Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

AK

:

Rain Kooli: ajakirjanduseetikast ja meedia moraalist

Iga ühiskonna, iga rahva ajaloos on hetki, mil sellest ühiskonnast või rahvast käib läbi valus nõksatus. Täpselt samamoodi, nagu võib joostes, raskusi tõstes või muidu sporti tehes nõksatada põlv või selg, nõksatab aeg-ajalt mõni ühiskonna moraalne liiges.


Mõnikord nõuab selline moraalne nõksatus palju, teinekord vähe. Pärimuste kohaselt talusid juudid Egiptuses tuhatkond aastat karmi kohtlemist, enne kui Moosese juhtimisel selja sirgu lõid ja tõotatud maale teele asusid. Samas võib kõigest üks eriti jõhker kuritegu muuta ühiskonda või ainult üks piisavalt dramaatiline foto muuta rahva suhtumist sõtta, milles riigina osaletakse.

Tänapäevase meedia suhteliselt lühikese ajaloo jooksul on pidevalt arutletud ka selle enda eetika ja moraali üle. Nende valusate ühiskondi muutvate nõksatuste puhul on meedia aga üldiselt olnud siiski pigem vahendaja kui allikas. See on aidanud nõksatuste lainelisele levikule kaasa, mitte neid oma tegevusega põhjustanud.

Erandeidki on. Kui Walesi printsess Diana 1997. aasta 31. augustil Pariisis autoõnnetuses hukkus, vallandas see üleilmse debati teda jahtinud kõmufotograafide osalusest ja vastutusest. Tõsi, 2002. aastal mõisteti kohtus õigeks surma põhjustamises süüdistatud fotograafid ja hiljemalt pärast 2006. aasta kohtuotsust, millega kolmelt paparatsolt mõisteti eraelu puutumatuse rikkumise eest välja naeruväärne ühe euro suurune (sic!) trahv, on vaibunud ka suurem arutelu.

Põhjamaises kultuuriruumis, kuhu ka Eesti meedia oma praktikate ja eriti põhimõtetega vähemalt osaliselt kuulub, on alati olnud teemasid, mida ka kõige kõmulisem osa meediast vaikival kokkuleppel ei kajasta. Kusjuures niisugune vaikimine ei ole üheselt hinnatav.

See võib olla halb, isegi stagnaatiline (nagu näiteks Soome meedia pikk vaikimine president Urho Kaleva Kekkoneni vaimse ja füüsilise tervise pidevast halvenemisest 1970. aastate lõpus), kuid see võib tähendada ka meediaväljaannete juhtide südametunnistuse võitu ning ehedat eraelu puutumatuse kaitsmist. Valguse võitu pimeduse üle, kui soovite.

Üks, mida sellise väljaanneteülese üksteisemõistmisega on tihti kaitstud, on seksuaalne sättumus. Oma madalamateski esinemisvormides ei tegele Soome ega Eesti meedia üldjuhul isegi tuntud inimeste orientatsiooni paljastamisega. Meediakajastust, mis seksuaalset sättumust avalikult käsitleb, peetakse heaks tooniks vaid siis, kui inimene ise on n-ö kapist välja tulnud.

On tavaline, et meedias töötavad inimesed teavad tihti palju kuulsusi, kes kuuluvad ühte või teise seksuaalvähemusse, aga laiem üldsus ei tea. Polegi vaja, sest on raske ette kujutada, mis peaks veel enam inimese isiklik asi olema kui tema seksuaalne olemus – loomulikult nii kaua, kui see ei avane seadusvastastes perverssustes.

Hea näide meedia delikaatsusest on Soome avaõigusliku ringhäälingu Yleisradio pikaaegne ja armastatud Euroopa-korrespondent Erkki Toivanen, kelle seksuaalsest orientatsioonist vaikis põhjanaabrite meedia tema surmani 2011. aastal. Ka siis kandus see teadmine publikuni väga leebelt, õhkõrnalt, eelkõige seeläbi, et Toivaneni leinama jäänud pikaaegne elukaaslane, kellega mõned meediaväljaanded vestlesid, oli meessoost.

