Kui eelmise aasta 29. septembril otsustasid 59 Riigikogu liiget toetada valitsuse ettepanekut Eesti ühinemiseks Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga (EFSF), polnud veel täit selgust Euroopa rahaliidu riikide võlakriisi probleemide sügavusest ning selle ohtudest ühisrahale.
Euroopa võlakriisi kestes ja süvenedes on maailma parimad majandusteadlased , finantseksperdid ja mitmed tuntud poliitikud juhtinud tähelepanu euro kursi võimalikule edasisele langusele, mitmete eurotsooni riikide pankrotistumisele, eurotsooni mitut moodi teisenemisele või isegi lagunemisele. Näiteks maailma üks juhtiv finantsekspert George Soros arvas hiljutisel konverentsil Taanis, et võlakriisi ületamisel liigub Euroopa vales suunas ning EL-is on alanud lagunemine (disintegration), mis isegi sarnaneb Nõukogude Liidus toimunud protsessidega (Moneynews, 24. aprill 2012). Kui euroliidu rahandusministrid 11. juulil 2011 kirjutasid alla Euroopa (Finants)Stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamislepingule, siis loodeti, et võlakriisi ületamiseks piisab laenu andmisest üksikutele Lõuna-Euroopa riikidele.
Praegu teame, et Kreeka, Portugali ja Iirimaa võlad on vaid eurotsooni võlamägede paariprotsendilised veepealsed osad. Kogu euroala riigivõlad on viimase kümne aastaga tegelikult kahekordistunud, ulatudes ligi 90 protsendini nende riikide sisemajanduse kogutoodangust ehk enam kui 10 triljoni euroni, kusjuures ca 70 % nendest võlgadest on Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa arvel. Kui Saksamaa 10-aastaseid võlakirju ostetakse veel keskmiselt 1,7-protsendilise intressiga, siis Itaalia ja Hispaania saavad uut laenu juba ligi 6-protsendilise intressiga, mis viitab selgelt võlakoormuse edasisele kasvule. Seepärast on näiteks OECD eksperdid leidnud, et eurotsooni võlakriisi teenindamiseks on vaja vähemalt 2 triljoni euro suurust fondi, kuid Kopenhaageni tippkohtumisel märtsi lõpus suudeti jõuda kokkuleppele vaid EFSF ja ESM fondide ühendamises ja laenumahu suurendamises 800 miljardi euroni.
Veebruaris taotles õiguskantsler Indrek Teder, et ESM asutamisleping tunnistataks vastuolus olevaks Eesti Põhiseadusega, seda eelkõige parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu eelarvepädevuse väga intensiivse riive tõttu. Kahtlemata on Tederil ja paljudel teistel juristidel selles küsimuses õigus (jätkem siin süüvimata õiguslike argumentide keerulistesse nüanssidesse). Kuid lisaks õigusküsimustele tuleb silmas pidada ka majanduslikke ja poliitilisi argumente ning teha vastavaid analüüse. Parema puudumisel on aidanud seda lünka osaliselt täita juristid ise. Nii juhtis Indrek Teder tähelepanu, et ESM lepinguga võtaks Eesti riik oma maksumaksjatele pretsedenditult suure rahalise kohustuse. Õiguskantsleri hinnangul ei kaalu Eesti poolt euroala stabiilsuse võimalikuks suurendamiseks tehtavad kulud üles kahju Eesti riigile, mis kaasneb parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu eelarvepädevuse väga suure riivega.
ESM juhtorganite otsused võivad panna Eesti riigile kohustusi, mis kordades ületaksid mistahes teisi rahalisi kohustusi (sh EL-i liikmemaks ja varalised kohustused Rahvusvahelise valuutafondi). ESM lepingu kohaselt kujuneb Eesti kohustuseks märkida ESM sissenõutavaid aktsiaid nimiväärtusega 1,1532 miljardit eurot ning maksta viie osamaksega ESM kapitali 148,8 miljonit eurot. Seega oleks Eesti kohustuste kogusumma üle 1,3 miljardi euro, mis ulatub 21 protsendini Eesti 2012. aasta eelarve tuludest. Kuid kuna ESM laenumahtu suurendati märtsis 800 miljardi euroni ning sissemakseid fondi tuleb viie aasta asemel teha kahe ja poole aastaga, siis ulatuvad Eesti kohustused juba 1,8 miljardi euroni ning iga-aastased sissemaksed fondi oleksid suuremad, kui kogu Eesti kultuurile ja haridusele eraldatavad vahendid nendel aastatel. See tähendab juba mitte ainult formaalset vastuolu põhiseaduse mitmete sätetega, vaid sisulist vastuolu Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetega ning on ohuks Eesti rahvale ja riigile mitmel erineval moel.
