurendada valitsust või seda kahandada. Viimase tee võimalikkust tõestas Ronald Reagan.

Liberaalid ja parempoolsed näevad majanduse elavdamise rohtu valitsuse (ja maksude) kärpimises, erasektori ja konkurentsi toetamises (nn pakkumispoolne majanduskoolkond). Vasakpoolsete ja sotside lootus on olemuslikult «valitsuse käel». Kõik see, mida Prantsusmaa värske president François Hollande on lubanud, on nagu sotside piiblist maha kirjutatud: maksude tõstmine rikastel, valitsuse sekkumise suurendamine, pensioniea alandamine jne. Viimane tundub vananevas ja laisas Euroopas eriti süüdimatu.

Muidugi on võimalik, et Prantsuse sots sööb oma sõnu, eriti pärast eesseisvaid parlamendivalimisi. Poliitikute lubadused enne ja pärast valimisi on sageli erinevad.

Ent oluline on, et Euroopa suuruselt kolmanda ja euroliidu teise riigi rahva enamik otsustas: nemad soovivad hoolekanderiigi jätkumist. Mis sest, et see on tee põrgusse. Mis sest, et see halvendab veelgi lootusi süsteemsest väärtuste kriisist väljatulekuks. Seda enam, et Merkel ja Saksamaa jäävad oma võitluses nüüd üksi. Thatcheri-järgne Inglismaa mängib niikuinii juba nelikümmend aastat oma mitteeuroopalikku anglosaksi mängu.

Käesolev ei ole erinevalt Davosi kogunenud maailma liidrite arvamisest mitte kapitalismi, vaid sotsialismi kriis. Paradoksaalsel moel on Ida-Euroopas, eriti Baltikumis, kapitalism veel alles. Ent pole kindel, kas see värske tuulehoog idast suudab läppunud läänt aidata.


Selle artikli kommenteerimise jaoks logi sisse.
Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Sponsoreeritud artiklid
KODUVÄGIVALD
PARVLAEVAÜHENDUSE TULEVIK
KOOSELUSEADUSE JÄRELKAJAD
nädala näod
TÖÖVÕIMEREFORMI VASTASSEIS
olukorrast piiril
Poliitiline karikatuur Postimehes
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Maailm
Arvamus
Uudised
VIIMASED GALERIID
Arhiiv