Sel nädalal aga astus üks Eesti meediaväljaannetest üle selle taktitunde ja privaatsuse presumptsiooni tunnetamise piiri. Eesti Meediale ja Ekspress Grupile kahasse kuuluva Ajakirjade Kirjastuse väljaantava ajakirja Kroonika artikkel Erika Salumäest ja Ene Veiksaarest («Ene Veiksaar jättis lapsed, et sillutada tulevikku Erika Salumäega», Kroonika, 23. aprill 2012) peaks mõjuma vähemalt meedia enda sees valusa moraalse nõksatusena ning sundima tegema põhimõttelisi valikuid meedia tuleviku osas. Seda isegi juhul, kui artikli sisu kas või osaliselt tegelikkusega kooskõlas on.

Tahaksin väita, et tehes vihjeid Salumäe ja Veiksaare seksuaalse orientatsiooni kohta ning käsitledes Veiksaare abielu ja emadust, rikkus Kroonika mitte ainult kirjutamata, vaid ka kirjutatud reegleid. Paraku on selle väite viimase osaga nii, et mainitud artikli valguses torkab silma rida probleeme meedia eneseregulatsioonis.

Eestis peaks ajakirjanike tööd juhtima lisaks nende ülemustele ka ajakirjanduseetika koodeks, mille on ametlikult võtnud oma töö aluseks ajakirjanduse eneseregulatsiooniga tegeleva Pressinõukogu liikmete (ehk Eesti Ajalehtede Liidu liikmeslehtede, rahvusringhäälingu, Delfi, Kanal 2, TV 3 ja raadio Kuku) toimetused. Koodeks on 36-punktiline põhimõtete kogu, mis püüab anda vastused ajakirjanikutöös ette tulevatele peamistele eetilistele küsimustele.

Ma ei ole päris kindel, kas ajalehtede liidu liikmeslehed laiendavad kohustuse lähtuda oma töös ajakirjanduseetika koodeksist ka neile kuuluvate kõmuportaalide (elu24.ee, publik.ee) toimetustele, kuid nende igapäevase praktika põhjal võib teha järelduse, et üheselt mitte.

Päris kindlasti aga ei laiene ajakirjandus­eetika koodeks praegu vähemalt ametlikult Eestis ilmuvate ajakirjade toimetustele. 2011. aasta suvel, kui Eesti suurimad ajakirjade kirjastajad lõid Eesti Ajakirjade Liidu, mainis liidu juhatuse ainuke liige Mart Luik küll ühe eesmärgina soovi «rikastada ajakirjades töötavate inimeste oskusteavet ja tõsta ajakirjade üleüldist mainet tööjõuturul» («Eesti ajakirjade kirjastused lõid ajakirjade liidu», e24.ee, 3. juuni 2011), kuid vähemalt minul ei ole informatsiooni, et näiteks ajakirja Kroonika toimetus lähtuks oma töös ajakirjanduseetika koodeksist.

Üks viide sellele, tõsi, Kroonika võrgulehelt leidub. Sellel lubatakse, et «Kroonika toimetus garanteerib võimalike uudislike vihjete tegijate anonüümsuse vastavalt heale ajakirjandustavale ja Eesti Ajakirjanduseetika koodeksile». On iseloomulik, et ainuke eetikakoodeksi punkt, mida kõmuleht on ise kohustunud oma töös järgima, garanteerib sellele uute kõmuvihjete võimalikult libeda laekumise!

Paraku ei kaoks probleemid täielikult ka siis, kui kõik Eesti kõmuväljaanded deklareeriksid ühel kenal päeval, et ajakirjanduseetika koodeks on nende uus piibel. Koodeks iseenesest on kohati nii tõlgendatav, et selle mitu punkti põhimõtteliselt võimaldaksid kõmumeedia töö sisuliselt endisel kujul.