Anneli Albi juhib oma põhjalikus analüüsis tähelepanu, et ESM lepinguga liitunud riik on pöördumatult ja tingimusteta kohustatud täitma kõiki fondi kohustusi, kaasa arvatud kiirmakseid 7-päevalise tähtajaga, kusjuures ESM lepingut ei saa lõpetada ning maksekohustustel puudub ülempiir. Lisaks on analüütikud välja arvutanud, et fondi kohustuste kujundamisel on soositud suurema võlakoormusega rikkamaid riike ning karistatud väikese võlakoormusega vaesemaid riike. Nii pole enam tegu solidaarsusega vaesemate riikide suhtes, vaid pigem väljapressimisega rikkamate ning üle jõu elavate riikide poolt. Juba praegu on esimene osa Kreekale antud laenust kustutatud, suurem osa on aga ilmselt veel ootamas. Seega teist Eestile nii halba lepingut annab ajaloost otsida.
Pole korrektne kasutada argumenti, et Eesti ei tohi ESMist kõrvale jääda juba sellepärast, et me saame EL eelarvest rohkem, kui ise sinna maksame ning kunagi võib ka meil tekkida vajadus laenu paluda. Lisaks EL liikmemaksule on Eesti juba kaua aega andnud liikmesriikidele tasuta peaagu kõik oma turud ja ka kapitali väljaveo võimalused. Ilmselt on Eestist välja viidud kapital suurem, kui siia saabunud EL toetusrahad. Lisaks on EL struktuuri- ja ühtekuuluvusfondi rahadest tulnud osta vaid EL liikmesriikide kalleid kaupu ja teenuseid ning kaugeltki mitte kogu saadud raha pole Eesti huvides otstarbekalt kasutatud. Vajadusel saaks Eesti laenu IMF, Suurbritannia või USA kaudu. Isegi Siim Kallas on hiljuti märkinud, et teatud küsimustes „on riikide vastuseis riigiülesele juhtimisele vägagi tervendav. Lõpuks ongi nii, et on föderatiivne osa ja on rahvuslik siht, mis peavad kuidagi tasakaalus olema“ (vt. EPL, 12. märts, 2012).
Eesti rahvuslikud sihid rahva ja riigina kestmise kohta on sõnastatud põhiseaduses ning tagasihoidlikuks, kuid realistlikuks majanduslikuks sihiks võiks olla Euroopa keskmise elatustasemega riigiks saamine. Selle saavutamiseks ei tohi lubada oma rikkusi tükkhaaval laiali jagada.
Kui iseseisvuse 20 aastaga on Eesti saanud üheks enim rahvusvahelistesse organisatsioonidesse integreeritud riigiks maailmas, siis nüüd tuleb uuesti hakata rohkem tähelepanu pöörama riigi suveräänsuse kindlustamise ning kodanike põhiseaduslike õiguste tagamisele. Käes on aeg piirata EL-i õiguse ülimuslikkuse doktriini vohamist Eesti õigusruumis. Kui Riigikohus seda ei suuda, tuleks ka Eestis luua sõltumatu Põhiseaduskohtu institutsioon.
Riigikohtu 8. mai otsusest sõltub, kas Eesti suudab kaitsta demokraatliku õigusriigi põhimõtteid ning teostada võimu oma rahaliste ressursside üle, või luuakse eeldused veel ühe olulise iseseisvuse sfääri ära andmiseks vaid paljaste lootuste eest. Kohtul on vaja julgust mitte ainult lõpetada õiguslik nihilism Eesti Põhiseaduse tõlgendamisel, vaid püüda suunata kogu Euroopa tähelepanu vajadusele saavutada suurem läbipaistvus ja kontrollitavus rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide suhtes ning kaitsta Eesti maksumaksjaid ebaõigluse eest.
