Igor Taro: Eesti on suhetes Venemaaga edukam kui Venemaa Eestiga

Igor Taro Foto: Raigo Pajula/Postimees

Ei juhtu just iga päev, et Venemaa kõrge valitseja Läänemere-äärsetele naabritele pilgu suunab ja midagi moka otsast poetab. Ja kui ta siiski seda teeb, pole sellest head oodata, kui üldse midagi.

Mida arvata naaberriigi presidendi avaldusest, et ta on viimastel aastatel korduvalt kibelenud Pribaltikasse külla minema, aga alati kui kohvrid juba pakitud, keeravad pribaldid jälle kokku mingi käki, mis tema headele kavatsustele kriipsu peale tõmbab?

Põhimõtteliselt oli see aus ja konkreetne nelja aasta kokkuvõte ametipostilt lahkuvalt isikult.  Eestlased ise poleks nii tabavalt sõnastada suutnud. Kui keegi olekski küsinud sellist ametlikku kokkuvõtet, siis parimal juhul väljastataks talle ümar jutt püüdlustest heanaaberlike suhete poole.

Nüüd on meil konkreetsem pilt teiselt poolt silme ees olemas: ta nii väga tahtis tulla. Kõik võinuks ju olla palju hullem – et oleme vastikud ja ebahuvitavad, tähelepanu mitte väärivad provintsid, aga ei... Ja vähemalt osalt tuleb selle eest ka Eestil loorberid vastu võtta.

Kuid puhkama jääda muidugi ei maksa. Meil on läinud hästi – suutsime teha end nähtavaks, köita tähelepanu. Mis edasi? Ametlikus plaanis – kutsed kehtivad, jääme ootama. Või kas me ikkagi nii väga ootame? Ja kui ootame, siis mida?

Venemaad vaadeldakse Eestist kahel viisil – ajaloolise vallutajana ja suurte võimaluste maana. Talu- ja ärimehe seisukohalt on see eelkõige võimalus teenida kiiremini ja rohkem. Neist ringkondadest on tajutav ka surve teha miskit, et eestlase käsi Peterburis paremini käiks.

Uuendada igaks juhuks küllakutset uuele presidendile, alustada otsast peale piiriläbirääkimisi ja võtta üleüldine suund pragmaatilisele suhtele. Küll siis elu Eestimaal tõepoolest paremaks läheb. Küllalt laialt levinud arvamuse kohaselt on selle eelduseks visiit kõige kõrgemal tasemel.

Just selline oli meeleolu pisut enam kui kümme aastat tagasi Moskvas ajakirjanikuna tööle asudes. Värske välisminister Kristiina Ojuland oli just deklareerinud Venemaa oma prioriteediks ning detsembriks oodati suure õhinaga Vene välisministri Igor Ivanovi saabumist Tallinna. Aga ta ei tulnud.

Millegipärast tundus ja tundub ka praegu paljudele, et kui Tema Ise suvatseb Tallinnas lennuki trapilt maha astuda, siis... Aga ta ei tule ega tule. Ei paista seda valget laeva. Alati on probleem kutsujates: need kas ei anna piisavalt põhjust tulekuks või keeravad asja viimasel minutil kihva. Ja hakkadki ühel hetkel vägisi mõtlema, mida me siis siin Eestimaal nii väga valesti teeme, et meie küllakutsed ei sobi?

Läti ja Soomega ei pasta meil sellist probleemi olevat. Kui seal järjekordne ametimees paika saab, teeb ta naabritele viisakusvisiidi: saadakse kokku, surutakse kätt ja tehakse pilti, aetakse juttu, juuakse kohvi. Pärast lähevad kõik rahulolevana laiali – kumbki ei pidanud teineteisele midagi eelnevalt lubama.

Kas tingimusteta sõprus Eesti ja Venemaa vahel on üldse võimalik?

