Inimõiguste Instituudi nõunik Silver Meikar kirjutab Postimehe arvamusportaalis sel nädalal meediasse lekkinud seapiinamisvideote valguses, et senikaua, kuni miljardid soovivad või saavad osta lihatooteid vaid mõistliku hinnaga, peavad loomad paratamatult elama kitsastes tingimustes.
Nõustudes, et turukonkurentsis on klikkide tootmine igati õigustatud eesmärgiseade, küsis Tallinna Ülikooli professor Raivo Vetik 7. mai Postimehe arvamusportaalis, mida teha olukorras, kus klikkide tagaajamine rikub kellegi inimõigusi.
Sarnaselt võiks küsida, kuidas tagada avatud turu olukorras seafarmide säilimine Eestis ja lihakaupade mõistlik hind, ent samal ajal ka sigade loomaõigused.
Kui kaks aastat tagasi otsustas Rimi poekett tuua sealiha edaspidi Poolast, aktiviseerusid nii kodanikeühiskond kui ka poliitikud. Tollane riigikogu liige Evelyn Sepp algatas isegi peitsiooni «Eesti liha Rimisse tagasi ja seeläbi toetame ka Eesti ettevõtjaid ja põllumehi ning töökohtade säilimist Eestis»..
Toona ei küsinud keegi seda, milline on olukord Eesti sigalates, vaid räägiti Eesti põllumeeste kaitsmisest ja töökohtade säilitamisest. Ma ei usu, et Poola sigadel oleks meeldivam elu kui siinsete suurfarmide elukatel, ning nagu Soome loomaõiguste aktivistide videod paljastasid, ei saa me eeskujuks tuua ka põhjanaabrit.
Seega on küsimus oluliselt suurem kui olukord Eesti farmides ning see ei puuduta mitte ainult loomaõiguste olukorda Euroopas (ning miks ka mitte kogu maailmas), vaid laiemalt väärtusi kogu kapitalistlikus tarbimisühiskonnas. Senikaua kuni miljardid soovivad või saavad osta lihatooteid vaid mõistliku hinnaga, peavad loomad paratamatult elama kitsastes tingimustes.
Ka Euroopa Liidu sisesed kokkulepped loomade olukorra parandamiseks saavad toimida vaid siis, kui põllumajandustoetused jagataks võrdsematel alustel ja kontroll oleks tõhusam. Kuid veelgi määravam asjaolu oleks, kui tarbijatel oleks piisavalt raha ja sisemist soovi osta selliste firmade tooteid, kes loomade paremasse eluollu investeerinud on.
Senikauaks on aga inspektorite ülesanne tagada, et kõik Eesti seakasvatajad täidaksid loomakaitse seadust ning kui nad seda teha ei suuda, peavadki aktivistid ja meedia probleemid avalikkuse ette tooma.
Pean kohatuks arutelu, kas loomaõiguslastel oli õigus piinatuid loomi filmida. Leian, et iga inimese kohustus on teavitada koheselt juhtumitest, kus elusolendeid piinatakse.