Oleme seisukohal, et Eesti sõltumatust ja iseseisvust piiravate lepingute sõlmimisele peaks eelnema põhiseaduse muutmine ja rahvahääletus. Põhiseaduse Assamblee ei kirjutanud omal ajal vastavat sätet otsesõnu põhiseadusse eraldi paragrahvina vaid põhjusel, et see oleks dubleerinud sisuliselt põhiseaduse § 1. Riigikogu liikmed võiksid küsimuse Eesti võimalikust liitumisest ESM-iga panna rahvahääletusele, sest ESM leping muudab olulisel määral Euroopa Liidu ja Eesti liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.
Ka Eestil on nüüd aeg hakata end Euroopa Liidu poliitikas kehtestama nii nagu seda teevad sakslased, inglased, iirlased, taanlased, rootslased, soomlased, tšehhid, slovakid ja teised rahvad kas referendumite, põhiseaduskohtute või tõhusa parlamentaarse järelevalve kaudu. Eesti ei peaks liituma ESMi ja EL finantsleppega, vähemalt mitte enne, kui seda on teinud kõik teised euroala riigid.
Maailma helgemad pead majandusteaduses (mitmed Nobeli preemia laureaadid) on jõudnud võrdlemisi üksmeelsele arusaamisele, et EL rahaliit pole optimaalne valuutapiirkond, mida saaks ühtse monetaarpoliitikaga juhtida. EL rahaliidu üks olulisemaid hädasid on selles, et ta pole saanud fiskaalliiduks - eelarved, maksud, pensionifondid jms on rahvusriikide halduses ning riikidevahelised finantssiirded on väga piiratud. EL ühine eelarve on suhteliselt väga väike (142 miljardit eurot) ning aastatel 2007-2013 on see isegi vähenenud varasemalt 1,23 %-lt 1,045 %-ni EL-i SKT-st. Lisaks on riigid erineva arengutaseme, majandustsükli ning finantsdistsipliini ga. EL rahaliidu nõudeid suudavad praegu ja lähitulevikus täita vaid paar kõrgeima AAA krediidireitinguga riiki.
Ajaloost pole aga tuua näidet, et rahaliit kestaks kaua ilma selle seotuseta ühe liit- või föderaalriigiga. “Poliitiline liit peaks rajama tee rahaliiduks, kuid rahaliit, mis on tehtud ebasoodsates tingimustes, tekitab barjääre poliitilise ühtsuse saavutamiseks” on öelnud nobelist Milton Friedman juba 1997. a. “Eelarvedistsipliin ja võlad pole Euroopa hädade peamised põhjused. Eurokriisi tegelik põhjus ei peitu mitte isegi poliitikute priiskamises, vaid eliidi ülbuses, mis survestas Euroopat ühisrahale üle minema oluliselt varem kui maailmajagu selleks katsetuseks valmis oli,” kirjutas teine nobelist Paul Krugman (vt EPL, 22.02.2010) ja lisas: “Majanduskriisi süvenedes euro positsioon nõrgeneb veelgi, sest niipea ei juhtu, et Euroopa riigid hakkaksid toimima USA osariikide moodi“. Vigu eurotsooni rajamisel tuleb hakata parandama sealt, kus need tehti, ehk EL aluslepetest ja liikmesriikide Põhiseadustest, ütles Saksamaa kantsler Angela Merkel EL Ülemkogu istungil detsembris 2011.
Kokkuvõttes on ESM Eesti jaoks suveräänsusrisk – väheneb riigi otsustusõigus eelarve ja finantsküsimustes; majandusrisk – eraldised fondi vähendavad võimalusi oma majanduse stimuleerimiseks ning võivad tekitada suuri kahjusid ja uut majanduslangust; vaesusrisk – majanduslangus suurendab tööpuudust ja elanike toimetuleku võimet; stabiilsusrisk – ebaõiglus ja suured elatustasemete erisused on alati olnud konfliktide ja õiguskuulekuse languse põhjusteks.
