David Vseviov: ohud ja hirm

David Vseviov Foto: SCANPIX

Tegeledes ühte liiki ohtudega, ei tohi mingil juhul ületada piiri nii-öelda üksiku ja üldise vahel, et heade kavatsuste tulemusel ei tekiks vastupidiselt hoopis soodsam pinnas Eesti julgeoleku õõnestajate tegutsemisele, kirjutab ajaloolane David Vseviov.

Kui ma poleks oma «Müstilise Venemaa» raadiosaadetega parajasti üdini paranoiliseks muutuvas 1935. aastas, siis vaevalt oleks mulle silma hakanud seos (loodetavasti vaid samuti paranoiline)
10. aprillil ETV 2s nähtud teadusfilmi «AegRuum. Ajutest» ja sisuliselt samal ajal oma tegevuse 92. aastapäeva tähistanud kaitsepolitsei aastaraamatus avaldatu vahel.

Sest mõlemad, nii saade kui ka raamat, tegid meile lihtsate ja vahel isegi lustakate näidete abil selgeks, kuivõrd petlik võib olla pilt, mida me parajasti näeme. Muidugi eriti siis, kui selle, sisuliselt näilise pildi lavastajaks on mõni mustkunsti nippe valdav isik, või veelgi mõjusamas variandis – mõni analoogilisele tööle spetsialiseerunud vaenulik organisatsioon. Ning täpselt samuti nagu filmis esitatud tähelepanutrikkide puhul on ka meie idanaabri mõjutustegevuses kasutatavad silmapettevõtted suhteliselt lihtsalt tuvastatavad. Seda eriti valdkonna asjatundjate puhul, kellele jääbki üle vaid soovida ilma igasuguse irooniata teravat silma Venemaa mõjutustrikkide läbinägemiseks. Sest vaieldamatult peitub sellises mõjutustegevuses oht Eesti riigile.

Kuid idanaabri mõjutustegevus kui selline pole meile kaugeltki ainus ja mingis mõttes isegi peamine oht. Ja seda väga lihtsal põhjusel, mis seisneb selles, et mõjutustegevuse edukus ei sõltu niivõrd mõjutajate toimimise agarusest kui pinnase olemasolust, kust need mõjutatavad võiksid võrsuda ja kus mõjutusseemned leiaksid soodsa pinnase idanemiseks. Sest kui puuduvad potentsiaalselt mõjutatavad, siis on ka mõjutustegevuse efektiivsus nullilähedane.

Loomulikult sõltub üldine olukord tinglikul mõjutusväljal paljudest teguritest, millest olulisemad on peamiste mängureeglitena fikseeritud Eesti Vabariigi põhiseaduses.

Ning kui ma loen Postimehe vahendusel (PM 13.04) pikema artikli lõpulauses kapo direktori Raivo Aegi sõnu, et «Tänasel päeval kasutab Kõlvart selgelt oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi ning ei ole nende kasutamisel läinud üle piiri», ei saa ma kuidagi aru, millistest alustest lähtudes saaks talle esitada pretensioone (igaks juhuks, et oleks üksüheselt selge: ma ei jaga Mihhail Kõlvarti seisukohti venekeelsete gümnaasiumite säilitamise küsimuses, nagu ei nõustu ka paljude professor Ivar Raigi väidetega, mis aga kuidagi ei tähenda, et tema arvamusavalduste eest oleks lubatav teda eksponeerida Eesti riigile vaenulikus kontekstis).

Kuid see lugu pole kirjutatud kaugeltki mitte inspireerituna aastaraamatus ohtude näidetena toodud üksikutest lugudest, vaid soovist juhtida tähelepanu sellele, et tegeledes ühte liiki ohtudega, ei tohi mingil juhul ületada piiri nii-öelda üksiku ja üldise vahel. Et heade kavatsuste tulemusel ei tekiks vastupidiselt hoopis soodsam pinnas Eesti julgeoleku õõnestajate tegutsemisele. Kuid praegusel juhul paistab, et kahjuks on astutud samm (mis siis, et väike ja ilmselt tahtmatu) just nimelt selles suunas.

Ligikaudu pool aastat tagasi reageerisin ma ühele Postimehes avaldatud anonüümsele linnaruumi olukorda puudutavale arvamusloole artikliga «Hirmuepideemia» (PM 22.09), milles oli juttu hirmupisikute levikuga seonduvatest võimalikest ohtudest meie ühiskonnas. Ehk sisuliselt nendest ohtudest, mis vähendavad immuunsust ka igasuguse vaenuliku mõjutustegevuse suhtes. Sest, nagu on seda korduvalt ajalookogemus kinnitanud, pole midagi lihtsamat kui mõjutada ning manipuleerida hirmunud ja vaikivate inimestega.

Milleni aga see lõpptulemusena viib, seda on täpselt kirjeldanud antifašistist luteri preester Martin Niemöller: «Kõigepealt tulid nad juutide järele, aga ma ei öelnud midagi, sest ma pole juut. Siis tulid nad kommunistide järele, aga ma ei öelnud midagi, sest ma pole kommunist. Siis tulid nad homode järele, aga ma ei öelnud midagi, sest ma pole homo. Siis tulid nad minu järele – aga selleks ajaks polnud enam kedagi, kes oleks minu eest välja astunud.»

Loomulikult illustreerib ülaltoodud kirjeldus juba läbinisti haiget ajajärku inimkonna ajaloos, mis loodetavasti on jäänud vähemalt Euroopa kontekstis igavesti minevikku. Kuid samas pole kaugeltki asjakohatu kaitsepolitsei aastaraamatu ilmumisega seonduv konkreetne küsimus, kas sedavõrd mõjukas organisatsioon on iga väljaöeldud sõna ja mõttega suutnud omakorda vältida ohtu, et samaaegselt igati õigustatud tähelepanu juhtimisega Venemaa mõjutustegevuse ohtudele pole mõningate näidete ja formuleeringute variandis aidatud hoopis kaasa «vaikimis- ja hirmuohu» tekkele Eestis. Ehk sellise ohu tekkele, mis lõpptulemusena võib luua hoopis soodsama pinnase inimeste mõjutamiseks.  

Aga selle näiteks, et sellise pinnase tekkeks on juba mõningane panus antud, olgu toodud üks lause Postimehe artiklist (20.04), milles on juttu rahvusooperi Estonia kontserdisaali laval esitatavast Dmitri Šostakovitši  kantaadist «Minu kodumaa kohal särab päike», oratooriumist «Laul metsadest» ning poeemist «Stepan Razini hukkamine» ERSO, Eesti Kontsertkoori ja Narva koorikooli poistekoori poolt.

Kusjuures võib peaaegu sajaprotsendilise tõenäolisusega väita, et kui kontsert oleks toimunud enne kaitsepolitsei aastaraamatu ilmumist, poleks ükski terve mõistusega inimene Eestis nakatunud sellise jaburusega, nagu võib lugeda lehe vahendusel: «Et Narva poistekoor saaks täna Tallinnas esitada Jossif Stalinit ülistavat kantaati ja oratooriumi, tuli dirigent Paavo Järvil allkirjastada dokument, milles kinnitas, et tegu on puhtalt kunsti, mitte poliitilise propagandaga. Just viimast pelgasid noorte lauljate vanemad.»

Loed seda lauset ja millegipärast tulevad jälle meelde ühe teise riigi 1935. aasta ja teleekraanilt nähtud mälumanipulatsioonid.