John Micklethwait: «Mis mõttes võimatu, kui Eesti saab hakkama?»

John Micklethwait Foto: Erakogu

Briti ajakirja Economist peatoimetaja John Micklethwait leiab, et iga plaan, mida majanduse taastamiseks vanas Euroopas praegu välja suudetakse mõelda, nõuab enam liberaalsemaks muutumist ehk enam Eesti-sarnaseks muutumist. Iseasi, kas seda tahetakse näha.

Ma ei tea, kui palju te Economistis ise hoomate, kui tähtsal kohal on see ajakiri Eesti lugejate jaoks, just nende lugejate, kelle arvamusel on ühiskonnas oluline koht ehk poliitikute, kolumnistide, arvamusliidrite jaoks. Kas te tajute seda vastutust, mille see positsioon teile annab?

Maailmas on paar sellist piirkonda, millega meil on eriline kontakt. Üks neist on Balti riigid, eriti Eesti. Osaliselt on selle põhjus isiklik – Edward Lucasel on selle riigiga eriline side. Kuid osaliselt on põhjus ka selles, mida Eesti ise on teha suutnud. Mõnikord lõppevad meie toimetuses arutelud nendinguga: see peab töötama, sest Eestis nad ju teevad seda.

Sellest on saanud juba Economistis meie omavaheline nali: kui koosolekutel on arutluse all miski peaaegu võimatu või vähemalt raskesti lahendatav probleem või mõni oluline uuendus, siis ütleb keegi – tavaliselt on see Edward –, et mis mõttes see võimatu on, kui eestlased on sellega hakkama saanud.

Teised püüavad vahel vaielda, et Eesti on väike riik, see, et miski töötab Eestis, ei pruugi tähendada, et see töötaks näiteks Ameerikas, aga nad jagavad sümpaatiat. See, mis meid Eesti puhul kütkestab, on mõtlemise vabaduse element. Nii et ma võin julgelt öelda, et see armastus on vastastikune.

Ja kolmas põhjus on vast see, et Suurbritannial on olemas mälestus külmast sõjast ja meil on tugev kahtlus Venemaa tegutsemismotiivides. Nii et me jagame lisaks muule teiega poolt ka selles küsimuses. Seega jah, Economistil on kujunenud Eestiga üsna isiklik suhe, ja sugugi mitte üksnes Edwardi tõttu, vaid ka teised tunnevad selle paigaga lähedast sidet.

Kuid me ei ole kunagi püüdnud oma mõjukust ära kasutada – me ei ole istunud koosolekuruumis ja mõelnud, et nüüd püüame Eesti arengut selles või teises suunas mõjutada. Me oleme vahel öelnud küll ka üht-teist kriitilist – näiteks suhete kohta riigis elavate vähemustega –, kuid see ei ole olnud mõeldud eesmärgiga mõjutada.

Näib, et meedia võim on ka üldiselt viimaste aastate jooksul kasvanud. Osaliselt on selle põhjus globaliseerumine, osaliselt tehnoloogia. Kas meediakanalid tajuvad seda, et neil on varasemast oluliselt suurem mõju toimuvale, ja kas nad oskavad selle vastutusega hakkama saada?

Vaatame korraks veel üldisemalt, vahekorda vana ja uue meedia vahel. Praegu on käimas suur debatt selle üle, kui suur meedia mõju on ja kas see on libisemas vana meedia käest uue meedia kätte, kas lehed ja televisioon peavad oma koha loovutama blogidele.

Mulle näib, et tendents on olnud küll selles suunas, kuid see on peatunud. Uus ja vana on õppinud üksteise kõrval elama, tasakaal konventsionaalne meedia – ja ma pean siin silmas ka lehtede iPadi versioone – ning online-meedia ja blogide vahel on taastumas.

Mõlemad on oma metsikutes ambitsioonides veidi järeleandmisi teinud, suhe on muutunud vastastikuseks – ka lehed kasutavad oma mõtete arendamiseks blogosfääri, näiteks mitmetel tunnustatud ajakirjanikel on oma blogid, ja blogipidajad on ajakirjanduse vajalikkusest teadlikud.

Ja siin on oluline koht: see, mis teeb Economisti eriliseks – ja mis teeb Postimehe arvamusküljed eriliseks –, on see, et meie, erinevalt uudistest, ei võistle online-meediaga. Näiteks uudis, et Eesti jalgpallitiim kaotas mõnele Euroopa suurele klubile…

See ei oleks just väga ootamatu uudis.

Oh, olgu, uudis, et Eesti jalgpallitiim just võitis – online-meedia saab tuua selle kiiremini lugejani kui ajaleht. Aga analüüsid ja arvamuslood – nende lugemiseks tahavad inimesed võtta aega, istuda tugitooli ja lugeda. Seda on­line neile anda ei saa, seda saavad anda ajakirjad ja arvamusküljed.