Lõunanaaber Läti on erinevalt Eestist viimase seitsme aasta jooksul selles suunas kõvasid ponnistusi teinud. Vaatame, mida neil tuli teha ja mida õnnestus saavutada. 2005. aastal käis Vaira Vike-Freiberga Moskvas võiduparaadil, pälvides rohkelt hukkamõistu, tema järeltulija Valdis Zatlers külastas samuti Moskvat, lätlased pidid taganema piirleppeteemalisest deklaratsioonist, riik on sisuliselt loobunud kaitseväest. Ja mis on vastutasuks saadud? Äärepealt oleks vene noorte poplauljate konkurss Novaja Volna Jurmalast ära viidud, kuid nüüd see siiski jäi sinna.

Oma kalliduse poolest kurikuulsad Jurmala kohvikud said päästetud. Võib-olla soostub viimastel aastatel plastilise kirurgia tõttu üha rohkem Ljudmila Gurtšenkot meenutav Putin Jurmalasse esinema tulema. Kõike võib juhtuda. Kui lätlased jälle mingit käkki ei keera.

Paraku meenutab see suhe hilisöist kohtumist tänavapätiga, kes nõuab sult vägisi sõbraks saamist ja selle kinnituseks mõnest väärtesemest loobumist. Toetudes endise kolleegi hiljutisele kogemusele ja tsiteerides tema sissekannet sotsiaalvõrgustiku lehel: «Kõhna prillidega mehe valikud paraku ongi asjade pahaks pöörates  kas tempot lisada või ettearvamatult käituda.»

Tema eelistas torgata pätile sinepiga kabanoss otse silmaauku.
Suhetes naabriga minema joosta ei saa  Nii jääb väiksema kaalukategooria osapoolena käituda ettearvamatult, kuigi silma torgata ka nagu ei tahaks. Ettearvamatu käitumine ei pea ju tingimata olema agressiivne. Ettearvamatu võib olla ka mitte peegeldada negatiivset sõnumit, vaid kasutada vastase jõudu enda kasuks.

Ja seda joont on Eesti osaliselt ka harrastanud. Näiteks küllalt liberaalse viisapoliitika näol, mis võimaldab saada pikaaegseid mitmekordseid viisasid seaduskuulekatele Vene kodanikele, kes on Eestit varem korduvalt külastanud. Eesti on väike ja paindlik riik, kelle võimuses on kohandada oma käitumist olukorrale kiiremini ja kergemalt kui tohutu bürokraatiamasinavärgiga Venemaal.

Kuid me võiks minna kaugemale. Sel ajal kui Venemaa tõstatab viisavabaduse küsimust ELi tippkohtumistel, võik Eesti kehtestada teatud Vene kodanikele ühepoolse piiratud viisavabaduse – näiteks naaberoblastite elanikele.

Piisaks sellestki, kui Peterburi ja Pihkva inimesed jõuavad Eesti spaasse, turismitallu ja kaubanduskeskusesse. Viisaformaalsuste kaotamine laiendaks tunduvalt Eesti ettevõtete klientuuri, vastutasuks saavad venelased võrratu elamuse vabast ja hästi toimivast ühiskonnast, kus leti tagant ei saa sõimata ning tänaval ei pea kartma miilitsat.

Kui Schengeni reeglid võimaldavad teha selliseid erandeid kruiisilaevade reisijatele, siis miks mitte proovida rakendada sarnast skeemi? Jääb alles nii piirikontroll kui ka kindlus, et soovimatud isikud Eestisse ei pääse. Ei ole karta ka suurt immigrantide voogu, sest hoolimata tuhandetest viimase viie aasta jooksul endale Eesti passi vormistanud piirialade noorematest elanikest pole nad massiliselt kolima hakanud.

See võiks olla üks osa Eesti lähivälismaa poliitikast. Kes ütles, et ainult Venemaal võib olla lähivälismaa? Nii nagu Venemaa defineerib oma erihuvide piirkonnad endise NSV Liidu territooriumil, on ka Eestil võimalik arvata Venemaa oma eriliste huvide sfääri – teisel pool piiri elavad tuhanded meie kodanikud, lisaks mujal Venemaal asuvad eestlaste kultuuri-kogukonnad, Euroopa Liidu naabruspoliitika sinna otsa.

