Juhtkiri: Leedu ja Poola tüli sunnib Eestit ettevaatlikkusele

Poolakate jutt Balti riikide õhuruumi valvavate NATO hävitajate baasi kolimisest Eestisse Ämarisse Leedu Šiauliai asemel on praegusel kujul järjekordne inetu märk Leedu ja Poola tülist.

Kui eelmisel nädalal kohtusid Varssavis Eesti, Läti ja Poola riigipea, et arutada NATO tippkohtumisega seotud küsimusi, siis Leedu president Dalia Grybauskaite kohtumisel ei osalenud. Selle põhjuseks on juba mitu aastat kahe riigi vahel tuure kogunud tüli Leedu poolakatest vähemuse kohtlemise pärast.

Millised on kummagi poole argumendid konkreetses vaidluses, on omaette keerukas küsimus, ent jõudmine niisugusele tasemele puudutab juba ka Eesti huve.

Jättes Varssavisse sõitmata, viis president Grybauskaite tüliasja uuele, kõrgemale tasemele. Ta jättis kasutamata võimaluse näidata, et koostöö sedavõrd tähtsates asjades nagu liitlassuhted NATOs toimivad vaatamata muudele erimeelsustele siiski. Üksiti jättis ta kasutamata võimaluse siluda vähemalt suhteid presidentide vahel, samal ajal kui valitsustevahelised suhted lonkavad – Poola välisminister Radek Sikorski on lubanud, et ei tõsta oma jalga Vilniusesse enne, kui poola vähemuse olukord Leedus paraneb.

Meie kahe lähedase liitlase – Poola ja Leedu – omavahelisest tülist pole Eestil midagi võita, küll aga kaotame niimoodi ühiseid strateegiliselt olulisi valikuvõimalusi. Küsimus pole ju üksnes sõjalises koostöös, ehkki keegi ei püüa selle tähtsust vähendada. Meie jaoks on Leedu ja Poola piir üks energiajulgeoleku võtmeid. Kui räägime näiteks energiavarustuse tagamisest Eestis, siis suure plaanina on taustal Läänemerd ümbritsevate riikide ühendamine piltlikult öeldes ringina.

Mõtleme näiteks raudteeplaanist Rail Baltica – kõik Eesti maismaad mööda kulgevad ühendused Euroopaga sõltuvad juba nimetatud piirist. Neil ühendustel on nii kitsamalt majanduslik kui ka üldisemalt strateegiline tähendus.

Edward Lucas ütleb ajakirja The Economist ajaveebis, et on kiusatus arvata, et Leedu ja Poola tüli on lavastanud nutikad Kremli manipulaatorid selleks, et lõhestada NATOt ja õhutada usaldamatust ühes Euroopa haavatavatest nurkadest.

Tuues omavahelises vähemusi puudutavas vaidluses mängu ka teistele partneritele strateegiliselt tähtsad kaardid, on tülitsejad läinud üle mõistlike piiride ning sellise käitumise sobimatusest tuleb neile märku anda.
Eestil pole võimalik valida Poola ja Leedu tüliasjas poolt. Küsimus on, kas see tüli laheneb peagi (näiteks isikute vahetudes) või peame tõesti leppima sellega, et strateegilised koostööprojektid, kus osalevad nii Leedu kui ka Poola, jäävad vinduma ning Eesti peab tegelema alternatiividega.