On tõsi, et online-meedial on suurem võim, kui see oli varem. Kuid see võim on stabiliseerumas ja selle mõju kasv on aeglustumas ja tegelikuks mõjutajaks kujunevad just tõsisemad ajakirjad ning arvamusküljed.

Kas nende mõju omakorda ei kahanda majanduslikud tingimused? Tasuta online-meedial on suurem lugejaskond, kuid kvaliteetset ajakirjandust on tasuta raske pakkuda.

Et teha head lehte, ei saa lugusid, just neid lugusid, millest juttu oli – analüüse, arvamuslugusid – ära anda tasuta. Kui võimalik, tuleb ka lugude online-versioonid tasuliseks muuta. Meil on kogemus, mida võime teiega jagada: me kasutame Economistis mõõdikuid – viis lugu päevas on tasuta ja edasi muutub lugemine tasuliseks. Põhjus, miks mõõdik on parem lahendus kui lihtsalt lugude tasuliseks muutmine, on viitamisvõimalus.

Kui teil on lehes hea lugu, siis tahetakse sellele mujal meedias viidata. Iga viitamine mõjutab lehe positsiooni, ja kui on väga hea lugu, on sel potentsiaali mõjutada lehe positsiooni olulisel määral. Kui lugu on tasuline, ei saa teised potentsiaalsed lugejad kunagi teada, kui hea looga on tegu. Mõõdik on hea lahendus – see toetab põhimõtet teha midagi, mis on nii hea, et seda saab müüa, kuid ei võta samal ajal ära viitamisvõimalust.

Osa online-meedia võimust ei ole paradoksaalselt mitte väljaannete enda, vaid lugejate antava lisaväärtuse – või väärtusetuse – tekkimine. Ma pean silmas online-kommentaare. Võrreldes mõne Eesti veebiväljaandega on Economisti kommentaariumis märgatavalt vähem vihakõnet.

Siin on mitu viisi, kuidas vihakõnega hakkama saada. Me püüame kommentaare modereerida, kuid mis me oleme avastanud ja mis on vast veel olulisem – mida kõrgemale sa sead lugude lati, seda vähem võimalust on vihakõnele. Mõnede online-väljaannete puhul, kus latt ei ole eriti kõrgele seatud, võib ebameeldivaid kommetaare enam märgata.

Lood tuleb kirjutada nii, et kontingent, kes vihakõnega esineb, mõtleks, et see arvamuslugu on minu jaoks liiga nutikas ja pole mõtet hakata pilduma kommentaare stiilis «ma vihkan homosid», sest see ei ole enam see tase, kus diskussioon käib.

Me kaalume võimalust muuta kommenteerimine, vähemalt arvamuslugude puhul, nimeliseks. Aga näide hiljutisest ajast näitab online-meedia võimu üsna veidrat vormi: mõne aja eest tekkis fenomen, et kirjutajad hakkasid kas vältima teemasid, mille kohta teadsid, et vihakõne on vältimatu, või – see on eriti huvitav – hakkasid juba loos vastama potentsiaalsetele kommentaaridele.

See on muidugi halb, kui kommentaarid sellise võimu saavad. Aga me peame olema ausad ka enda vastu. Ma toon ühe näite, siis on selgem, mida silmas pean. Me oleme märganud, et online-meedia puhul ei ole ajakirjaniku vastutus samasugune nagu trükiväljaande puhul. Oletame, et saime just teada Venemaa värsked majandustulemused, märkame seal mõnd huvitavat tendentsi, ei malda oodata, millal paberväljaanne trükki läheb, ja kirjutame oma tähelepanekud kiiresti näiteks Economisti blogisse.

Oletame, et me teeme mõne näpuvea – kirjutame Putin kahe n-iga või mõne numbri valesti. Kui oleks tegu paberväljaandega, siis meie lugejad hulluksid. Me saaksime tuhandete kaupa pahaseid kirju. Aga kui teeme seda blogis, saame mõne tähelepanujuhtiva kommentaari. Oluline on, et blogi puhul ei ole kommentaarid vihased, sest lugejad saavad aru ajakirja ja online-meedia erinevusest.

Võib juhtuda, et see on üks vihaste kommentaaride põhjus: lugejad ei saa aru, kas lehe ja online’i puhul on tegu on ühe ja sama või erinevate väljaannetega. Kui kaks ruumi on selgelt eraldatud, siis lugejad ka mõistavad nende erinevust.

Läheks siit korraks analoogia kaudu Euroopa poliitika juurde. Kui te enne mainisite, et uue ja vana meedia vahekord on normaliseerumas, sest mõlemad on oma ambitsioonides järeleandmisi teinud, siis kas sama saab öelda rääkides vana Euroopa ja uute Euroopa riikide suhetest?

Kas vana Euroopa võtab kunagi uue Euroopa omaks? Kui jälgida kontseptsioonide muutumisest, siis see toimub muljetavaldava aeglusega. Näiteks, nagu ka Economist kirjutas, Ida-Euroopa kontseptsioon ei pea Eesti kohta enam päris paika. Kuid see on raske muutuma.

See on väga ulatuslik küsimus. Ma esitan sulle ainult mõned mõtted, et saaksid maitse suhu, mida see kõik tähendab. See, mida ma sulle praegu räägin, on midagi, mida Economist kunagi ei teeks – ma vaatan seda probleemi Suurbritannia seisukohalt.

Britid on väga rahul sellega, et eestlased on ringis sees, meie jaoks ei ole Euroopa tähenduse ümbermõtestamisega mingeid probleeme ja meil on selles küsimuses liitlasi.

Aga mõnede, eriti konservatiivsete euroskeptikute jaoks on suur šokk tõdemus, et uus Euroopa on palju vähem riigikeskne kui vana Euroopa, ja seetõttu on valmis olema rohkem Euroopa osa, kui enamik riigikeskseid maid seda suudaks või tahaks olla.

Samas on vanadel Euroopa riikidel oma mõjuväljad, näiteks Poola hoiab enam kokku Saksamaaga, mis aga tähendab, et selles piirkonnas võib meie põhimõtetele hüvastijätuks lehvitada.

Mis on uue Euroopa puhul Suurbritannia jaoks huvitav, on teie väga tugev liberaalne element. Iga plaan, mida majanduse taastamiseks vanas Euroopas praegu välja suudetaks mõelda, nõuab liberaalsemaks muutumist ehk enam Eesti-sarnaseks muutumist. See on see, kus te saaksite näidata teed. Iseasi, kas seda tahetakse näha.

Aga mis on saanud Euroopa ühistest väärtustest? 20 aastat tagasi Maastrichtis oli kõik selge: Euroopal on eesmärk ja me läheme selle suunas. Mis on juhtunud?

See on väga hea küsimus. Vastus on, et toona oli palju enam euroeufooriat. Nüüd me oleme vanemad ja targemad. Aga me oleme vanemad ja targemad kõik eri moodi. Mõne liikmesriigi viis olla vanem ja targem väljendub selle kodanike soovis hääletada äärmusparteide või euroskeptiliste konservatiivide poolt.

elge on, et Euroopa sotsiaalne mudel ei tööta. Ei ole piisavalt raha, et seda elustiili toetada, ja just see on põhjustanud katkestuse Euroopa ühistes väärtustes. Ja kui tekivad küsimused, lehvitab alati natsionalism oma lippu ja pakub oma lahendusi. Euroopa unistus on kildudeks, ja mõneti heas, mõneti halvas mõttes.

Viimane küsimus on mul teile kui ajaloolasele. Kas rahva minevik on väärtus või on see lõks, kuhu võib kinni jääda?

Igal rahvusel on oma valusad hetked, kuid oluline on oskus mitte kinni jääda lahingumürasse ja pisaratesse. Üle õla tagasi vaatamise peale ei tasu üleliia aega kulutada. Kui ma oleks teie asemel, vaataks ma hoopis tulevikku – sest see paistab teie jaoks üsna optimistlik.

Vaata ise Eestit korraks väljastpoolt, pane ennast minu positsiooni. Venemaa ja võitlused ei ole sugugi esimene asi, mis mulle Eesti kohta meenub, kui ma teie peale mõtlen, selle asemel näen ma, mis teid ees ootab. Ja mulle meeldib see, mida näen.

Raudne Leedi Margaret Thatcher oli küll väga kinni impeeriumikujutluses, kuid ta pani meid vaatama tulevikku. Kõik õnnelikud maad vaatavad tulevikku. Eesti on ses mõttes heas positsioonis.

John Micklethwait

•    Sünd 1962

•    Õppis Oxfordis ajalugu

•    Economisti asus tööle 1987. aastal, alguses Ameerika majanduskorrespondendina, seejärel toimetuse juhina New Yorgis ja Los Angeleses

•    Economisti peatoimetaja 2006. aastast

•    Mitme raamatu kaasautor, teiste seas «A Future Perfect: the Chal­lenge and Hidden Promise of Globalisation» (1998), «The Company:
A Short History of a Revolutionary Idea» (2003), «The Right Nation:
A Study of Conservatism in America» (2004), «God is Back» (2009)