Juhtkiri: see, millest peab rääkima

Kaitsepolitsei aastaraamat ei stigmatiseeri, vaid asetab konteksti

Kaitsepolitsei aastaraamatu ilmumine ei jää kunagi tähelepanuta ning ka see aasta pole erand. Mõnevõrra erandlikult on aga tänavune kapo aastaraamat sisust tõukunud reaktsioonide kõrval saanud ka vormikriitikat: nii on Eesti euroskeptiku Ivar Raigi foto sattunud ühte galeriisse laialt tuntud Eesti-vaenulike tegelastega.

Ivar Raigi pahameel selle üle on mõistetav – olla ühes reas Maksim ­Reva ja Johan Bäckmaniga tähendaks enamikule Eesti inimestest sisuliselt riigireetmises süüdistamist. Samamoodi on juba avaldatud muret, kas mitte ei too sellise galerii avaldamine kaasa riigi suunal tehtava kriitika stigmatiseerimist üldiselt. See võib küll tunduda pretsedendina, kuid pole seda siiski.

See on vaid ebaõnnestunult koostatud galerii, kus pidanuks olema vähemalt seletavad pildiallkirjad. Kapo peab sellest kogemusest õppima, sest vormikriitika ei tohiks sisu teisejärguliseks tõrjuda.

Kapo aastaraamatu kõige enam tähelepanu saanud osa on loomulikult taas Venemaa mõjutustegevus. Kapo juht Raivo Aeg ütleb raamatu sissejuhatuses: «Kõrgeimat võimu Eestis ei kanna põhiseaduse kohaselt ei riigikogu ega vabariigi valitsus, vaid rahvas. Rahva otsused sõltuvad sellest, mida rahvas teab.»

Tähele maksab panna ka Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhi Margit Sutropi ERRile antud kommentaari: «Tegemist ei ole üksikute isikute stigmatiseerimisega. Need, mille kapo välja toob, ei ole õigusrikkumised, vaid n-ö eetiliselt murettekitavad asjad, mille suhtes ei saa olla otsustajaks kapo, vaid rahvas.»

Seepärast pole riigikogu liikmel ­Yana Toomil mingit põhjust siseminister Ken-Marti Vaherilt aru nõuda ega Tallinna abilinnapeal Mihhail Kõlvartil kapot kohtuga ähvardada. Selgituste andmiseks on neil aga põhjust küllaga.

Kapo kirjutab seda, mida avalikkus, kes venekeelse hariduse ümber käivat debatti on jälginud, nagunii teab: need kaks kaalukal positsioonil olevat Keskerakonna poliitikut töötavad vastu Eesti seadusandja tahtele, mis näeb ette venekeelsete gümnaasiumide üleminekut eestikeelsele õppele. Kapo asetab selle teadmise lihtsalt konteksti ja see, et Keskerakonna poliitikutel on soojad suhted Vene saatkonnaga, pole mingi uudis.

On väga oluline vahe, kas huvigrupp kaitseb ise oma huve või mõjutab teda selleks mõni välisriik või Eesti-vastane huvigrupp. Esimesel juhul on see demokraatlik, õiguspärane ja kiiduväärt, lühidalt kodanikuühiskond; teisel juhul see peabki olema kapo tähelepanu all ja kapo peab sellest tähelepanekust ka teada andma. Toom ja Kõlvart aga peaksid neile tähelepanekutele vastama – miks on nende sammud nii sarnased Venemaa kaasmaalaspoliitikaga?

Nähtavas tulevikus on vähe alust lootuseks, et Venemaa surve Eesti suunal nõrgeneks. Pigem on oodata selle tugevnemist. Kapo jälgib seda ja annab oma tähelepanekutest ka tuleval aastal välja aastaraamatu. See on internetis avalikult kättesaadav ja igaüks saab seda lugedes ise otsuseid langetada.