Gruusia ühepoolne viisavabadus Vene kodanikele oli just üks selliseid ettearvamatuid žeste, mida on keeruline tõrjuda. Samas mõjutab riigi isiklik külastamine inimese maailmapilti rohkem kui ükskõik milline sotsiaalreklaam ning viisaformaalsuste kaotamine on turismikonkurentsis kindel argument.

Teine võimalus tasalülitada Vene propagandat keelevähemuse ahistamise teemal on kutsuda rohkem venelastest Eesti kodanikke Eestisse õppima. Ja mitte ainult ülikooli, vaid juba gümnaasiumi, kus on peale eesti keele õppe võimalik koguni 40 protsendi ulatuses omandada haridust vene keeles.

Tasuks Eesti gümnaasiumi diplom ning kõik teed vabasse maailma on valla. Kahtlemata saaks Eesti endale juurde nii mõnegi võimeka noore, tema kaudu levib positiivne sõnum Eestist sotsiaalse võrgustiku kaudu laiemalt.

Kolmas variant on piiriüleste investeeringute toetamine. Kes võinuks veel kümne aasta eest arvata, et Värskat Petseri kloostriga ühendava tee remondi idee tõepoolest käiku läheb? Või et Eesti ja Euroopa Liidu rahalisel kaasabil õnnestub elu sisse puhuda kunagisele Kaitseliidu majale Petseris? Need on esimesed pääsukesed, kuid tegemist vajavatest asjadest sealpool piiri juba puudust ei tule.

Näiteks Petseri luteri kiriku orel vajab hädaremondiks 20 000 eurot. Summa pole küll teab mis suur, kuid õigeusu kloostri keskses omavalitsuses selline objekt lihtsalt ei pälvi tähelepanu. Ja ometigi on tegu ühega kolmest-neljast Kriisade orelist Venemaal, mida muusikahuvilised käivad Petseris suvistel kontsertidel nagu ilmaimet vaatamas.

Lähimad sama klassi pillid asuvad Peterburis ja Moskvas! Üks eraannetus mõnelt Eesti ärimehelt ning kontserdipaigana unikaalne kirik saaks taas kord särada ja meenutada väärikat Eesti perioodi Petseri ajaloos.

Mõistagi ei lubata neid pehmeid väärtusi, milleks ülevalt poolt pole luba antud, Venemaale probleemideta eksportida. Näiteks vaatamata Pihkva kuberneri näilisele sümpaatiale setode suhtes ja paberil pompoossena paistvatele toetusprogrammidele suhtuvad sealsed julgeolekuorganid Eesti poole setodesse küllaltki kahtlustavalt – inimestele, kes käivad regulaarselt ülepiirilisi suhteid ametlikult edendamas, langeb osaks tavalisest põhjalikum kontroll ning üle piiri laskmine alles telefonitsi saadud loa järel.

Läinud kevadel «Teeme ära!» talgute toomine Petserimaale tähendas kahe ja poole tunnist selgituste jagamist Vene julgeolekutöötajatele – ega reha või võsasae abil mõnda provokatsiooni ei kavandata? Kogenud inimesed ütlevad, et see lihtsalt käibki asja juurde.

Tähtsa visiidiga oleks ehk mõnevõrra lihtsam. Tuleks lihtsalt loobuda mingitest olulistest väärtustest, olgu see siis Tartu rahu mainimine, avalik kommunismiohvrite mälestamine või kirikuvarad.

Presidendi ametikett peab Kremli Relvapalatis ilmselt veel ootama. Venemaa lähivälismaa ulatub ju heal juhul paarisaja kilomeetri kaugusele Läänemere idakaldale, aga meie oma kaugele Kaug-Itta Beringi väinani.

Igor Taro on Eesti Rahvusringhäälingu korrespondent.

NB! Tänasest on Postimehe arvamusportaali artiklite kommenteerimine Facebooki-põhine! Sisselogimiskoha ja täpsema info leiate altpoolt!