Võtkem näiteks punkt 1.5: «Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada.» Kusagil on seega olemas põhjendatud kannatused, mida on lubatud tekitada, sest «avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada». Kes otsustab? Ennekõike toimetus ise.

Või punkt 1.6: «[---) avaliku elu tegelaste [---] tegevuse üle on ajakirjanduse tavalisest suurem tähelepanu ja kriitika õigustatud. Samuti käsitleb ajakirjandus avaliku elu tegelastena neid, kes teenivad elatist enda isiku või loomingu eksponeerimisega.» Kes on selle määratluse järgi avaliku elu tegelane? Iga ajakirjanik, iga tõsisem sportlane, iga loomeinimene.

Punkt 4.3 on lihtsalt ajast maha jäänud. «Ei sobi rõhutada rahvust, rassi, religioosset või poliitilist kuuluvust ega sugu, kui sellel pole uudisväärtust», aga seksuaalset orientatsiooni sobib? Ja pealegi – mis on see müstiline uudisväärtus ning kes selle määratleb? Taas kord – toimetus ise.

Punkt 4.9 kujutab endast aga indulgentsi põhimõtteliselt igasuguse materjali avaldamiseks toimetuse valikul: «Inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele.» Igal tegevtoimetajal on võimalik püsti hüpata, karjuda «Avalikkuse huvid!» ja järjekordne kõmulugu avalikuks lajatada.

Eelnevat arvestades pole ime, et Eesti ajakirjanike hulgas on aastatega süvenenud – võib öelda, et ka õigusega – soov eristada oma väljaandeid ja ennast «mitteajakirjandusest», sellest osast meediast, mille tegutsemispõhimõtted jätavad soovida või on suisa vastuolus kvaliteetajakirjandusele esitatavate nõuetega. Nii kõneldaksegi isekeskis tihti ranget vahet tehes ajakirjandusest ja meediatoodetest, teinekord isegi «meedialaadsetest toodetest», kui on soov või põhjus eriti pilkav olla.

Üha süvenev sisemine segregatsioon meedias on ühtaegu põhjus ja tagajärg, nõiaring. Moraali korvamine hundimoraaliga, eetiliste põhimõtete jalge alla tallamine ja läbiv labasus justkui kõikeõigustava faktitruuduse ning «meelelahutusliku» olemuse kaitsva pleedi all sunnivadki südametunnistusega ajakirjanikud kasvatama oma distantsi selliste meediatoodetega, isegi (või eriti) kui need kuuluvad samasse ettevõttesse või kontserni. Samas annab tõukamine paaria seisusesse nendele meediatoodetele ka teatud mõttes vabamad käed ning süvendab nende moraalset aneemiat – kui on üha vähem kaotada, siis võib endale üha rohkem lubada.

Nii ei olegi teatud meediatoodete toimetustelt võimalik ju oodata isegi legendaarse ajakirjandusõppejõu Juhan Peegli lause «Ajakirjanikud te võite olla, inimesed te peate olema» järgimist. Alati võib uue kõmuartikliga vinti üha enam üle keerata, lähtudes sellest, et «me ei olegi ajakirjanikud, me olemegi meelelahutus, meil on hoopis teised reeglid ja soolake sisse oma eetika».

Rain Kooli on Eesti Rahvusringhäälingu portaali arvamustoimetaja.

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Märksõnad:ajakirjandusarvamusesseerain kooli
Samal teemal
Sponsoreeritud artiklid
nädala näod
MAKSUREFORM
online-väitlus: ajateenistus naistele kohustuslikuks?
teaduse rahastamatuse riskid
OLUKORD VENEMAAL
nädala näod
    PEHME VÕI KÕVA
    SURMAKULTUUR EESTIS
    UUS VÄLISMINISTER
    USK JA TEADUS
    RÄNDEPIIRANGUTE OHT
    Viimased uudised
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.eeKõik
    Elu24Kõik
    Majandus24Kõik
    SportKõik
    TallinnCityKõik
    NaineKõik
    TarbijaKõik
    MaailmKõik
    ArvamusKõik
    UudisedKõik
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv