Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Toomas Hendrik Ilves: linna planeerides ei tule rääkida tänavast, vaid tänaval

Postimehe arvamusportaal avaldab president Toomas Hendrik Ilvese kõne, mille ta pidas täna linnakeskkonna teemalisel konverentsil «Elav linn».

Mul on hea meel seista teie ees ja näha, et siia on kogunenud nii palju arhitekte ja planeerijad. On hea meel näha kõiki neid – õigemini, kõiki teid –, kelle roll linnaelu kujundamisel on ääretult oluline, tegelikult asendamatu. Mind aga rõõmustab veelgi enam, et linna tuleviku üle on tulnud mõtteid vahetama ka sotsioloogid, geograafid, disainerid, vabakonna esindajaid. Kõik need aktiivsed kodanikud, kes kannavad hoolt meid iga päev ümbritseva elukeskkonna eest.

Kaasaegse ja samas mugava, elamisväärset linna tunneb oskusliku ja targa planeeringu kõrval ka selle järgi, kuidas see kohati hoomamatu kooslus suudab koos toimida.

Ilmselt kõik meist teavad seda sõnulseletamatut tunnet, fluidumit, rütmi ja mida kõike veel, mis mõnes linnas on ja mida teises pole. Kusjuures kõik on vähemalt pealtnäha samasugune – majad, teed ja tänavad, ka pargid. Mõnes linnas on hing ja elu, teises jällegi pole. Ja need linnad, kus see hing on sees, mõjuvad magnetina nii inimestele kui headele ideedele.

Ühest vastust, et mida tuleb seesuguse külgetõmbe saavutamiseks teha, kindlasti ei ole. Aga tõenäoliselt on olemas see kimp tunnuseid, omadusi ja väärtuseid, millele üks kaasaegne toimiv linn elukeskkonnana peab vastama.

Vähemasti oletuslikult võiksime 21. sajandil eeldada, et vajalike majade, liikumisteede ja asutuste kõrval kehtib kõigis neis hea elukeskkonnaga linnades ka mingi kokkuleppeline identiteet. Tõdemus, kes ja mis tahetakse olla. Ja mida linna arendades alati silmas peetakse.

Mistõttu meie aja võtmeküsimus linna planeerimisel pole mitte niivõrd see, et kuhu ja missugune tuleb järjekordne maja, elukvartal või tänav, vaid see, mil viisil see uuendus keskkonna ja inimestega arvestab. Ehk siis – ei tule rääkida mitte tänavast, vaid tänaval.

Teile pole vaja sellest rääkida, kui keeruline, aegavõttev ja närvesööv võib olla see protsess, kus põimuvad inimeste eelistused, avalik huvi, ettevõtluse eesmärgid ja arhitekti visioon. Eriti juhul, kus normaalse demokraatliku ühiskonna tunnusena soovib iga linnakodanik küll muutusi, aga pea mitte kunagi oma vahetus naabruses; kus arendaja loogiline peaeesmärk seisneb selles, kuidas panna ehitis raha teenima; ning kus avalikku huvi teeniv võim ei suuda alati kehtestada läbipaistvaid reegleid üldiste ja üksikute eesmärkide mõistlikuks ja arusaadavaks ühildamiseks. Tulemuseks on segadus, mille vastu aitab vaid ühine kokkulepe. Ja kõigi poolte usaldus, et otsuseid langetatakse mingitest selgetest ja kõigile teada põhimõtetest lähtudes.

See kõik, eelpool öeldu, on mõnes mõttes elementaarne ja lihtne. See on protsessi kirjeldus. Olulisem on sisu ehk see, mida me näeme ühe põhjamaise linnalise elukeskkonna möödapääsmatute koostisosadena. On see pigem individualistlik, endassepööratud õigus säilitada distantsi, hoida oma privaatruumi olgu autodele panustavas liikluses või tõkkepuudega kaitstud asumites? Või on see samasugune põhjamaine arusaam, et ühiskonna toimetulek seisneb kõigi vajaduste, võimaluste ja isikupära arvestamises; kus linna hing on pidev ühine looming, isikupärade summa.

Linna sihipärane areng eeldab, et me teame seda sisu ja eesmärki. Et me ei planeeri uusi kortermaju ja nendega seotud parkimisplatse sinna, kus see tähendab jalakäijate ja jalgrattasõitjate võimaluste ahenemist. Rääkimata sellest, et uute asumite ehitusload peaksid asetuma eelnevalt kavandatud lasteaia, kooli ja bussivõrgu raamistikku.

See kõlab elementaarselt ja banaalseltki. Aga ometi me teame siin kõik, et pahatihti kipuvad asjad käima vastupidi. Et esmalt tulevad kortermajad ja parklad, siis hakatakse arutama rohealade ja rattateede üle ning alles seejärel – kui hästi läheb – jõutakse sotsiaalset heaolu ehk elukvaliteeti loova, elukohajärgse taristuni. Põhjamaisel linnal on hoopis teistsugune spetsiifika, kui neil teistel linnadel, kus mina olen täiskasvanuna elanud – New York, Philadelphia, München, Washington.

Need on banaalsed tõed, aga ometi ei näe ma, et meie debattides nad eriti kõlaksid.

Meie laiuskraadil saab linnaruumi vaadelda oma vaba aja õues veetmise kohana vaid mõni kuu aastas. Kaheksa kuud aastas ei nautle me pargis, vaid tormame võimalikult kiiresti kuhugi, pilgud mitte niikuinii raagus puudel, vaid hoopis maas, et vältida veeloiku, kiilasjääd või pori. Meie linnaplaneering peaks pigem arvestama aasta valdava osaga, mitte looma inimestele Olmsteadi Central Park’i eeskujul maavõlusid linnas. Eesti linnaelanik põgeneb niikuinii ilusa ilma puhul päris maale. Ja talvel, kui ta väljas aega veedab, teeb seda suusatades.

Kui välja arvata vist Minneapolis, kus kesklinna hooned on teisel korrusel laias ulatuses ühendatud, ei ole ma siin küll ei linnaplaneeringus ega arhitektuuris täheldanud, et meie oma laiuskraadist tingitud kliimat arvesse võetakse. Teiseks ja samast ooperist: meil Eestis on mingi pöörane post-sovetlik usk kõrghoonetesse, justkui teeks 26-korruseline hoone meid kuidagi «päris» linnaks kui näiteks Pariis, kus muide ei leidu kõrghooneid linna sees (tegelikult üks on, aga see on kõikidel pinnuks silmas), nagu neid ei leidu ka Washingtonis või Viinis.

Meie aga ehitame oma tõlkimata «Edifice Complex-iga» kõrghooneid ühes madalaima asustustihedusega riigis, aga jälle meie kliimat arvestamata, tekitades vaid tuuletunneleid, mis teevad jalakäia elu talvel veelgi põrgulikumaks.

Ma ei arva, et Pariis, Viin või Washington oleks kõrgehoone puudumisel vähem linn kui Tallinn. Vastupidi, nad on märksa inimlikumad ja seda kliimas, kus kõrghooned ei tekitakski talvel inimestes tunnet, nagu oleksid nad jäises tornaados.

Mõnusate linnade elukeskkond on toimiv, orgaaniline, ja üldjuhul loogiline tervik. Muidugi saab ka eksperimenteerida. Rajada loomelinnakuid või eakate külasid. Ka uusi pealinnu on ehitatud sinna, kus varem oli mets või stepp.

Aga pragmaatiliste sihteesmärkide kõrval tuleb – kui selleks soovi – alati silmas pidada peamist: linnal, vähegi suuremate linnade puhul ka linnaosadel, peab olema hing ja rütm, omapära, sõnulseletamatu fluidum omadele ja külalistele. Seda on planeerida raske, aga selle poole tasub alati püüelda.

See kõik kehtib ka Tallinna kohta. Ja soovin kõigile tarku mõtteid, järjekindlust ja koostöövalmidust selleks, et saaksime muuta Eesti pealinna – ja teised Eesti linnad ka – seesugusteks elukeskkondadeks, kuhu soovitakse tulla ja kuhu tahetakse jääda. Kus tajutakse linna hinge ning hoitakse seda.
 


Selle artikli kommenteerimise jaoks logi sisse.
Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
    Viimased uudised
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.ee
    Elu24
    Majandus24
    Sport
    TallinnCity
    Naine
    Tarbija24
    Maailm
    Arvamus
    Kultuur
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv